Mina kuulun sellesse õnnelikku põlvkonda, kes ei pea hapet tegema. Et kogeda näiteks liikuva põranda efekti. Selle laksu sai 90ndatel täiesti tasuta kätte. Pidi vaid öösel kööki minema ja tule põlema panema. Ning juba saigi ilusast ühtlasest läikivast pruunist jälle vana hea auguline mustriline põrand. Sest prussakad olid ülehelikiirusel külmkapi ja kraanikausi alla tagasi jooksnud. Mäletan, et lapsena ärkasin kord selle peale, et tundsin enda peal midagi liikumas ja nägin siis rinnal suurt prussakat minuga tõtt vahtimas. Seda kirjutades venib praegugi lõust rõvedusest veidi krimpsu. Suud ma küll karjumiseks tollal lahti ei teinud, sest kartsin, et äkki jookseb pruun jõledik mulle sedasi ruttu suhu. Nii ma siis lamasin väga vaikselt, prussakas mu väikse lapsekeha peal omi tundlaid liigutamas, kuni lõpuks magama jäin. Mõnikord juurdlen – oligi see üldse ilmsi, äkki oli uni? Sest õudukaid nägin ma Linnamäe tee 45 panelkas ikka kordades rohkem kui hiljem näiteks Kärberis või enne seda Punase tänava ühikas, kus me elasime koos kahe teise perekonna ja nende lastega. Kuigi see oli ühikas, oli lapsena väga põnev elada teiste lastega sedasi koos ja kollektiivselt. Olime isegi natuke nagu prussakaparv. Palju mul sellest ajast meeles muidugi pole, sest mis ma olin siis – kolmene-neljane? Siiski kõige selgem mälestus: kord kukutasin oma sülest naabertoa paari beebi põrandale maha. Mis oli päris suur trauma. Mitte ainult talle, vaid esmalt just mulle. Siiani mõtlen, kas sellest beebist kasvas ikka normaalne inimene. Ülejäänud mälestused on mingi hägu rõõmust, Pirita merel käimisest ja suitsetavatest lapsevanematest ühises köögis ühise laua taga. Praegu tundub nii veider mõelda enda ema mingisse ühikakööki suits näpu vahel istuma – aga ometigi tean, et täpselt nii see oligi. Kõik täiskasvanud suitsetasid. Ja peaaegu kõigil meestel olid vuntsid. Inimesed istusid köökides ning jagasid omavahel kümne peale (vanemad pluss lapsed) ühist pinda. Nii kummaline, et minagi olen seda maailma näinud, seda maitsnud. Seda värsket postnõuka perioodi.

*

Asi polnud ju selles, et olin niivõrd võhiklik, et tegin heal juhul kuusel ja kasel vahet. Aga no peaaegu. Lihtsalt üleskasvamine keset betooni tingib juba eos teatud taimepimeduse. Tagasivaates aga, huvitaval kombel, ilmneb siiski üks iseäralik intiimne side küll, nimelt umbrohuga. Eks Lasnaka lapsed on isegi natuke nagu umbrohi, ju siis see teineteise äratundmine oli mõneti ette määratud.

