Olen proovinud Sveta Grigorjeva uusimat luulekogu arvustada piinlikult kaua, ent takerdun järjepanu mõtte taha, et "Frankenstein" (ka jutumärkideta) on enda eest juba kõik öelnud. Grigorjeva looming, nii kirjanduses kui ka teatris, ei karda midagi välja öelda ega välja naerda, võimestades samas lugejat viisil, mida suudavad minu hinnangul vähesed kaasaegsed luuletajad. Minu (jah, veidralt hiline) kokkupuude Grigorjeva luulega oli kunagi eesti keele riigieksamil, kus oli võimalik teiste hulgas tema luuletust analüüsida ja seejärel mõistagi Laiema Ühiskondliku Tähendusväljaga siduda. Mind rabas tema salvav ja poliitiline keel ning tundsin end väga paljus ära – tunnen siiani. Seetõttu pole üllatav, et Grigorjevast on saanud meie kultuurimaastikul intersektsionaalse identiteedi eestkõneleja. Tema kolmas luulekogu "Frankenstein" jätkab ootuspäraselt selle teema mõtestamist, ent seekord seavad kõige jõulisemalt fooni hoopis sõda ja keha. Teos ilmus möödunud aasta oktoobris ning arvustused järgnesid sellele võrdlemisi ruttu.¹ Ütleme siis, et siinse käsitluse pikk viibimine on mittetaotluslik panus aeglase kultuuriajakirjanduse edendamisse.

küll siis hakkavad / kullakesed igatsema / õiglast kriitikat (lk 60)

End ise Frankensteiniks krooninud koletis juhatab lugeja sisse uude ajajärku, osutades, et meil on nüüd suured muutused siin toimunud^[2] ning "aeg ilmuda jo ülim täis on tund": "koletis teab mis on struktuurne ebavõrdsus / klassiühiskond institutsionaalne kriitika isegi intersektsionaalset / feminismi on frankensteini koletis autotudeerinud baby [—] enamgi ta teab nüüd olemine on performatiivne / akt mis põhineb kordusel nii et / aeg ilmuda jo ülim täis on tund" (lk 7). Intertekstuaalsed akadeemilised viited on üks luulekogu põhimotiive: tekstidest jookseb läbi kirjandus (Under, Dovlatov, Aleksijevitš…), poliitikateooria (Foucault, Arendt, Adorno…) ning feministlik klassi-, soo- ja kväärteooria (Butler, Baldwin…), aga ka "ateena ajaloolane poliitik / ja armeekindral / thukydides" ja holokausti läbiviija Adolf Eichmann. Värsid on viitetihedad, aga näevad harituses ka selgelt elitaarset võimuvahendit: "need kes saanud elus kõike [—]lacani hegelit kõivu tammsaaret sirpi vikerkaart bretoni / psühhoanalüüsi perfoormansseid hapet häppeninge kvaliteetset kanepit" (lk 24) on ühiskonnas eelisseisundis – see ei ole otseselt hukkamõist, vaid meeldetuletus teadvustada omaenda privilegeeritust.

Kõige otsesemalt intertekstuaalne luuletus on "teine sugupool", mis viitab Beauvoiri magnum opus'ele (kahtlen mõnikord, kas ma selliseid selgitusi andes ehk lugejat ei alahinda, aga samas ei taha olla see nagu-me-kõik-teame ja teadagi-teadagi ja ei-vaja-ju-selgitustki-et). Luulemina vaatleb siin küll samuti Teist, ent mitte ainult soo-, vaid ka sotsiaalse äratõugatuse kontekstis. Taaskord bussis. Grigorjeva sotsiopoliitiline osutus, et sisseõpitud naisesus elab mõnikord üle ka füüsilise armetuse ja mittebinaarse oleku, mis on "teatud sotsiaalsesse / gruppi kuuluva inimese üks / tunnus", olemata samas "post- / heteronormatiivse ühiskonna / tavaline sooületaja kuigi / tekitab inimestes kohati ehk / sarnaseid tundeid mida mõni / noor sugudehäkkija" (lk 30). Üks luulekogu meeldejäävamaid ja omapärasemaid jooni on aga see, et lisaks teistele viitamisele on siin rohkelt eneseleviitamisi ja motiivikordusi: näiteks algavad arvukad luuletused tsitaadiga ning ka nelk ilmutab end mitu korda, ehkki mõnikord üsna varjatult.

loodu ei ole kunagi süütu / isegi kui ta kasutab süütuid sõnu (lk 12)

