Enam kui 60 poolakeelset teost eesti keelde tõlkinud Hendrik Lindepuu juhatas poola kirjanduseni Andrzej Wajda film "Tuhk", mida ta 14-aastaselt televiisorist nägi.

"1980-ndate algul kui ma olin noor teatrikriitik, sai selgeks, et Poola teater ja film on midagi eriomast. 1984. aasta märtsis ostsin Tallinnast Mündi tänava antikvariaadist poola keele õpiku, hakkasin õppima ja kolme aasta pärast hakkasin tõlkima," rääkis Lindepuu.

Lindepuu on olnud lukksepp, tuletõrjuja, teatrikriitik ja kergejõustikutreener. "Ma töötasin lukksepana 16- ja 17-aastaselt. Mind visati keskkoolist välja, sest ma olin vastaline. Ma ütlesin, et kes meie klassist komsomoli astub, sellele annan vastu lõugu. Aga ma andsin ainult kõige pikemale ning sellest piisas," meenutas ta.

Keskkooli lõputunnistuse sai Lindepuu pärast sõjaväge kaugõppekoolist. "Ma olen teatud mõttes tõlkijate hulgas väljaspool tsunfti seisev, sest mul ei ole filoloogi haridust. Mul ei ole üldse mingit haridust! Iseõppija. Kui näiteks minu tõlketeooria kohta küsitakse, on mu vastus lihtne – tuleb lihtsalt võimalikult hästi tõlkida," õpetas ta.

Lindepuu teivashüppe õpilased on Eesti meistrivõistlustelt võitnud 57 kuldmedalit. "Aga ma sain 2016. aastal aru, et aitab küll. Ma ei taha ju poolt poola kirjandust ära tõlkida, vaid ikka terve!"

Sport mängib Lindepuu elus olulist rolli ka praegusel ajal. "Ma ei tee trenni selleks, et seenioride meistrivõistlustele minna. Ma teen trenni selleks, et ma jõuaks võimalikult palju tõlkida, et ma jõuaks kümnetunniseid tööpäevi teha. Hommikupoole kuus tundi, siis väiksed talutoimetused, lõunasöök, siis neli tundi veel ja õhtul väike trenn," kirjeldas ta oma päevi.

1988. aastal jõudis Rakvere Teatris lavale Lindepuu esimene tõlge, Ireneusz Iredynski "Hüvasti, Juudas". "Kuna ma olin teatritega seotud, siis ma hakkasingi näidendeid tõlkima. Ma olen kokku tõlkinud üle 80 näidendi. Ma olin vahepeal Soomes töötu ja ma lihtsalt tõlkisin näidendeid. Ma tõlkisin neid näidendeid, mis mulle endale meeldisid, mitte tellimise peale. Suur osa nendest on lavale jõudnud."

Poole kirjandusel on Eestis väike, kuid see-eest truu lugejaskond, märkis Lindepuu. "Ma ei kurda üldse. Kõige suurem tiraaž, mida mul on õnnestunud müüa, on Leszek Kolakoeski "Miniloengud maksiprobleemidest", mida ma olen müünud 1500 eksemplari," tõi ta välja. "Välja arvatud viimased minu raamatud on kõik Hendrik Lindepuu Kirjastuse raamatud poes alla kümne euro. Ma suudan pinnal püsida."

Lindepuu loodab tulevikus Czesław Miłoszi esseed eesti keelde tõlkida. "Probleem on selles, et tema autoriõiguste saamine on muutunud nii kuramuse keeruliseks. Kirjadele lihtsalt ei vastata. Paku, mis summat tahad," nentis ta.

"Ennekõike tuleb ära lahendada üks auvõlg – 1905. aasta Nobeli laureaat Henryk Sienkiewicz," rõhutas ta. "Meil on ju kõik olemas: "Ristirüütlid", "Quo vadis?", "Tule ja mõõgaga", "Uputus", "Pan Wolodyjowski" ja "Läbi mustade maa". Milles probleem? Meil on korralik tõlge üksnes "Ristirüütlitest", mis ilmus valges "Varamu" sarjas 1976 Ruth Karemäe tõlkes," märkis ta.