Meenub näiteks suviti võilillevarte nukkudeks leotamine loikudes. Selleks oli vaja harutada vars mitmeks osaks alt laiali lahti, siis vees seda edasi-tagasi pehmelt sõidutada, kuni varreharud omandasid nii-öelda lokkis välimuse, nagu oleks keegi kääridega pidulikku pakkenööri kiirelt ja kuumalt lainetama löönud. Ning juba nägidki kollase õietupsuga varred välja justkui kaheksajalg-monstrum-nukud. Mu esimesed küborgid. Ja siis see taim, mis tõenäoliselt moodustab suure osa iga betooni vahel üles kasvanud lapse psüühest – uputav kollane meri peakõrguseid taimi, mida on pea võimatu murda. Harilik tõlkjas ehk rahvakeeli Rakvere raibe. Vikipeedia ütleb, et 1939. aastal võeti vastu määrus, mille kohaselt kuulus see siinmail hävitamisele. Ütleme nii, et – ei läinud nagu läbi? Võite suvel minna Lasna, siis näete, kui hästi on see hävinenud. Umbrohi on nagu prussakad, nad elavad meid kõiki üle. See on iseenesest tore mõte. Et tulevik kuulub neile. Kahele inimeste poolt nii räigelt demoniseeritud elule. Võibolla peaksimegi teatud taimede asemel hoopis ennast, inimest, umbrohuks mõtlema? Nägema oma liiki teatud tumeda väljajuurimata jõuna, mis ei võimalda suurel osal meid ümbritsevast lopsakalt elada ja kauniks õitseda. Kes võtaks siis vastu määruse, mille kohaselt inimene kuuluks hävitamisele? Tegelikult oleme seda juba ammu teinud. Ise võtsime. Hävitamine kuulub inimesele nagu inimene hävitamisele. Mõni inimene on muidugi rohkem hävitaja kui teised, palju-palju rohkem kui nii mõnigi teine. See teine, kes näiteks lihtsalt elab oma lihtsat elu, mõnes magalas. Aga ikkagi, näe, mõni arvab, et nemad seal mäel on see umbrohi.

*

Ma ei tea, mis hoiab mind Lasnamäe küljes kinni. Olen elanud ju ka Põhja-Tallinnas, mis puhuti meenutas mulle küll Lasnat rohkem kui Lasna ise. No tõesti ei mäleta, et oleksin kunagi sõitnud bussis sedasi, et üks paarike tagaistmel ennast lustiga süstib – aga vot bussiga nr 40 Pelguranda sõites – küll! Keegi, kes käib Lasnas harva, ei tea tegelikult, kui normaalne koht see on. Siin ei toimu ju mitte midagi! Elavad siin ka suuremalt jaolt noored perekonnad. Muidugi on erinevaid kante, Kotka kauplus ja selle tagune näevad ehk tõesti LASNAMÄE moodi välja, sestap kõik hipsterid, kes roosasse Kunstihoonesse jõuavad, arvavadki, et see ongi selline koht. Tegelikult on meil suhteliselt igav kant ja kantpeadki pigem igavad. Vist ei liialda, kui ütlen, et osside keskel tunnen end võrdlemisi turvaliselt: nemad sulle juba klubis GHB-d joogi sisse ei tipsuta ja bussis annavad ka istet – mis sa (nais)hing veel elult (ja meestelt) tahad? Kord sõitsin sõbranna juurde sünnipäevale ja jätsin kingi kogemata kõrvalistmele – üks oss jooksis pool teed mulle järele, et kaotatu tagasi anda. Teine kord jälle kaotasin mobiili ja kaks venelasest teismelist poissi tõid selle mu vanematele ära. Aga selliseid asju me uudistest loomulikult ei loe ja keegi ehk ei usukski. Tihtipeale tundub, et siin elavadki palju sõbralikumad inimesed kui mujal Tallinnas. Vb selle tõttu olengi endiselt siin. Selles ülemütologiseeritud megamagalas, mis on suurenisti, nagu üks popplugu räägib: misunderstood. Inimestel, kes on Lasnast kuulnud, aga pole siin eriti käinud, on väga kindel ettekujutus sellest, milline ta on, tema tänavatest, müüjate keeleoskusest jms. Aga tõenäosus nuga saada on suurem ikkagi kesklinnas kui siin, minu kauniks pahteldatud üheksa- ja viiekorruseliste vahel.

