Ma kuulan Édouard Louis'ga tehtud intervjuusid, kus ta räägib oma raamatust "Qui a tué mon pere" ("Kes tappis mu isa", 2018), mis räägib tema isast, isa soo (edaspidi tähenduses gender) ja ühiskonnaklasside seostest. Sellest, et neid on raske eraldi vaadata – keeruline on leida inimesega seotut, mis sooga ei seostuks. Sugu peidab end kõigis ühiskondlikes suhetes ja pean seda endale sageli meelde tuletama. Paistab, et sugu oma truus tähenduses pole alati nähtav, sest viis, kuidas enamik inimesi seda tajub, kipub peituma nii sügaval alateadvuses, et see tundub "normaalne" ja loomulik-looduslik¹. Me ei märka seda, niisamuti nagu me ei märka, kas keerasime kodust väljudes ukse lukku. Kurat, kas keerasin ikka ukse lukku?

Mul on Édouard'i juttu kõle kuulata. See on vist neljas või viies intervjuu, mida jälgin. Mõnes aspektis kehv tunne aheneb, isast kuuldes aga süveneb. Édouard toob välja, et madala sissetulekuga ühiskonnakiht, milles ta üles kasvas, on läbi imbunud toksilisest maskuliinsusest. Terfid (trans-exclusionary radical feminist) ja toksilised mehed on kui ühe mündi kaks poolt – mõlemad hoiavad paaniliselt kinni (ajalooliselt meeste kujundatud) soonormidest ja vist vihkavad teineteist. Édouard'i isa pidi võtma omaks maskuliinsuse, et teda külas pedeks ei pitseeritaks. Ta vaidles vastu õpetajatele, kehtestas oma ülemvõimu, kukkus 14-aastaselt koolist välja, tegi seetõttu rasket tööd ning ei rääkinud oma muredest.²

Tekkis kõle tunne, sest Édouard räägib peaaegu igas intervjuus, kuidas ta pääses töölisklassist, alevist, vaesusest ja nendega seotud õudustest, ent ka sellest, kuidas ebaõiglane sotsiaalpoliitika on ära rikkunud tema isa tervise ja kuidas Édouard tahab teda aidata. Jutust ei selgu aga, kas isa vajab üldse abi. Kohati jääb mulje, et autor räägib oma isa eest, ja mul on tunne, et ta vaatab talle, töölisklassile ja vaestele inimestele ülalt alla – ta tahab neid päästa. Mina ei tea, mida Édouard'i vanemad tunnevad, kuidas mõtlevad. Ma ei tea, mis tunne on üles kasvada Põhja-Prantsusmaa alevis. Võib-olla on see tõesti nii õudne, et inimesi tulebki sealt päästa, sest muidu kannatad ja kõnged.

Mida ma aga tean, on see, et ma olen kahe käega teistsuguste lugude kirjutamise poolt! Nende inimeste lugude, kes neid ise rääkida ei saa. Kõik muu tundub nende kõrval igav. Édouard on öelnud, et kasutab lugude jutustamiseks memuaari- või biograafiavormi, sest nii on lugeja teadlik sellest, et inimesed, kelle kohta ta loeb, on päriselt olemas, et nad ei ole välja mõeldud, et autor ei valeta. Ta mainib ka, et tema keha lihtsalt ei suutnud kirjutada klassikalist ilukirjandust, sest ausalt kirjutamine oli hädavajalik.³ Milleks fiktsioon, kui päriselu õuduseid ei ületa ükski väljamõeldis?

