Kulla sõnul ootas ta väga hetke, mil saab füüsilise raamatu lõpuks trükist kätte. "Raamatul on kullast raam ning kui seda pilti trükifailis nägin, siis see oli natuke plass ja kollane ning ei näinud väga ilus välja," naeris Kulla, kuid lisas, et teadis, kui palju illustraator Kris Lemsalu raamatuga vaeva nägi, mistõttu ootas füüsilist raamatut väga. "Mul polnud aimugi, millised Lemsalu illustratsioonid paberil välja näevad. Seda arvutiekraani on nii palju vahitud ja tekste nii palju loetud, et läheb lausa meelest, et tulemas on ju ka füüsiline raamat," rääkis autor. 

Kulla ei hakanud alguses kirjutama raamatut, vaid kirjutas lihtsalt tekste. Nendega jõudis ta eelmise aasta suvel kohta, kus mõistis, et tekste oleks mõttekas avaldada ühe kogumikuna. "Tekste lugedes tajusin, et nendest hakkas tekkima nii temaatiline kui ka kronoloogiline tervik. Siis ma hakkasin järgemööda toimetama, lugesin neid tekste üle, lisasin sinna detaile juurde. See raamat oli lõpuks igatepidi üllatus," muljetas Kulla. 

Autor on lõpp-tulemusega väga rahul. "Esimest korda raamatut käes hoides ehmusin ma ära. Kui tavaliselt näevad raamatud esinduslikud välja, siis seda vaadates oli esmamulje teistsugune. Aga mida rohkem seda vaatasin, seda õnnelikumaks ma muutusin – just seda ma tahtsingi, et ta oleks täpselt selline piiri peal," naeris Kulla.

Proosaluulekogu "Peenar" autor on Gregor Kulla, toimetaja Tõnis Vilu, illustraator Kris Lemsalu ning kujundaja Mette Mari Kaljas. Lisaks on korrektuuri lugenud ja parandanud Saara-Liis Jõerand. Kulla kiitis koostööd: "Mulle meeldib kunstiprojektide puhul see, et saan teha midagi koos inimestega, kes mulle väga meeldivad," kommenteeris kirjanik. 

Kui Värske Rõhk autorile ligi neli aastat tagasi Kullale käsikirja soovi ettepaneku tegid, teadis autor juba siis, kes on need inimesed, kellega ta raamatut koos teha soovib. "Tõnis Vilu on mu lemmikluuletaja, kes oli muuhulgas mu esimene toimetaja. Vilu teadis seega hästi mu stiili ning seda, kuidas ja millest ma kirjutan. Mette Mari on mu pikaaegne sõber ja üks parimaid kujundajaid minu silmis, see töö, mida ta teeb, on vaimustav," rääkis Kulla. Kris Lemsalul on Kulla hinnangul temaga sarnane stiil, lisaks imetleb Kulla Lemsalu lähenemist kunstile, kuna tema tegemistes puuduvad piirid. Kulla lisas, et neile pakuti ka sellise lasteraamatu tegemist, kus oleksid kõrvuti Kulla tekstid ning Lemsalu illustratsioonid. "Lemsalu pildid mõjuvad hästi nii täiskasvanutele kui ka lastele," naeris Kulla. 

Raamatu koostamisel andis autor teistele asjaosalistele oma tegemistes vabad käed. "Ma ütlesin, et mida iganes te teha tahate, te võite. Nii vastaski Kris mingitele küsimustele oma illustratsioonidega, Mette lõi tekstidele oma struktuuri ja küljendusega rütmi," rääkis Kulla ning lisas, et on kihvt, kuidas raamatu tegemisest sai orgaaniline liikumine, mille jooksul said kõik inimesed omavahel hästi läbi. "See oli tõesti unistuste koostöö," rõhutas Kulla. 

"Peenras" pole ühtki suurt algustähte, kirjavahemärki. "Ma ei tea ise ka, miks ma selle tee valisin," muheles kulla. "Kui ma tegin Heneliis Nottoniga intervjuu, siis ta ütles mulle, et ma tegelikult räägin ka niimoodi nagu siin kirjas on, ei ole algust ega lõppu," ning lisas, et sama on täheldanud ka temaga koostööd teinud Nele Tiidelepp, kelle sõnul on Kulla puhul raske aru saada, kas too teeb nalja, ironiseerib või hoopis näitleb. "Taoline teadvuse vool on mulle omane ja kui ma märkmeid teen, siis on see ka lihtsalt üks pikk voolav jutt, mul endal on nii lihtsam," selgitas autor. 