Vahel tunnen, et olen isegi üks Lasnamäe. "Sveta Grigorjeva" on samamoodi ülemütologiseeritud nagu see hall linnaosagi. Oma osa mängib muidugi mu enda tegemine – luule, sõnavõtud, trotslik soov mitte olla meeldiv ja mõistetud. Inimesed, kes mind ei tunne, arvavad, et olen pigem ülbe ja uhke. Kui mitu korda on inimesed minuga tutvumisel öelnud, et ei kujutanud ettegi, et ma nii normaalne olen. Lasnamäegi on tegelikult selline. Normaalne. Muidugi on alati vaja seda "teist". Kellele projitseerida oma hirmud, kellele tülgastunult näpuga näidata ja öelda: vaata, milline SA oled, vähemalt MEIE pole sellised!

*

Kui sõbranna Soomest külla tuli, nägime mõlemad minu juurde kõndides teispool teed üht ilmselt narkojoobes hullunud noormeest. Tõesti, oli see vast vaatepilt! Täisdeliirne räbalates kung-fu moodi viimsepäevavehklemine! Sellised asjad juhtuvad tõesti vaid siis, kui mõni välismaalane külla tuleb. 20 aastat elan nii, et ühtegi narkarit siin ei näe, aga kui Ilona külla tuleb, ronivad nagu kadunud prussakad oma urgudest välja. Tüüpiline.

*

90ndate Lasnamäe: sihvkad igal pool paraadnate ees. Nii kui koristaja korra ära käib, on parv eelteismelisi või teismelisi kohe platsis uut laadungit suust välja sülitamas. Sihvkad maksid ka nii vähe, et neid sai alati endale lubada. Pakend oli lilla ja oli lastel sama loomulik nähe nagu täiskasvanutel pakk suitsu taskus. Eestlaste ja venelaste omavahelised kismad – mida mina oma silmaga küll kordagi ei näinud. Tihti teati aga, kus parasjagu peksmine hakkab, jutud liikusid kiiresti, ja väiksemad lapsed hoidsid nendest kohtadest sel hetkel lihtsalt eemale. Barbie. Aqua "Barbie girl". Offspringi "Pretty fly for a white guy". Prodigy. Spice Girls. All Saints. Eminem. Britney Spears. Justin Timberlake. Diskod. Breiktantsivad ja pea peal keerutavad poisid. Keldripoed. Vaadikvassi viimased hingetõmbed Priisle turul, mida sellisel kujul nagu tollal enam muidugi pole. Nüüd on seal Maxima. Nüüd on igal pool Maximad. Ja muud kastid. Rajooni esimene McDonald's Mustakivis. Lõputu hängimine Ronald McDonaldi kuju juures. Lõputu hängimine trepikojas nii suvel, kevadel, sügisel kui talvel. Priisle-tagune, kus otsisime Coca-Cola pudelikorke uue pudeli jaoks. Asotsiaalide eest põgenemine (tõsi, see on üks universaalne laste mäng, sõltumata sellest, kus parasjagu elatakse). Asotsiaalide koeragängid. See, kuidas kodutud inimesed prügikastist toitu leides andsid selle esimesena just oma loomadele. Eesti kroonid. 25 krooni oli niiiii suur raha! Kui 25-kroonine oli näpus, oli küll totaalne kunni tunne! Hulkuvad koerad igal pool. Dalmaatsia koerte buum filmi "101 Dalmaatsia koera" tõttu. Tõukoerte buum. Puudlid, tšau-tšaud, kollid. Alt laienevad teksapüksid. Adi dressid. Kusehaisused liftid. Lifti alatasa kinnijäämine. Ebamugavustunne võõraste inimestega, eriti meestega samasse lifti minemisel. Mis siiani pole täiesti ära kadunud. Taso. Laysi krõpsud. Jo-jo. Ikebanade tegemine tühermaal nopitud lilledest. Turnikad, mis tegelikult polnud turnikad, vaid vaibakloppimiseks mõeldud kohad. Lõputu hängimine nondel turnikatel. Esimesed high-tech jalgrattad. Jalgrattavargad. Lihtsalt vargad. Igal pool. Liiminuusutajad. Õhtuleht. Sailor Moon. Digimonid. Valgustamata tühermaad, mis olid tõesti ühed kõige hirmsamad kohad õhtuti. Miniseelikud. Vene lastel: Alsu, Virus, Ruki Vverh, Zemfira, Mumiy Trol, Bi2. Filmid: "Brat 2", "Twin Peaks", "Titanic". Telenovelad: "Metsik Roos". "Unistajad". "Ameerika pirukas". "Doktor Doolittle". Hinnapomm. Anttila. Stiina ajakiri noortele tüdrukutele. Leonardo DiCaprio. Olin korraga armunud nii eesti kui vene poissi, mõlemad elasid esimesel korrusel. Suurim mure: kellega tulevikus abiellun, kas Marguse või Sašaga. Esimene suudlus. Ühe esimese korruse rõdu all surutuna vastu betooni. Mitte Marguse ega Sašaga, vaid ühe tüdrukuga, kes tahtis mind suudlema õpetada – tagantjärele küll kahtlen sügavalt ta motiivides. VHS-id. Pornotki pidi vaatama nende pealt. Mina muidugi ei vaadanud, olin veel laps, aga vanematel, mäletan, olid küll mingid kodus. Ühes mängis peaosa lausa "Mozart". Siiani mõtlen, mis fetišile see küll viitab ning, olgem ausad, natuke nagu on isegi uhke tunne – à la minu vanemad küll mingit niisama porri ei passinud, sellist, kus kodusele naisele tuleb töömees külla kööki või vanni parandama, aga siis hakkab hoopis mingi räige andmine, ei, Mozartit või Beethovenit pidid playboy'd peaosas mängima, nii et proled (ja perverdid), aga ikkagi kultuursed! Kaasaskantavad kassettmängijad. Kasseti A ja B pool. Siis CD-pleierid. Esimene mobiil. Motorola. Samsung. Nokia 9110. Nokia 3110. See, kellel polnud Nokia viimast mudelit, oli luuser. Mobiil pidi alati olema koolis laual, ehk siis nähtaval kohal, see polnud helistamiseks mõeldud. See näitas staatust. Ja kellel oli Motorola, siis kui pidi olema juba Nokia, sai peldikus peksa. Arvuti. Internet. Windows. Solitaire. Kui kaua aega arvasin, et arvutis Solitaire'i mängimine ongi internet? Eesti rahvatants. Esimene suits. Esimene surm.