Nii biograafia, memuaar kui ka minakirjutus on olulised väljendusviisid just nimelt keeruliste kogemuste sõnastamisega tegelevas vähemuskirjanduses. Selle üle on arutlenud ka kirjanik ja filosoof McKenzie Wark: "Kes on olnud romaaniajaloos kõrvalised tegelased? [—] Nüüd võib küsida, milline peaks see vorm olema, mille kaudu kväär- või transinimesed saaksid esineda. [—] Ja mugavuse huvides võib seda kutsuda minakirjutuseks."⁴ Ka kirja- ja intervjuuvormi, mida "Muutuda: meetodis" on kasutatud, kohtab LGBTQ+-kirjanduses palju. Wark jätkab: "Ma arvan, et tekst adresseeritakse kindlale inimesele, olgu ta siis päris või kujuteldav, et raamistada, kuidas sa tahad, et lugeja – kes on siis kolmas vaatepunkt – kirjutist vastu võtaks. Kui kuulud vähemusrühma, ei ole sul kuigi palju voli määrata, kuidas sind tajutakse või loetakse. Aga sul on võimalik kirjutada teksti sisse selline lugeja, kes näitab, kuidas sa soovid, et sind loetaks."⁵

Suur peatükk: Ego

Et alapealkiri maomahla suhu ei tooks: ma ei taha, et sõna "ego" siin kuidagi parastavalt mõistetaks. Meil kõigil on oma ego. Tahan sellest kirjutada, sest lugedes mõtlesin omajagu egole. Olen pea iga lehekülje raamatus täis sodinud. Mul tekib heade teostega (või autoritega) kahekõne. Ma ei kommenteeri, vaid vastan. Nii saan kellegagi rääkida, sest mulle meeldib rääkida. Ei pea endaga rääkima. Seega võib kõike järgnevat lugeda kui omamoodi kahekõnet. Pärast raamatu lõpetamist kirjutasin oma tädile, kes elab osati nagu Édouard'i kirjeldatud väikelinna töölisklass, et palun loe, see raamat on minust. Ja siis ma hakkasin mõtlema, et oota, midagi on muuti.

Niisiis, Édouard jutustab meile loo geipoisist, kes kasvab üles alevis, vaeses töölisklassi kodus, mis haiseb praeõli, rassismi ja homofoobia järele. Teda kiusatakse koolis ja kodus, mistõttu kolib ta piirkonna suurimasse linna ja kohtub seal keskklassiga. Leiab endale sõbra, kelle kombed ära õpib, et oma jälestusväärsest töölisklassi kuvandist lahti saada. Siis tutvub ta kultuurieliidiga, kolib Pariisi ja õpib ära pealinlaste tavad. Taas põhjusel, et pääseda võimalikult kaugele oma lapsepõlvest: "Muuta oma nime, muuta oma hambaid, muuta oma välimust, muuta oma naeru." (lk 178)

Tuli tuttav ette küll. Ka minu väikelinna töölisklassi kodu haises kui rääsunud õli, rassism ja homofoobia. Ka mind kiusati koolis, kodus vähem. Ka mina kolisin piirkonna suurimasse linna ja hiljem pealinna. Ka mina õppisin ära, kuidas rääkida nagu "normaalne" inimene, käituda nagu "normaalne" inimene, mõelda nagu "normaalne" inimene jne. "[M]äletan, et ma tahtsin meie alevist lahkuda, saada rikkaks, võimsaks ja kuulsaks, sest ma arvasin, et võim, mille annaksid mulle rikkus või kuulsus, võiks olla revanšiks sinu ja selle maailma vastu, mis mu välja oli tõuganud. [—] Mu kättemaksuks pidi saama mu edu." (lk 22–23) Tahtsin tollal nii väga, et keegi tunneks minu üle uhkust, samas teadsin, et see ei ole võimalik, sest liikusin ringi kui pomm, mis võib iga hetk kõik enda ümber õhku lasta.