Raamatu stiili kommenteeris Kulla nii: "Kui ma lugesin Tõnis Vilu luulekogu "Kõik linnud valgusele", siis ma tundsin ära, et mulle hästi meeldivad tekstitervikud, kus puudub selline otsene süntaks. Ma mõtlesin, et tegelikult võin ju teha nii nagu ma ise tahan," rääkis Kulla ning lisas, et on ka suur korrektse keele austaja. "Keeleteadmised on mulle hästi olulised, mulle meeldivad ka korrektsus ja reeglid," nentis Kulla. 

"Peenar" paneb lugejad olukorda, kus teksti rütm tuleb ise kätte saada. Teksti pealkirja kommenteerib autor nii: "Olen pärit Põlvast, kus on kortermajade ümber sellised väikesed maalapid," rääkis Kulla ning lisas, et peenar sai raamatule inspiratsiooniks. "Peenar on selline imelik asi, mis on ühtaegu funktsionaalne, aga samas ei näe ilus välja ja pole mõeldud esitlemiseks. Selle raamatu alus on vorm, mille alusel ma hakkasin toimetama," rääkis autor. Lisaks meeldib Kullale "peenra" kõla. "See sõna meeldib mulle väga: kui seda oma peas ringi liigutada, on see kummalise kõlaga ja igal inimesel on sellele oma tähendus," naeris autor. 

"Peenra" kirjutamist alustas Kulla 2023. aasta juulis ning lõpetas oktoobris. Oma tekstides kirjeldab autor sellesse aega mahtunud juhtumisi, kuid rändab sageli samuti oma lapsepõlve. Raamatu eluloolisust kommenteeris Kulla: "Mu üks sõber EMTA-s korraldas üritust ja kommunikatsiooniinimesed tahtsid sinna lisada lause, et see räägib "inimesele inimeseks olemisest". Siis tekib alati küsimus, et milline teos ei räägiks inimeseks olemisest," muigas Kulla. "Igal loomingul on olemas mingi elulooline aspekt," ütles kirjanik. 

Samas on raamatus palju otsest väljamõeldist, mis tegigi kirjutamise Kulla sõnul tema jaoks põnevaks. "See on kihvt, et saan kirjutades oma maailma luua," muljetas Kulla ning lisas, et talle on samuti iseloomulik triksterlus. "Selline utoopia ja oma maailma loomine on samuti väga omane vähemuskirjandusele," selgitas autor.

"Peenra" võib liigitada vähemuskirjanduse alla. "Mina ise ei kirjuta oma tekste selleks, et kirjutada vähemuskirjandust, kuid seal on selged markerid, mis sellele viitavad. Olen seda kõrvalt kuulnud," nentis Kulla. Autor on samuti võitnud Prima Vista debüüdiauhinna. "Kõige loogilisem seletus sellele, miks ma selle auhinna pälvisin, on see, et mu tekstid räägivad millestki, millest muidu palju ei kuule," selgitas Kulla. "Eestis pole kväärinimesed kuigi nähtaval kohal ja selle kultuuriga tegelevat ilukirjandust ei ole palju," rääkis Kulla ning lisas, et kuigi Eesti kväärkirjandusele mõeldes tuleb esimesena meelde Tõnu Õnnepalu "Piiririik", pole selle teose puhul niivõrd seost mitte kultuuri endaga kuivõrd elukogemusega. 

"See on tugevalt kinni kaanonis, näiteks Eesti muusikas pole kväärkultuuri nähtust põhimõtteliselt üldse. Samas on see kogu aeg olemas olnud, nüüd on sellel lihtsalt rohkem võimalust olla nähtav, kuna mõeldakse rohkem inimõigustele," nentis Kulla, kuid lisas, et endiselt on märgata Nõukogude Liidu ideoloogiast palju mõjutusi saanud konservatiivset poliitikat, mis väidab, et kväärkultuur on alles nüüd tekkinud ning seda mingite väliste tegurite tõttu. "See on väga ekslik info. Kväärinimesed on kogu aeg olemas olnud, lihtsalt Nõukogude Liidus neid hävitati ja peideti," selgitas Kulla. 

