Anti Saar "Puu põndakul"
Kolm Elu, 2023

Lapsepõlvekodus asju sorteerides leiab autor kolm pakki mängukaarte, mis ta on ise valmistanud. Neid vaadeldes tõdeb ta: "Juba siin: seeriad, tsüklid, maaniad – vaimustus ja rahulolematus, fantaasia ja nüridus, visadus ja tüdimus." Ja see lause võiks ühelt poolt ka kokku võtta kogu selle raamatu.

Anti Saar, ja siinkohal ma isegi ei hakka tegema nägu, et ma kujutasin ette, et see "mina" on keegi teine, keegi väljamõeldud jutustaja, on aastaid (raamatu trükkimineku hetkeks kaks) puid joonistanud ning koos iga uue pildiga seda tegevust mõtestanud. Kuidas kujutada puud nii, et ta mõjuks orgaaniliselt? Täiesti sümmeetriline puu mõjub ebaloomulikult, samas peab midagi seal siiski säilima, sest muidu vajuks puu külili. Milline on õige valguse ja varju tasakaal? Kuidas joonistada puud tagant ettepoole, et õigetes kohtades just piisaval määral tihedust paistaks? Tsitaadi juurde tagasi tulles, siis nimetatud tunded kumavad ühel või teisel hetkel tekstidest läbi ning teatud maanilisuse tunne saadab seda ideaalse puu otsingut. Võib-olla mitte ühe ideaalse puu, aga iga kord alustatakse otsast ning sel hetkel on joonistaja vastamisi selle ühega, mis peab olema usutav.

Kogu selle metoodilisuse ja (kerge) maanilisuse juures mõjub see raamat ometi väga õhuliselt. See on laisk pühapäev, see on murul lebamine ja pilvede vahtimine, see on võssa onni ehitamine, see on perega metsas käimine, see on ootamatud seosed, mis autoril puude ja maailmaga enda ümber tekivad. Ühelt poolt väga metoodiline lähenemine oskuse (puude joonistamine) omandamisele ja teiselt poolt isiklik sissevaade enda arengusse, toimimisse ja peresuhetesse.

Raamat on pühendatud isale, keda ühel hetkel võrreldakse elujõulise puuga – "Kõhe on näha vägevat haralist paplit, mis aeg-ajalt üksikuid luukarva oksi poetab, siis aga korraga täies pikkuses jala pealt langeb. Ma olen sellist puud langemas näinud. See puu oli mu isa." Me tunneme neid inimesi enda ümber, kes on pidevalt teel. Kõik nende liigutused on kasulikud. Nad ei luba endale jõudeaega. Seda hinnalisemaks muutuvad need jõhvikalkäimised, kus leitakse nad ootamatult laulujuppi jorutamas. Ilma selle isikliku mõõtmeta oleks see puu, see tähendab raamat, uppi kukkunud, aga mingisuguse maanilisuse ja õrna isiklikkuse piir tõi ta lähedale ja pani ühe jutiga endasse ahmima.

Édouard Louis "Muutuda: meetod"
Prantsuse keelest tõlkinud Tõnu Õnnepalu
Varrak, 2024

Édouard Louis' autobiograafiline jutustus on ühtaegu sotsiaalne kommentaar Prantsusmaa erinevate nägude ja reaalsuste aadressil (sarnasel temaatikal kirjutab ka Annie Ernaux' oma jutustuses "Koht"), kui lugu kirglikust tahtest talle kõigi eelduste läbi paikapandud elust põgeneda. Ja seda saab teha vaid muutudes. Kuidas saab Eddyst Édouard? Millised sammud sinna vahele jäävad? Sellest see raamat räägibki.

Eddy on sündinud Põhja-Prantsusmaa alevisse, tavalisse töölisklassi perekonda. Ja kui ma ütlen tavaline, siis reeglina käib isa tehases tööl ja ema on koduperenaine. Kui ema isast rohkem teenima peaks, siis on see otsene rünnak peremudelile ja seeläbi taunitav. Eelkõige selleks, et isa ego säästa. Võttes temalt ära perekonna elataja rolli ei kipu sinna suurt midagi alles jääma. Lapsed käivad kohalikus koolis, aga haridustee jätkamist meie mõistes gümnaasiumis eriti ei eeldata.