Sellegipoolest olin tollal vist ikkagi õnnelik. Või neutraalne, ma ei tea, mul polnud enda läbielamisi kellegi teisega võrrelda: "[k]õigepealt pidin ma jõudma gümnaasiumisse, et üldse oma lapsepõlve näha." (lk 32) Ma ei lugenud raamatuid ega vaadanud filme. Vaatasin animet ja mängisin arvutimänge (LoLi, Smite'i, Minecrafti, Dotat jne). Tartusse kolides sain teada, et saab ka teistmoodi – ma ei pea taluma sülitamist, löömist, mõnitamist, alandamist jms. Tallinnas muutus kõik veelgi. Justkui kõik oli teistmoodi: suhted, inimesed, nende harjumused, ootused, eelistused: "Nad ei olnud kasvanud samas maailmas kui meie ja nende kaudu avastasin ma mitte just oma klassikuuluvuse, sest tegelikult olin ma sellest alati teadlik olnud, vaid pigem selle, mida too kuuluvus tegelikult, konkreetselt tähendab. Koolikoridoris rääkisid nad teatrist, kinost, nad jutustasid oma vaheajareisidest." (lk 32) Olin kinos käinud vist ühe korra, klassiga teatris paar korda ja kuni põhikooli lõpuni oli kaugeim väljamaareis Lätti. Aga ma kohanesin ja kohanen (nüüd peamiselt endaga) psühhoteraapia ja uute võimaluste toel edasi.

Teadsin (v-o liiga) varasest east, et ühel päeval tuleb mu saladus välja ja mind jäetakse maha või mina pean teised maha jätma. Mu õnn oleks läbi. Ei oleks osanud suuremat häbitunnet ette kujutadagi. Naljakas, et samal ajal oli mul hoopis selle häbi pärast häbi ja nii saigi kohanemisest, imiteerimisest nõiaring, häbist eneseviha, mis omakorda traumeerib. "Aastate jooksul oli kellegi ja millegi matkimine, iseenda varjamine, seesmine enesevihkamine teinud minu vaimsele ja emotsionaalsele tervisele tohutut kahju,"⁶ märgib kirjanik Michael Handrick homoseksuaalsuse ja vaimse tervise seostest kõnelevas raamatus "Difference is Born on the Lips". Kehalised kannatused kuhtuvad selle tunde kõrval. Pigistasin õnnest, et keegi ei tea, välja kõik, mis võimalik, nägin oma lapsepõlve läbi nostalgiaprisma, sest teadsin, et see võib iga hetk läbi saada. Mu heaolul on parim-enne-silt peal. Iga samm, iga käeliigutus, silmapilk, sõna oli kui saladuse kiivaks varjamiseks, vastupidise tõestamiseks. Kirjanik Seán Hewitt nendib aga kvääridentiteeti eritlevas autobiograafilises romaanis "All Down Darkness Wide", et iga ema, isa, sõbra, õpetaja, möödakäija naeratus paistis kui tunnustus selle saladuse hoidmise eest.⁷

Häbi tundub olevat meil Édouard'iga ühine, ainult et erinevalt minust varjas tema oma töölisklassikuvandit. Meid eristab ka see, et mina jäin pere juurde ja convert'isin oma ema peaaegu kõige woke'imaks inimeseks, keda tean. Édouard põgenes perekonna ja seeläbi iseenda mõtete eest – sisemine homofoobia oli raamatus kõrvalliin, millest ta palju ei kirjuta. Ta ütleb, et alevist põgenes ta ennekõike ühel põhjusel: selleks oli tema iha ja alevi sallimatus selle vastu: "See, et mind tõmbab teiste poiste ja meeste poole, oli mulle alati selge olnud." (lk 99) Édouard tahab nähtavasti öelda, et alevi homofoobsus (ja tema enda sisemine homofoobsus) on pärit töölisklassi kuulumisest.

Kui mul hiljuti emaga tema kunagisest homofoobsusest juttu tuli, ütles ta, et kartis, et saan haiget. Ta kardab senimaani, et keegi tuleb mulle kallale ja lööb maha. Seda ma-kardan-et-sa-oled-õnnetu-pilku või grimassi tunnen mõnelt sõbralt-tuttavalt (kehval päeval ka endalt) mu enda või mõne teise LGBTQ+-inimese poole kumavat. Sest minusugused on ju õnnetud. Teisalt saan aru, kust see hoiak tuleb – nii meedias kui ka raamatutes kõneldakse valdavalt vaimsest ja kehalisest vägivallast, mis vähemusrühmade liikmete vastu toime pannakse. Uudislugude neutraalse kajastamise asemel jäävad kõlama hetero- ja cis-normatiivsed hoiakud.⁸ "Ma kardan, et sa oled õnnetu" tähendab pigem "ma kardan, et kui iseendaks jääd, muudame su õnnetuks," kirjutab Hewitt.⁹