Praegu on Kulla hinnangul kandunud poliitikasse mõtteviis, justkui kväärinimesed oleksid kuskilt järsku välja ilmunud ja oma õigusi nõudma hakanud. "Tegelikult on nad kogu aeg olemas olnud ja midagi loonud, aga nende loodut ei ole väärtustatud ega salvestatud. Nüüd on see võimalus olemas," rääkis Kulla. Autori sõnul on tegu huvitava ja põneva kultuuriga, mille minevikku tasub avastada. "Mina näiteks ei tahagi praegu midagi muud lugeda, vaid ahmin aina kväärkirjandust, sest need lood on niivõrd teistsugused ja põnevad," muljetas Kulla. 

"Peenra" autor soovitab lugeda hiljuti Tõnu Õnnepalu tõlgitud Edouard Louis raamatut "Muutuda: meetod". "See on niivõrd sisukas ja põnev teos, mis räägib lahti teistsugust ajalugu. Inimesed, kes ei ole seda avastanud - ma kindlasti soovitan, see on praegu justkui kiivalt hoitud mahlakas saladus," rõhutas Kulla. 

Hetero-kirjandus võib aga Kulla sõnul olla mõtteviisilt kohati liiga domineeriv. "Tunnen, et hetero-kirjanduse lugemine on hetkel mulle ohtlik, sest see paneb pähe mingisugused normid" ning lisas, et paratamatult hakkab iga inimene end loetuga võrdlema, eriti kui ollakse järjest lugenud sarnaseid narratiive. "Näiteks Sven Mikser tõi HeadRead festivalil välja, et kui on tegu hetero-kirjandusega, siis keegi ei ütle, et nüüd see raamat räägib heteroseksuaalsest suhtest, aga kui on mingi teistsugune suhe, siis seda pannakse kohe tähele," rääkis Kulla ning nentis, et see on täiesti inimlik, kuid kväär-inimesed ei tunne end sellist kirjandust lugedes ära. "Kui sa mõtled lugedes, et see pole mina ja ei leia end üles, siis hakkadki endalt küsima, miks mina selline ei ole. Ja kui seda kirjandust on nii palju ja iga kord sa tunned seda, siis see võib mõjuda halvasti. Mulle on mõjunud halvasti ja ma üritangi sellest lahti saada, et end paremini tunda," nentis Kulla ning lisas, et teistsugune kirjandus aitabki hästi palju ja teeb tunde heaks.

Kväärkirjandus heterokirjandust Kulla arvates ohustada ei saa, kuna seal ei võeta vaikimisi mitte midagi. "Kuna kväärmaailm on nii lai, siis on seal palju valikuid. Heterodki võivad kuuluda kväärmaailma. Ma ei leia, et vaikimisi heteroseksuaalsus on olemas, ma arvan, et kõik inimesed on kuskil spektril, kes on seda rohkem avastanud ja kes vähem," rääkis Kulla ning lisas, et see polegi mitte niivõrd seksuaalsusega kuivõrd avatusega seotud. "See tühistabki arusaama, et on üks ja õige ning tekitab ruumi nii inimese pähe kui ka tema ümber, mille olemasolust varem ei teatud," mõtiskles ta ning lisas, et taolise avatusega tuleb harjuda. "Inimesele, kes pole niimoodi varem mõelnud või kellele on teistmoodi õpetatud, on keeruline sellesse maailma varvast sisse pista," tõdes kirjanik. 

Raamatus on mitmeid olukordi, mis pole välja mõeldud. Näiteks kirjeldab autor mitmeid kordi, mil ta kõnnib tänaval ning inimesed kommenteerivad seda, kuidas ta välja näeb. "Kui ma viimati Viinis käisin, siis ma ehmusin ära. Ma pole palju välismaal käinud ja seal ma käisin enda jaoks täiesti tavalistes riietes ning mehed ütlesid mulle tänaval komplimente, mitte üldse flirtival toonil, vaid siiralt," muljetas Kulla, kuid toonitas, et Eestis olles on ta julgelt riietumist kartma hakanud. "Tallinnas on rohkem nii vaimset kui ka füüsilist vägivalda, mistõttu ma pean sellega harjuma ja tegelema sellega, et need rumalad asjad mulle pähe ei pääseks. Mina ei pea tegelema teiste inimeste probleemidega, mina teen seda, mida mina tahan," rääkis autor. 

