Kuigi eelkõige nimetab Grigorjeva ennast koreograafiks ja luuletajaks, siis võib tema mitmed ametid ka lihtsalt "kunstniku" nime all kokku võtta. "Nüüd olen juba ka kultuurikriitik, aga tegelikult võib katusterminina kasutada "kunstnik". See, et hetkel on mu kaks põhilist meediumit tekst ja liikumine, ei tähenda, et jäängi nendega tegelema. Võib-olla toob tulevik midagi muud. Aga üldiselt, jah, koreograaf ja luuletaja," ütles Grigorjeva.

Grigorjeva sündis 1988. aastal ja kasvas üles Lasnamäel. Samal aastal oli populaarne Ivo Linna laul "Mingem üles mägedele" ehk "Peatage Lasnamäe", kus kõlavad ka lauluread nagu "linn kui paise paesel pinnal" ja "tänavate tõmbetuules hulgub sihitult migrant, vaat'ke, tal on silmis tühjus, ta ei tunne, ei näe". Luuletaja ise leiab, et Lasnamägi, nagu tema isegi, on ülemütologiseeritud.

"Lasnamäe kohta kehtivad stereotüübid, et tegu on räämas ja ohtliku kandiga, kuigi tegelikult ei ole see ammu enam tõsi. Mina elan seal jätkuvalt, olen seal elanud erinevates kohtades, ja arvan, et asi läheb paremuse suunas. Tegelikult on see noorte perede koht. Kesklinnas võib enne nuga saada kui Lasnamäel," arvas Grigorjeva.

Kuristiku gümnaasiumi hõbemedalist ja oma perekonna esimene kõrgharidusega liige, Tallinna Ülikooli koreograafina lõpetanud Grigorjeva ei olnud algul üldse kindel, kas ta ülikooli sisse saab. "Kuigi ma lõpetasin hõbemedaliga, siis on vaks vahet, kas sa lõpetad hõbemedaliga Tallinna Kuristiku gümnaasiumi või Tallinna prantsuse lütseumi. Mina lõpetasin selle esimese ja mõtlesin pikalt, kas olen ikka piisav, sest minu vanemad ei ole ka ülikoolis käinud. Siis ma läksin õppima sellist asja nagu referent-toimetamine, mis oli viga, sest ma istusin seal kaks nädalat ära ja sain aru, et morfoloogia ja süntaks ei eruta mind üldse," rääkis Grigorjeva.

"Kuna mul õnneks on selline kompromissitu loomus ja kuna leidsin, et see mind ei huvita, siis otsustasin, et mina seda edasi ei õpi. Siis ma läksin Rahva Raamatu kolmandale korrusele kohvikusse Bestseller teenindajaks tööle ja samal ajal tantsisin."

Tantsimisega on Grigorjeva tegelenud maast madalast. "Läksin seitsmeaastaselt rahvatantsu trenni ja sealt hakkas see pall edasi veerema. Edasi tulid show-tants, jazz-tants ja siis ma referent-toimetamise erialalt välja astudes mõtlesingi, et mida mina kõige paremini teha oskan ja mis mind tegelikult väga huvitab. Proovisingi koreograafiasse sisse saada ja sain," rõõmustas Grigorjeva.

Luuletaja

"Mõtlesin selle peale, kuidas minust luuletaja sai, ja see võib kõlada veidi romantilisena, aga ma pole juba piisavalt vana ja võin endale lubada lolle arvamusi, aga mulle tundub, et ma sündisin luuletajaks," muigas Grigorjeva, kes lapsepõlves luges palju luulet ja entsüklopeediaid. Proosa sai see-eest vähe tähelepanu. "See seletabki, miks ma ainult luulet kirjutan. Varsti hakkan siis entsüklopeediaid kirjutama," muigas ta.