Édouard ei tundunud raamatus eriti õnnelik (ma loodan, et täna ta tõesti seda on, nagu ühes intervjuus ütles). Ta kritiseerib maailma, mis ei lubanud tal õnnelik olla, esitledes seda kui Monopoly mängu, mida ta ise innukalt võita püüab. Mängu alguses paistab Édouard'i partii kulgevat süngel joonel, õnn ei ole tema poolel ja tal tuleb midagi ette võtta. Ta paneb pea tööle ning haub targu plaani. Ta korrutab oma peas, et igaüks on oma õnne sepp, "ma pean selle mängu võitma!". Ja ennäe, võidabki. Strateegia, mis talle loorberipärja pähe punus, oli kontroll: "Mina tahtsin muuta kõike ja ma tahtsin, et iga asi mu muutumise protsessis oleks teadliku otsuse tulemus. Ma tahtsin, et nüüdsest oleks kõik mu tahte kontrolli all." (lk 167) Ka mina tahtsin üht mängu võita, aga Monopoly see polnud. Pigem selline mäng, mida keegi minuga kunagi mängida ei viitsinud ja kus keegi vist midagi ei võitnud. Ma mängisin Raamatukogu ja Kontorit. Sõna otseses mõttes. Ja Dragi, aga seda endale teadmata. Aga ka väga innukalt, väga innukalt.

Édouard'i kriitika on poliitilist laadi. Sügavat eneseotsingut (ega lahendust) teoses ei kohta, areng on valdavalt väline. Ka Édouard'i iha, mis ta alevist välja kihutas, ja selle vihkamine leidis lahenduse mitte iseenda, vaid välise (mõnes mõttes ka sisemise, if you know what I mean), Pierre'i kaudu: "Ta tuli mulle Carnot' bulvari korterisse külla ja me olime vahekorras. [—] Iga toll temast oli sünonüüm sõnale "Vabadus" [—]. Vabadus kõige selle kiuste, mida maailm minust tahtnud oli." (lk 105) Töölisklassi pere ja alev ei võtnud küll Édouard'i omaks ja ta soovis neist kaugele eemale pääseda, aga oma lapsepõlve eest ei olnud niisama lihtne plehku panna. Iga kord, kui arvad, et nüüd, nüüd ma pääsesin!, naksab ta sind valusalt persest. Ja aina valusamini, kuniks perse katki, perse valus. Selmet nõiaringis sammuda, võiks leida koha, kust ringi sisse vantsiti.

Kohanemine within

"Muutuda: meetod" valgustab läbi väikestest kohtadest pärit teistsugustele inimestele omase käitumise, kirjeldab (välist ja sihilikku) muutumist ja kohanemise paradoksaalsust. Rõhk ei ole kogemuse käsitlemisel ega mõtestamisel, vaid selle esitlemisel. Edu saavutamine ja töölisklassist pääsemine on küll tore, aga ega see midagi peale välise lahenda. Käitumine, kõne ja väljanägemine on uhkem, ka raha on nõksu võrra enam, sind ümbritsevad sallivamad inimesed, aga sees peeretab ikka see sama väike alevinolk. Nüüd on ta haisuluku sisse müüritud. Ja raisk, see hais, mis sealt ninna hoovab, on vänge.

See on kohanemise või muutumise paradoks. Nii minul kui Édouard'il, aga ka Hewittil ja Handrickil, ma usun, pole jäänud üle muud kui kohaneda, imiteerida, muutuda juba sellest hetkest saadik, kui saime aru, et midagi on teisiti. Oleme proovinud ümbritsevas keskkonnas ellu jääda – just nagu kameeleon, kes suudab hetkega sulanduda nii marmori kui ka muldpõrandaga. Kohanemine saab niivõrd käppa, et sellest võib saada omamoodi sport, aga nagu iga spordialaga, on pärast pingelist hooaega vaja end pilvepiirilt alla tuua, puhata ja mõelda. Kus ma olen ja kes ma olen? Ja kes on see, kes kohaneb?