Gregor Kulla sõnul on tema julgus teisiti riietuda ning end kväärautorina määratleda tulnud mitmete aspektide koosmõjust. "Ma olen tugeval spektril ja mul kohati puudub taju, kus ma suudaks mingites aspektides mõelda teistele inimestele. Tihti olen ma väga oma peas kinni ja teen mingeid asju, mille üle ma pärast üllatun," nentis ta. 

Riietuse osas on teda mõjutanud ema. "Mu ema on väga stiilitundlik ja pannud mind lasteaiast alates riietesse, mida ma olen vihanud, sest mind on siis koolis või lasteaias kiusatud, kuna ma näen siis ebatavaliselt moodne välja," meenutas Kulla. "Põlvas olid mul kõige stiilsemad riided ja soeng, muidugi väikelinna koolis oled sa siis kooli kõige suurem naerualune. Siis läheb kaks aastat mööda ja kõik näevad samasugused välja," naeris Kulla ning lisas, et julgus on kindlasti tulnud tema kodusest kasvatusest, mis rõhutas, et teha tuleb seda, mida enda hing ihkab. "Mu ema on kogu aeg teistele hambusse jäänud ja eks see on edasi kandunud. See on mulle tavaliselt inspiratsiooniks, kui keegi teine teeb midagi julget või on tema ise," tõdes Kulla ning lisas, et tal teeb tuju heaks ka see, kui ta ise on kellelegi eeskujuks. 

Kulla stiili on mõjutanud muuhulgas tema kunagised õpetajad. "Minu teiseks koduks oli lapsepõlves Põlva muusikakool. Sealsetel õpetajatel on kindel riietumisstiil," muljetas muusik ning lisas, et õpetajad pakkusid talle üheaegselt nii kannatust kui ka rõõmu. "Nemad olid mu teised mentorid ja nad on mind nii tugevalt inspireerinud, kas siis hästi või halvasti, et nad on mulle pähe kinni jäänud, sealhulgas nende välimus. Mul oli nendega väga emotsionaalne suhe, samaaegselt armastasin ja vihkasin neid," muigas Kulla. "Nende spetsiifiline välimus on mulle väga külge jäänud ja minu lavastustes on see minu põhiline alter-ego: selline natuke õel, küüniline muusikakooli õpetaja," naeris Kulla ning lisas, et taoline post-soviet välimus läheb välismaalastele väga peale.  

Õpetajate rolli peab Kulla enda kujunemisel üldiselt väga oluliseks. "Arvan, et need õpetajad, kes on mul olnud muusikakoolis erialaõpetajad (ja valdavalt just heliloomingus), on olnud need, tänu kellele ma olen üldse selle muusikaga jätkanud. Ilma Katrin Alleri ja Helena Tulveta ma ei tegeleks muusikaga, nemad on olnud toeks ja osanud mind edasi viia ning pakkuda seda, mida mul on vaja olnud. Tänu nendele olen ma siin, kus ma praegu olen," rõhutas Kulla. 

"Peenras" on palju juttu klassikalisest muusikast, samuti mainitakse korduvalt Klassikaraadiot. Nimelt kritiseerib Kulla seda, et Klassikaraadios mängitakse palju kanoniseeritud muusikat, tema aga üritab kaanonit lahti lammutada. "Kaanoni lõhkumisest on mujal maailmas palju räägitud, aga siia jõuavad need vestlused vähe. Raadio 2 saate "Õhtune vöönd" sulgemine ja sisu lihtsustamine selle nimel, et kuulajaid tuleks rohkem ja asjad meeldiksid kõigile, on väga suur karuteene. Mul on kahju, et need asjad on juhtunud ja millele ma tahtsin oma tekstiga vihjata on see, et inimest, kes austab klassikalist muusikat, ei tasu alahinnata," selgitas Kulla ning lisas, et ohtlik on hakata inimestele pakkuma ainult seda, mis neile meeldib.