Eddy on alevi poistega võrreldes teistsugune ja seda tuletatakse talle igal võimalusel meelde – koolis, vabal ajal alevi peal, kodus. Teda noritakse, kehalise kasvatuse tundides valitakse ta alati viimasena võistkonda ning seda kõike sellepärast, et tema maneerid erinevad teiste poiste omadest ja talle kleebitakse külge Sõimusõna – pede, lilla, homo ja teised variatsioonid. Eddy on tõesti gei, aga väikeses kohas ei saa ta seda avalikult mitte kunagi mitte kellelegi tunnistada. Ta ei saa silti omaks võtta, seda enda omaks teha, sest seni saab ta teha näo, et see kõik talle kuidagiviisi nalja pakub, tema kohta päriselt ei käi. Väikeses alevis sa ei saa olla gei. Seal ei käi asjad nii ja Eddy ei tea, et teisiti nad üldse käia võiksid.

Siit tulebki mängu edasiminek gümnaasiumisse lähimas väikelinnas ja muutumise algus. Esimesed sõbrad linnas jäävad peagi selja, kui Eddy kohtub Elenaga, kellest saab tema lahutamatu kaaslane järgnevateks aastateks. Tema maitsest saab Eddy maitse, tema kogemustest Eddy kogemused, isegi tema perekonnast Eddy perekond. Elena ema Nadya on ka talle uue nime andja, sest ei suuda uskuda, et Eddy üldse mingi päris nimi võiks olla – küllap ikka lühend Édouardist. See osa on kohati ebamugav jälgida, sest ühelt poolt kerkib üles palju ebaõiglust – kõike seda, mida Eddy lapsepõlv ja taust talle ei võimaldanud – teisalt tekib küsimusi kõige uue justkui hinnanguteta omaksvõtt. Kuulata muusikat / vaadata teatrit / filme, lugeda raamatuid, mille keegi on õigeks ja heaks tunnistanud. Raamatuid ta selles etapis tegelikult veel ei lugenudki. Ainult teeskles, et on nendega kursis.

Lapsepõlv alevis, gümnaasiumisse jõudmine ning muutumise algus ja töö võiksid mõtteliselt olla raamatu esimene osa. Teine osa juba tehtud töö käiku panek ning edasipürgimine Pariisi, kuhu minnakse otsima uusi suhteid (nii romantilisi kui sõprus), omandama järgmist kõrgharidust (sest juba omandatu ei tähenda Pariisis järsku enam midagi), pürgima seltskonda, mis laseks tal jõuda oma eesmärgini – saada kellekski.

Võib küsida, mis hetkel saavad püüdlustest nii-öelda päris-mina osad ja mis koos eelmiste minadega teele maha jäävad? Või kes? Siin on üksjagu valusaid tõdemusi inimestele toetumisest ja neist lahku kasvamisest, neilt õppimisest ja mingis mõttes ka nende ära kasutamisest – olgu see tegevus siis teadlik või mitte. Tundub, et viimases küsimuses ei ole autor isegi kindlat seisukohta võtnud. Üksjagu teravalt küsib ta küll ühes säärases mõttekäigus kas see üldse on ärakasutamine, kui kasutab oma suhetes omandatut, mis neile oma vanemate poolt sotsiaalse miljööga kaasa on antud? "Kas mõne inimese jaoks on kasu saamine seaduslik õigus, sellal kui mõne teise puhul on see nurjatus, omastamine?"

Jõudsin siinkohal avada mõned liinid, mis raamatus kerkivad, aga vältimaks liigselt sisu rikkumist tõmbaksin siinkohal robustselt piiri ja soovitaksin huvilistel raamatut ennast lugeda. Elamus igatahes!