Kes on kõige woke'im eesti kirjandusilma peal? No eks ikka Gregor Kulla, kulla peenrake!

Veel ärksamat kultuuritegelast nooremast generatsioonist on tõesti raske ette kujutada. Eks Kulla ole ise tublisti kaasa aidanud niisuguse määratluse kinnistumiseks – kes muu ikka juhib alatasa nii Sirbis kui ka mujal kultuurikülgedel meie tähelepanu muu hulgas sellele, et naised ja kväärid on kohalikul skeenel ühtaegu alaesindatud ja vähemtähtsustatud? Muidugi on neid inimesi veel (khm, olen ka ise sellesse veidi panustanud), aga Kulla puhul teeb asja huvitavaks just tema iseolemise ja isepäisuse küllasus – teda pole lihtsalt võimalik mitte tähele panna. Need, kes seda üritavad, teevad seda pigem performatiivselt ja kiuslikult.

Ka "Peenra" puhul pole mõtet autori imagot eirata, sest täpselt nii, nagu on Kulla debüütraamat vormiliselt ambivalentne, ei mahu autor ka ise ühessegi võimalikku normaalsesse ja normatiivsesse kategooriasse ega raami. Kuigi raamatut on reklaamitud kui proosaluulet, on siit-sealt juba kuulda, et luulekoguna on seda teost raske lugeda. Nojah, kui luulest oodata eeskätt õhkamist, riimi ja igavikulisi väärtusi ning jõuluvanale ettekandmiseks sobivat valmilikkust, jätab "Peenar" tõepoolest veidi nõutuks. Küllap on autoril enesel raamatu täpsest määratlusest mõnevõrra suva, aga eks kulkasse pidid Värske Rõhu toimetajad ikka ju midagi kirjutama ja kuhugi ta sedasi "ära paigutama". Raamat mõjubki suuresti luule enese piiride nihutamise katsena.

Tekst kui ajastu vibe (või vaib?)

Siinkohal oleks ehk paslik mainida, et ka mina olen üks Kulla "Peenra" kohta Eesti Kultuurkapitalile soovituse andnuist, nii et raamat on saanud mult heakskiitva tagasiside ja oma olemasolu põhjenduse juba mõne aja eest. Siinne arvustus on toonase hinnangu põhjalikum jätk. Olgu see lähtepunkt välja öeldud, et keegi ei saaks pärast nuriseda säravhämarast "teineteist haipivate" woke-kultuuri­tegelaste omavahelisest vandenõust Sirbi veergudel (mida keegi nagunii ei loe peale Grigorjeva ja Kulla). "Peenra" autor on ka ilma minu tagasihoidmatu arvamuseta vaieldamatult üks andekamaid ja omanäolisemaid noorema põlvkonna kirjutajaid paljude teistegi silmis ning tegu on kindlasti ühe oodatuima debüüdiga. See selleks.

Nagu mainitud, nihutab "Peenar" žanripiire. Teos on stiilne näide praeguse ajastu eklektika ja nn suure narratiivi puudumise kohta. Mina seda suurt uut narratiivi taga ei igatse ja näib, et Kulla samuti mitte. Nii nagu Kulla heliloomes, ei ole ka tema sõnateoses esikohal harmoonia ega meloodia, vaid autor eksperimenteerib julgelt kirjanduslike ootuste enestega. Tegemist on omamoodi dodekafoonilise, automaatselt teadvuse voolu stiilis kirjutatud, ent siiski kergelt kureeritud mahlaka tekstikorpusega, millel ei puudu oma sisemine loogika ja koherentsus. Autor lustib tekstiga ja tekstis mõnuga, noortepärane lohakas släng kohtub sügava erudeeritusega. Tulemus, mida võib ehk nimetada katseks anda edasi XXI sajandi post(post?)internetiajastule omane tunnetus, on võrreldav näiteks Peeter Sauteri kunagise "Indigoga", mis samuti töötas teatud perioodi tunnetuse kirjandusliku kristallisatsioonina. Nii nagu "Indigoski" oli see va vaib teatud mõttes raamatu peategelane, on see nõndasamuti Kulla "Peenras". Vaib ühtaegu raamib kogu jutustust ja on selle põhimine telg, mille ümber kogu tekstiloome loogika keerlebki. Niisugune hääl (ja veel kord: vaib) oli eesti kirjanduses seni puudu. Ning "Peenar" on kväär ning hüüab seda juba kaugelt ja julgelt!