Luulega hakkas Grigorjeva omal käel katsetama ja kasutas ära võimalusi, mida pakkusid koolis antud luuleülesanded. Esimene ilming oligi üks kooli tarvis kirjutatud luuletus, mille peale Grigorjevat süüdistati, et ta oli luuletuse kuskilt maha viksinud ja ei usutud, et see tema kirjutatud on. "Tundsin ennast nii uhkena. Ütlesin, et mina ei viksinud kellegi pealt maha, ma lihtsalt kirjutasin väga hästi."

Tõsisemalt hakkas Grigorjeva luulet kirjutama alles 20. eluaastates. "Mu suur lemmik oli tollal Triin Tasuja ja tema "Provintsiluule". Kui see välja tuli, siis ma olin lausa šokeeritud. Olin ikka lugenud selliseid armastus- ja riimiluuletusi, nagu me kõik alguses loeme. Vihane sotsiaalkriitika ei ole esimene luuletus, mida jõuluvanale loed. Aga see Tasuja kogu lõi minus midagi täiesti nihkesse. Esiteks olin šokeeritud, et niimoodi võib luulet kirjutada, et naine võib sedasi kirjutada ja muidugi ka see kõnetas mind, et selle kirjutas provintsist pärit tüdruk," selgitas Grigorjeva.

Esimesed luuletused saatis Grigorjeva Värskesse Rõhku, mida Grigorjeva ise ka luges ja väga oluliseks väljaandeks peab. "See oli ka esimene kord, kui ma sain tagasisidet ja see oli päris kehv. Ma saatsin nii palju luuletusi ja mõtlesin, et kohe tuleb raamat välja, ma olen ju geenius ja siis tuli sealt vastus, et kuigi säravaid ridu on nii mitmeski, siis esialgu avaldame kaks luuletust. Mille peale mina muidugi solvusin ja mõtlesin, et kuidas nad julgevad," muigas Grigorjeva.

"Siis mõtlesin, et mina enam luulet ei kirjuta, las nad avaldavad need kaks kehva luuletust, kui tahavad, aga siis ikkagi kirjutasin sahtlisse edasi. Üks hetk sain aru, et uued luuletused on juba paremad, kui need, mille aasta tagasi Värskesse Rõhku saatsin. Järgmine kord saatsin juba targasti kümme, mitte sada või seitsekümmend, ja siis nad avaldasid kõik."

Kes kardab Sveta Grigorjevat?

Kaks aastat hiljem, 2013. aastal ilmus Grigorjeva esikkogu "Kes kardab Sveta Grigorjevat?", mis pälvis ka kümnendi parima debüütkogu tiitli. Pärast on Grigorjeva avaldanud veel kaks kogu – "American Beauty" ja "Frankenstein".

Viimast kogu peab Grigorjeva kindlasti küpsemaks kui debüüti. "Vahepeal on aastaid mööda läinud, olen juurde lugenud, keelt teritanud ja loodetavasti targemaks saanud, aga minu meelest ei ole ta vähem radikaalne. See radikaalsus on võib-olla lihtsalt rohkem ära peidetud, kuidagi abstraheeritum. See on mitmekihilisem ja sellest on raskem provotseerivamat või radikaalsemat osist leida, aga samas on siiski piisavalt asju, mis lähilugemisel pinnale kerkivad ja panevad mõtlema, et mida siin täpselt ikkagi öelda on tahetud," leidis Grigorjeva ning lisas, et viimases luulekogus paneb kritiseerimise asemel rohkem rõhku võimestamisele.

"Samas, kas ma ise üldse tahangi radikaalne olla? Mulle tundub, et ma kirjutan asjadest nii ja selliselt, nagu ma ise luulet lugeda tahaksin. Nii ma kirjutangi. Kas ma ise otsin seda radikaalsust? Ma ei usu. Isegi debüütkogu puhul mind natukene üllatas see skandaal, mis sellele järgnes. Meeletud lahingud Facebookis, kas see on luule või ole, kas see on hea luule, kas see on naisluule. Me ei olnud selleks üldse valmis. Võib muidugi arvata, et selline provotseeriv pealkiri ja kolmes keeles ropendamine tähendab, et tuleb meeletu skandaal, aga ma tõesti ei arvanud seda," tõdes Grigorjeva.