Kulla hinnangul on tegu tupikteega: "See ei vii kuhugi, sest publik ei juhi sisu, vaid seda teevad raadiotöötajad, ajakirjanikud ja kontserdikorraldajad. Nemad juhivad kuulaja maitset, sest nemad teavad rohkem," rõhutas Kulla ning lisas, et uue muusika leidmine pakub lisaks avastamisrõõmu. "Kui inimene tahab kuulata just seda, mis talle meeldib, siis ta avab Spotify või mõne muu muusikaplatvormi, mis loob talle automaatselt need esitlusloendid," rääkis Kulla. 

Gregor Kulla on astunud ise samuti samme, et tuua esile muusikat, mida keegi varem kuulnud ei ole, näiteks esitanud spetsiaalselt just naisheliloojate muusikat. "Kogu see jutt, et muusika on muusika ja see pole soost mõjutatud, ma ei mõista seda. Ma saan aru, et sellele ei oldud varem mõeldud ja nüüd on see suur üllatus, et sugu mängib maailmas rolli, aga mängib küll," toonitas ta ning lisas, et vähemuste muusika programmide koostamine on aeganõudev. "Ma teen IDA raadios tunni-ajast saadet, kus ma pean otsima sisu ja nende heliloojate avastamine on korralik töö, internetis ei ole palju kohti, mis seda tööd kiirendaksid. Peabki lihtsalt läbi kammima eri kaasaegse muusika festivale, et leida uusi ideid," rääkis Kulla. Seetõttu on tema arvates paljude jaoks keeruline koostada klassikalise muusika kontserte – kardetakse, et keegi ei tule kohale tundmatu nime peale. 

See läheb aga Kulla arvates publiku alahindamise alla. "Nüüd, kus ma korraldasin kontserttuuri laste muusikakoolides, kus me esitlesime poliitiliste vähemuste (tumeda nahavärviga inimeste, naiste ja seksuaalvähemuste muusikat), mis on muidu väga populaarsed, aga mida pole Eestis varem esitatud, siis kohale tulid mu kunstnikutest sõbrad, kes teadsid neid heliloojaid ja kes väga rõõmustasid selle üle, et keegi neid siin esitab. See publik on järelikult olemas, meie muusikaharidus lihtsalt ei paku selliseid teadmisi karvavõrdki. Mina näiteks mäletan vaid kaht-kolme naist, keda meile Eesti muusikaloos õpetati: Helena Tulve, Ester Mägi ja Miina Härma," meenutas Kulla.

Hariduse puudujäägi tõttu ei saa Kulla hinnangul ka kontserdikorraldajatelt või siinmail õppinud inimestelt oodata neid teadmisi, kui just neil endal spetsiifiliselt selle valdkonna vastu eraldi huvi pole. "Mu üks sõber õpib Inglismaal Goldsmiths'is ning ta ütles, et kõikidel eksamikavadel peab esitama ühe mitte valge nahavärviga inimese, ühe naise ja ühe teisest rahvusest pärit inimese teoseid. Eksamikava peab seega olema mitmekülgne ning see on normaalne ja kohustuslik igas astmes," rääkis Kulla ning lisas, et Eestis tulevad EMTA kontserdikavasid vaadates ette vaid samade meeste nimed ning teosed. "Ma mõtlen, et mis on see rõõm, mida sa sellest muusika mängimisest saad, kus on avastamine? Seda avastamisrõõmu võiks olla palju enam," rõhutas Kulla. 

"Peenra" jõudmist kirjanduskaanonisse peab autor keeruliseks, kuid ei usu ka kõnealuse kirjanduskaanoni elujõulisusse. "Oleks tore küll, kui "Peenar" sinna jõuaks, sest see oleks näide millestki muust. Aga ma arvan, et see kaanon on juba mingit moodi hävimas, mille üle ma olen isegi rõõmsam, kui selle üle, et mu teos sinna jõuaks," muigas kirjanik ning lisas, et inimesed on teadlikumad ja teevad ise oma kaanoneid. 

"Peenra" esitlused toimuvad 13. augustil kell 20.00 Tartu Kirjanduse Majas, kus autoriga vestleb kunstnik Nele Tiidelepp ning musitseerivad Karl Jõgi ja Katrin Aller ning 16. augustil kell 19.00 Tallinnas Paavli Kultuurivabrikus, kus autoriga vestleb tõlkija Maria Esko ning esineb rahvakunstiansambel Õnn.