*

Mõtlesin, et lähen selle kirjutise jaoks äkki mõnest Lasna pubist-baarist läbi, antropoloogilises mõttes ja nii. Et äkki midagi huvitavat juhtub ja on, millest kirjutada. Näiteks läheks legendaarsesse Palõtši Juures või, nagu minu sõbrad seda iroonilis-fäänsilt nimetavad, "Paluccisse". Siis mõtlesin ümber. Ma olen niigi pervomagnet, sestap ei näe põhjust, miks peaksin mingi Vikerkaare erinumbri jaoks vabatahtlikult mingis Palõtši baaris kohalike pervaritega kirjanduslikel eesmärkidel "minglima". Järgmine kord ehk. (NOT).

*

Kord ammu käisin kohtingul kõrvaltrepikoja Hannesega. Tal oli mootorratas ja mulle meeldis selle tagaistmel sõita, ja nii ma ta kord kinno Sõprus mingit kahtlast avangardfilmi vaatama kaasa kutsusingi. Vanalinnas kõndides tunnistas ta mulle, et pole kunagi selles kohas käinud ja Sõpruse kinost kuuleb ka esimest korda. Olin pahviks löödud. Ta polnud isegi venelane! See oli esimene kord, kui hakkasin mõtlema, et segregeeritus ei ole esmalt ehk niivõrd rahvuspõhine, vaid toimib ikkagi konstellatsioonis teiste sotsiaalset staatust märkivate markeritega. Praegu mõtlen, kui uskumatuna võib see tõik kõlada mingile kesklinna või Kalamaja piirkonnas elavale inimesele – 24-aastane noormees, kes pole kunagi vanalinnas käinud!? Huvitav, kui palju selliseid Hanneseid siin veel elab?