Enesetõestus

Grigorjeva sõnul on kõiksugu marginaaliad omavahel põimunud ja diskrimineerituse taseme järgi nende vahele jooni tõmmata on veidi naljakas. "Kõik need naiseks, eestivenelaseks ja kultuuritöötajaks olemised põimuvad omavahel ja moodustavad toreda amalgaami, kus tunned tõesti vahel, et issand jumal, võib-olla peabki rohkem naisena pingutama või kahtled, kas sinu kirjandust ikkagi väärtustatakse samamoodi kui meeste kirjutatud tekste. Sellised küsimused on minus jätkuvalt olemas," nentis Grigorjeva.

Samas on luuletaja hinnangul olukord viimase kümne aasta jooksul paranenud. "Kuigi ma tahaksin ikkagi kultuuritöötaja, kirjaniku ja tantsijana saada õiglast tasu oma töö eest, see ei ole hobi. Mulle tundub, et sellest ei ole ühiskond siiani aru saanud. Muidugi ma tegelen enda jaoks meeldiva asjaga, mis on ka privileeg, suurem osa meist ei tegele asjadega, millega nad tahavad, aga see on ikkagi töö ja see töö väärib õiglast tasu," toonitas Grigorjeva.

"Aga mida ma olen naisena selle kümne aasta jooksul täheldanud, on see, et on tekkinud kirjeldus Sveta Grigorjevast kui "brändist". See on hästi huvitav, sest kui mõelda eduka mehe peale, siis kas keegi ütleb, et tema on "bränd". Mul on tunne, et selle "brändiga" jälle kuidagi devalveeritakse sinu tööd. Öeldakse, et sa oled äritegevuses parem või et sinu enesemüümise oskus on parem kui sinu luule või sinu tantsud. Minu arvates on selles ikkagi midagi misogüünset, vanasti oleks öeldud – naine, kes oskab ennast müüa. Pakendatud kriitika," leidis Grigorjeva.

Taasiseseisvumispäeva kõne

Roosiaia kõne puhul Grigorjeva aimas, et mingi skandaal võib tulla, aga jällegi ei osanud ta arvata, et nii suur. "Peale "Kes kardab Sveta Grigorjevat?" mind nagu natukene muditi selles suunas, et kui juba mina lähen midagi ütlema, siis kirglikud järelkajad on õnneks või kahjuks osa minu tegevusest," selgitas Grigorjeva ja lisas, et rääkis ikkagi asjadest, mis tal endal olid südamel ja mis teda häirisid.

Saanud kõnepidamiskutse, mõtles Grigorjeva, kas minna. "Aga siis mõtlesin, et nad kutsusid naise, eestivenelase, kultuuritegelase. Kui mina ütlen ära, siis kutsuvad mingi keskklassi Andrese sinna jälle rääkima. Aga kutsusid minu, väga hea, võtan väljakutse vastu," lisas ta.

"Aga ma ei karda seda, et keegi ütleb mulle halvasti. Ütlevad nad neli kuud, neli aastat või terve ülejäänud elu midagi halvasti – mis siis. Mina ütlesin seda, mida mina arvasin ja arvan tegelikult jätkuvalt, et seda oli vaja öelda. Samamoodi nagu oma loomingus, näitasin ära mingisugused valupunktid. Nii hästi või halvasti, kui ma seda tegin. Midagi vähemat ma ei olekski saanud teha," tõdes Grigorjeva.

Nii Grigorjeva taasiseseisvumispäeva kõne järel kui ka hiljem on luuletajat ning koreograafi ka poliitikasse kutsutud. "Mulle lihtsalt tundub poliitika nii igav. Samas tundub, et jube action käib, aga poliitikuks olemine tundub nii igav, et ma ei viitsiks elu sees. Ma tahan lugeda, tahan targaks saada, tahan elada huvitavat elu ja mulle tundub, et poliitikuks olemise juures ei ole midagi huvitavat. Kogu aeg mängid mingit klouni. Kirjanikuks olemine on natukene vähem klouni mängimine," muigas Grigorjeva.