Édouard paistab soovivat teisi (ja vist ka ennast) aidata. Ent selmet läheneda kaastundlikult, ta hoopis kõssab poliitilisele ebavõrdsusele, kurjusele, töölisklassi muredele, teisestamisele. Tema loomingu algimpulss on tema enda kannatus, millest ei kasva raamatu jooksul midagi suuremat välja, ta kasutab kannatust hoopis selleks, et ennast selle sees üles leida. Édouard jätkab hoopis LGBTQ+-inimeste kurba kuvandit, mis jätab mulje, et nad ongi õnnetud, sest kõik, mis nendega juhtub, on õnnetus.^[10] See viib tupikteele, sest kannatus muudkui jätkub. Keegi teine peale iseenda ei saa seda ära võtta.

Selleni me ka raamatu lõpus jõuame. Édouard kukkus suurest edust hoolimata enese silmis läbi. Teda (vist) aitas selle raamatu kirjutamine, millega ta teenis nii palju raha, et sai endale Pariisi korteri osta! Tahaks, et ka Eestis oleksid samasugused võimalused. Kirjutad hea raamatu ja saad endale Tallinnas korteri soetada. "Kas ma olen mõistetud igavesti lootma teist elu?" (lk 220) küsib Édouard raamatu lõpus. Pariisi korterivõtmed pihus, aga nagu näha, ei ole ikkagi küllalt.

Seán Hewitt, kellele oli valetamine nii lahutamatu osa elust, et tal oli endalgi keeruline aru saada, mis on tõsi, mis mitte, näeb ühe väljapääsuna enese uuesti avastamist: "Aastaid ja aastaid kureerisin oma kombeid, hobisid, muusika- ja kirjandusmaitset, sõprusringkonda, riideid, soenguid. Igast välisest detailist sai võimalus tähelepanu kõrvalejuhtimiseks, viis tagada, et inimesed ei näeks mingil juhul minu varjatud külge. [—] Vormisin end vastavalt maailmale, nagu ma selle eest leidsin: sellele vastandudes või sellega kooskõlas; reguleerisin ennast, kontrollisin ennast. [—] Olin otsustanud end peita. Olin elanud topeltelu, ära lõigatuna oma tõelisest minast, nii et selleks ajaks, kui täiskasvanuikka jõudsin, pidin hakkama end taasavastama – või taastama."¹¹ Ja see ei ole üldse lihtne. Nagu on öelnud RuPaul: "If you can't love yourself how in the hell are you gonna love somebody else?"

 ****

^[1]   Vt https://www.coe.int/en/web/gender-matters/exploring-gender-and-gender-identity.

^[2]   Vt https://www.youtube.com/watch?v=6JeNRF7EwGI.

^[3]   Samas.

^[4]   Gregor Kulla. "Gender is a language, and it could be fun to play with if there wasn't so much power and coercion attached to it. Interview with McKenzie Wark." – A Shade Colder, november 2023.

^[5]   Samas.

^[6]   Michael Handrick. "Difference is Born on the Lips. Reflections on Sexuality, Stigma and Society" – Cheltenham: Flint Books, 2022, lk 45.

^[7]   Seán Hewitt. "All Down Darkness Wide: A Memoir" – London: Penguin Random House, 2022, lk 119.

^[8]   Vt https://www.q-space.ee/uudised/muutustega-tempot-hoides-lgbtq-teemad-eesti-meedias.

^[9]   Seán Hewitt. "All Down Darkness Wide", lk 22.

^[10] Olen sellest pikemalt kirjutanud Feministeeriumis, vt feministeerium.ee/trans-gei-ja-onnelik.

^[11] Seán Hewitt. "All Down Darkness Wide", lk 184–185.