Kvääriteooriat, mis kasvas välja geide ja lesbide identiteedi akadeemilisest uurimisest 1990. aastatel, võib mõista kui uurimisstrateegiat, mis seab kahtluse alla normatiivsed eeldused identiteedi ja suhete kohta üldiselt. Mina toimetan selle mõistega enim USA teoreetiku David M. Halperini sedastuse vetes, mille kohaselt saab kväärina määratleda kõike, mis on normaalsusega-normatiivsega vastuolus ning sellele vastu töötab.* Mõiste ei viita Halperini arvates otseselt millelegi, vaid on justkui olemuseta identiteet – eeskätt on see erimeelne seisukoht normatiivsuse suhtes. Kuigi Kulla "Peenras" on (a)seksuaalsus ja selle üle mõtisklemine kõnekalt esil, on raamatu evitav kväär seotud just Halperini nn olemuseta identiteedi otsimisega. "Peenra" minajutustaja ei huvitu mitte niivõrd seksuaalsusest ega soost, kuivõrd otsib järjepidevalt mingit muud olemist. Vähe sellest: näib, et seksuaalsus ja sugu on Kullale mõneti iganenud kategooriad, mille ületamine elus ja kunstis on möödapääsmatu, aga ühtlasi ka problemaatiline, sest kogu ülejäänud maailma puhul on need identifikaatorid tihti äärmiselt jäigad. Siingi töötab raamatus evitud "vabavormi vorm" kvääri ja kväärsuse ühe kristallisatsiooni aktina – nii nagu Kulla ei mahu normaalseks peetava inimese raamidesse n-ö päris elus, nihutab ka tema tekst piire kirjandusest mõtlemisest endast. Justkui muu hulgas küsib "Peenar": aga miks ei või luule olla ka see, mida "Peenras" tekstis ja tekstiga tehakse?

Kõrgkirjanduslik klatšimoor

Carolina Pihelga hiljuti ilmunud "Lõikejoon" ning Kulla nüüdne "Peenar" mõjuvad omamoodi klatšikirjandusena: kuulujuttude adrenaliinilaksu, mille lugeja saab ehk Kroonikast, pakub mulle hoopis omamaine kirjandus. Mind tõesti ei huvita näiteks Liis Lemsalu ega Malluka tegemised, küll aga see, millega tegeleb meie vaene väeti ja meeletult keerukas kirjandus- ja kunstiringkond! Ning seda ainest pakub "Peenar" korralikult! Tekitas kohe tahtmise kirjutada iseenda klatširomaan (tuleb-tuleb, sõbrad, ärge muretsege, content'i on piisavalt!).

Eks Kulla eesmärk ongi olla veidi niisugune skandaalne ja lõbus kirjanduslik klatšimoor, seda muidugi kõrgkirjanduse vormilises kastmes. See peenar ootab uudishimulikke ninasid oma kirjandusmudasse sonkima ikkagi kõrgeil kontsil ja peenis kostüümes: näib, et enne raamatukaane avamist vaadatakse isegi rõivastuse sobivus raamatu üle nagu Berghaini klubi uksel! Ja õige ongi – teps mitte iga lugeja ei tule pärast "Peenra" lappamist elusana tagasi. See eeldab ikkagi teatud "vormi" ja "vormis olekut". Ja mitte vaid kirjanduslikku, eks.

Nimelt mõjub Kulla tekstikorpus hooti stiilselt pohhuistlikult. Jah, nüüd on meil kirjanduses ka selline kategooria. Lugedes ei aimu, et lauseid on tundide kaupa toimetatud ja timmitud – ei, pigem on kirjutatud nagu torust tuli. Jällegi väga sauterlik. Juba eos on raamatusse sisse kirjutatud teksti edasikerimise kiusatus: mitte midagi ei juhtu, kui mõnd lõiku lugeda diagonaalis või see suisa vahele jätta. Neile, kellele sõnakunst on püha, võib niisugune stiil mõjuda teotusena, aga kui lasta end Kulla teadvusvoolul kanda (oo, see kannab!), toimib raamatu vorm värskendava ja vabastavana. Mõne teise puhul torustiil ehk välja ei veaks, aga Kulla teab, et ta võib igasugusest keskpärasest teksti­sitast vabalt teha couture-saia oma pillavalt lõbusate irooniliste sedastuste abil, rääkigu need siis Klassikaraadio allakäigust, ihuhäda leevendamisest, ühismeedias laikide kogumisest, porno vaatamisest, joovastavate ainete tarvitamisest või pikaaegse sõpruse purunemisest.

Kui tavaliselt koosnevad mu kirjutatud arvustused päris korralikust hulgast raamatust pärit tsitaatidest, siis sel korral ei näe küll põhjust, miks peaks "Peenrast" midagi ekstra välja tõstma. Kogu "Peenar" on üks pikk joruluuletus, milles kõik on ühekorraga tsiteeritav ja ometi üldse mitte! Kõik selles lohakalt elegantses ja elegantselt lohakas jorus on oluline, iga lõik kleepub järgmise lõigu(ga) külge (ja kokku) ning iga kord, kui otsustasingi lõpuks mingisuguse lõigu esiletõstmise kasuks, karjub sellele eelnev või järgev fraas justkui Kulla enese häälega "aga minaaaa?!". Sestap tuleb lugejal endal nüüd raamat lettidelt üles leida, kuni kuuma kraami veel jagub, ning Kulla tuleviku kuld­varamusse kuuluvaid mõtteteri oma hariliku pliiatsiga ise alla joonida. Meel saab lahutatud igal juhul, ka siis, kui autori stiil tundub esialgu ehk liiga "noor ja popp".

Meeldib teile Gregor Kulla või ei meeldi, istub teile ta looming või mitte – Kulla on tulnud, et jääda. Ja mitte niisama, vaid äärmiselt kõrgetel kirjanduslikel (ning muidugi ka päris) kontsadel!

* Vt The Lesbian and Gay Studies Reader. Toim Henry Abelove, Michèle Aina Barale ja David M. Halperin. New York: Routledge, 1993.