*

See, et Kunstihoone toodi siia, on mega. Alguses küll fesaris tuttavad kunstnikud vingusid, et miks just sinna ja no niiiii keeruline on ikka jõuda Lasna. Tegelikult asub see infrastruktuuri mõttes väga heas ja ligipääsetavas kohas, nii neile, kes tulevad kesklinnast või mujalt, kui neile, kes tulevad Lasna lõpust nagu mina. Soojade ilmadega on tore sinna pikemalt jalutada. Tavaliselt teengi siis Uuskasutuskeskuse-Paepealse raamatukogu-Kunstihoone tiiru. Lasnamäele võiks üldse rohkem kultuuriasutusi-institutsioone tuua. Meil võiks oma kino ka olla, siis ei peakski kunagi kesklinna enam minema (hakkan ise ka Hanneseks)! Iga kord, kui ses roosas majakeses käin, tõden, kui vajalik see on: kuna sisse saab tasuta, käivad siin nii lapsed, noorukid kui ka pensionärid. Külmade ilmadega tulevad lapsed esmalt küll vihma/lume eest peitu, kuid pikalt niisama redutada nad seal nagunii ei viitsi ja teevad ikka parasjagu üleval olevale näitusele mõne tiiru peale. Üldiselt on näha, et kui asutus on – tuleb sinna ka inimesi, sestap peaks Lasna neid rohkem juurde tekitama. Ja tasuta ligipääsuga. Me oleme siin kultuurinäljas, that's for sure!

*

Nii paljud inimesed näevad Lasnas kogu aeg natuke kurvad välja. Eriti meeldib mulle peatustes seisvaid inimesi neist bussiga mööda sõites vaadata. Võimalik muidugi, et see kurbus polegi niivõrd kohaspetsiifiline, mina näen lihtsalt lasnakaid rohkem. Huvitav, kas ma näen ka Lasna-kurb välja? Lasna-kurb. Kõlab küll päris toredasti. Lasna-kurva manifest võiks olla taoline: see on keegi, kes on pärit magalast. Keegi, kes kuuleb kõrvalkorterist alatasa mingit karjumist. Mõtlen mõnikord, kui hästi ma tahes-tahtmata tunnen oma naabreid. Mingis mõttes oleme kõik siin teineteisega lähisuhtes. Ja kannatame kõik lähisuhtevägivalla all. Kui üks kuulab valjusti muusikat, kuuleb pool maja. Kui kellelegi kutsutakse kiirabi, vaatab ülejäänud pool pealt. Eks koroona näitas, kui intiimselt on inimesed just magalates üksteisega seotud. Kui hästi vahetame me omavahel pisikute piisku. Nagu armastajad. Vahel tunnen, et kõik siinsed inimesed on suur mina. Nad mahuvad minusse, lasen nad endasse nii lähedale, nagu ma kunagi ühtegi meest pole lasknud. Maailmas on seni vist kaks kohta, mida ma armastangi kui kohta: Gröönimaa ja Lasnamäe. Neid ei seo vist mitte miski. Või siis – minu armastus nende mõlema vastu mingil täiesti seletamatul põhjusel. Imelikud kohad. Tunnen, et nad läbivad mind, on osa mu vereringest. Koosnengi tühermaadest, kõrgendikest, üheksakorruselistest majadest, puudest, ja siis teisalt täiesti lagedatest kohtadest, vaatest merele, betoonist, ülekaalulistest särgita meestest, kes istuvad suviti longero näpus üle ühe pinkidel, horisondist, millel pole lõppu, käru lükkavatest naistest, kilkavatest lastest, umbrohust, Lasna-kurbadest inimestest. Kannan neid endaga igal pool kaasas.

*

Tüdruku saab ehk magalast välja, aga magalat temast ei iial.