Kui seni on Grigorjeva luule poliitilisus jäänud peamiselt regionaaltasandile, laieneb see "Frankensteinis" globaalkriitikaks. Lisaks Venemaa sõjale Ukraina vastu mõistetakse hukka angloameerika imperialismi kummardamist ja endise Brasiilia presidendi Jair Bolsonaro osalust Amazonase vihmametsade hävingus. Empaatia puudumist või vähest silmaringi ei saa luulekogule keegi ette heita. Poliitikateooriasse süvenemise üks suurimaid valusid on, et silm tabab represseerivaid süsteeme pea kõikjal, kuhu pilgu suunab, ent seeläbi saab luua ka võimsaid paralleele: "siis saingi aru maailmas // kus käiakse raha eest / lennuvõimetuid / linde vaatamas // ei saagi olla kunagi midagi / ei saagi kunagi olla / midagi muud // kui sõjad kui mina / vaatamas esimest korda / flamingosid // sõja esimesel päeval" (lk 16). Samas on kohalik tasand "Frankensteinis" jätkuvalt olemas. Näiteks on luuletus "mustrid" tuttavlikult regionaalpoliitiline, aga sinna on lisandunud eneseteadlik hirm kolonialistlik-ekspluateeriva pilgu evimise ees: "mõtlen kas ma muudan su elu oma peas / nüüd traagilisemaks kui see tegelikult on / kõik ühe sitase luuletuse nimel / anna andeks poiss / ütleb mu pilk / kui ta minule lähimast / bussiuksest väljub" (lk 24). Grigorjeva osutab siin nii majanduslikule, rahvuslikule kui ka sotsiaalsele teisesusele ja ilmajäetusele: sellele on loomingus ülimalt oluline tähelepanu pöörata ning sotsiaalselt nähtamatule grupile seeläbi teatav hääl anda; ning just anda, mitte seda enda narratiiviga üheks sulatada. Sama probleemi käsitlesime muuseas ka Värske Rõhu projektis "Kuidas kirjutada headust". Kartsin kirjutades, et vaimse tervise kriisi ja Peaasja tegevuse kirjeldamise asemel domineerib tekstis minu isiklik kogemus vabatahtliku töö või vaimse tervisega. Kuna ma ei kasuta tekstis nimesid, võib ka teiste inimeste lugudest sünteesitud monoloog n-ö minu häälega kõneleda. Kas olen siis ikka kedagi võimestanud, näidanud probleemi laia levikut ja eri avaldumisviise? Grigorjeva ettevaatlikkus on mõistetav, aga see tugev eneseteadlikkus aitabki privileegipimedat sotsiaalpoliitilist fabuleerimist ära hoida.

Nautisin, kuidas ka ahastamapanevate ridade vahelt – ma ei nutnud eriti luule peale enne 2022. aastat – piilusid mõnikord väga ootamatud remargid või kiired naljad, mis sobisid tervikteose kibemagusa, (enese-)iroonilise loomusega: "näiteks lugesin ühe värske sõjaajaluuletaja teksti / milles ta kirjutas et mitte kunagi oma elus polnud / ta eales arvanud et hakkab kord / vibraatoriga käes maha lastud okupandist luuletama / okupant siis vibraatoriga mitte luuletaja / mis on iseenesest ju täitsa / õnnestunud kujund / eros ja surm / käivad ikka käsikäes" (lk 40). Teisalt: ehkki üksikute mõnerealiste ja puänteeritud luuletuste pikkimine mõjusate vabavormiliste tekstide vahele pakub küll vaheldust, ei tundnud ma vajadust neid üle lugeda. Seda enam, et pikemad tekstid peegeldasid Grigorjeva (ning "Frankensteini" toimetaja Kerli Everi) võimestava ja õrna tantsulavastuse "Tantsud, mille saatel uinuda, unistada, puhata ja vastupanu osutada" kehalist ja poliitilist keelt ning postdramaatilist dramaturgiat.

Igal luulekogul on oma niinimetatud sümboltekstid – luuletused, mis jäävad kirjanduskaanonis autori tolle ajastu meelsust ja keelt näitlikustama. Üks ootamatult hea näide kaasaja Grigorjevast on "emake maa". Tugev afektiivne laetus, mis esineb mitmes eelnevalt välja toodud luuletuses, on siin asendunud hoopis õrna suunamisega, alternatiivse maailmapildi visandamisega. Tekstist leiab konstruktivismi (meheroll ühiskonnas, meeste sotsioloogiline seotus kindlate ametite ja kohustustega), aga ka ökoerootikat ning luuletusesiseseid suunamuutusi. Ehkki teksti alguses avab autor pealkirjakujundit, siis poole pealt sõnab hoopis: "mulle tegelikult ei meeldi mõte ja / metafoor loodusest kui emast / arvan et loodus kui kallim / oleks palju parem / ja ega see kallim ei pea ju olema naine / mõtle kui loodus oleks su kallim / millise rõõmuga viskuks sa alasti ta merede lainetesse / saades nii märjaks nagu sa kunagi pole veel saanud" (lk 21). Seksuaalsus, mille Grigorjeva (nais)isikustatud loodusele annab, on näide sellest, millist (male gaze'ist vaba) kehalist võimestatust ta teisteski "Frankensteini" luuletustes igatseb. Näide sellest, mis on võimalik.

ja mul tuleb meelde / kui palju keha ma olen (lk 82)

Aga miks üldse "Frankenstein"? Esmalt kangastub popkultuurist tuttav, kokku õmmeldud kehaga koletis, kelle "ise" põhineb tervenisti teistel inimestel ning kes on sünonüümne hoopis oma looja nimega. Kust jookseb piir Frankensteini ja tema loomingu vahel? Näib, et sama küsib endalt ka Grigorjeva, rõhutades teoses mitu korda loomingu ja Sveta Grigorjeva kui piltlikult öeldes brändi mõnetist performatiivsust. "pane see parukas nüüd / endale pähe / vaata mis tekst sealt tuleb," sedastab ta (lk 9). Milliseid luulekogu tekstidest kirjutab Sveta, milliseid aga Sveta Grigorjeva? Soov kummutada senine kuvand või aja jooksul kanda võetud rollid ja sildid on ka füüsiline: "las ma kasvatan end // kõigile meeldivast ilust välja mul meeldib pilk millega / vaatan end juba mõnda aega pilk mis ei vaata mind meeste // silmadega meeste silme läbi hoopis vaatab kui järgmise / metamorfoosi lävel pakitsevat kõndivat rääkivat tantsivat // mineraali" (lk 17). Grigorjeva dräägib ja kväärib kehasid ja enesekuvandit, võideldes aastate jooksul endasse kogunenud hukkamõistuga. Kuidas tekib julgus võtta omaenese kehas ruumi? Kuidas saavutada kehapositiivsus ja tasalülitada seniõpitu? Ma arvan, et Grigorjeva kehaluulekorpust võib nimetada ka transgressiivseks, sest niimoodi feministlik kehaline luule meil ju veel mõjub. Suuresti seetõttu, et Grigorjeva ei karda code-switch'ida n-ö madala ja kõrge sõnavara vahel: naisekeha kirjeldavad sõnad on "tabusemad" kui nii mõnedki teised, mistap on mantra "cunts ei kuulu rahvale" või luuletus "mu sõnad on kehapositiivsed…" (lk 18) sedavõrd võimestavamad. Lõppeks on teose pealkiri siiski mitte "Frankensteini koletis", vaid "Frankenstein" – peale jääb loojaagentsuse ainuvõim, nagu on seda metafoori tõlgendanud ka Eret Talviste.

"Frankenstein" mõjub oma eelkäijate, "Kes kardab Sveta Grigorjevat?" ja "American Beauty" järel loomuliku ja küpsema jätkuna – neis on sõnumiühtsus, ent autoriminale lisandub igas raamatus inimlikke kihte ja nüansse. Kui eelnevate luulekogude omailmas käsitleti peamiselt kohalikku ühiskondlikku tasandit, on nüüdseks eesti-vene ja naiskogemuse diskursused Eestis piisavalt veerema aetud, et saaks liikuda edasi ja kaugemale. Grigorjeva sotsiaalne tundlikkus ja aktivism ei ole performatiivne, ent mitte ka distantseeriv – paneb imestama, kuidas saab kirjutada ühtaegu lugeja suhtes nõudlikku ja vastutulelikku teksti. Nagu ütleb Grigorjeva avaluuletuses ka ise, pole armastuseks enam aega, sest maailm vajab päästmist.

 ***

¹   Vahepeal on ilmunud näiteks Saara Liis Jõeranna (Sirp, 26.05.2024) ning Eret Talviste (Keel ja Kirjandus, nr 5, 2024) (väga head) arvustused.

²   see on tujurikkuja "õnne 13" viide palun vabandust