Carolina Pihelgas "Lõikejoon"
Loomingu Raamatukogu 2024

Olin seni arvanud, et oskan vihata ainult iseennast. Nii uuringi veel mitu päeva seda vasttärganud tunnet. Hoian viha peos nagu linnupoega, tunnen, kuidas tema väike süda metsikult peksleb. Vahepeal hakkab ta rapsima, tiibadega saputama, kasvab minust suuremaks, nii et pean ta lahti laskma ja pea käte vahele peitma. Ma ei oska teda alati ohjata.

Carolina Pihelgase romaan jälgib noort naist Liinet, kes on otsustava sammuna jätnud maha kooselu, milles ta ennast enam ära ei tunne või õigupoolest oli see viis enda tundmist ka edasi lükata. Pihelgas loob lugejale läbi killukeste ühe suhte portree, kus võib näha, et koos oldud aastad veedeti ühe inimese taktikepi all. Ja see inimene ei olnud Liine. Peategelane põgeneb linnast maale, Nursipalu kanti, kus koos aina väljakannatamatumaks muutuva sõjamüraga asub oma elu kandvaid suhteliine analüüsima – olgu selleks siis hiljutine suhe või perekonnas valitsenud hierarhia, aga ka suhe iseendaga. Asukoht ise tingib ka mõtisklused oma juurte üle ning seoses polügooni laienemisega ka nendest füüsilisel kujul lahti laskmise.

Pihelgase romaani võiks kirjeldada kui luuletaja proosa – see tähendab, et lugu on edasi antud väheste, aga täpsete sõnadega. Lühike romaan pigistab täpselt õiget kohta hinges ja jääb sinna kauaks pidama.

Florian Illies "Armastus vihkamise aegu"
Tõlkinud Heli Mägar
Tänapäev 2023

Charlie Chaplin vastab küsimusele, kellele ta süda kuulub, 1932. aasta juulis üllatuslikult: Paulette Goddardile. Pärast mitut abielu, mitut last ja arvutuid armuafääre Hollywoodis ja mujal maailmas tutvub Chaplin ühe sõbra jahil 22-aastase näitlejannaga. Too naerab tema naljade üle, selles pole midagi uut. Aga Paulette tunneb huvi ka tema südame vastu, see on midagi uut.

Florian Illies on hakkama saanud vägiteoga – ta on aastatest 1929–1939 kokku pannud kronoloogilise teose, kus jälgib kümnete ja kümnete kultuuritegelaste elusid, keskendudes nende armusuhetele. See tähendab ka kõigele, mis neid saadavad – armumised, abielud, afäärid, pettumused, lootused, aga ka poliitilise maastiku muutumine ning emigreerumine, mis toob kaasa uued ringkonnad ning suhtepuntrad. Lugeja ees avaneb vabameelne Berliin 1920ndatel ja selle järkjärguline sulgumine ja muutumine 1930ndatel, kui võimule tuleb keegi Adolf Hitler, kellest esialgu suuremat ohtu ei osatud oodata, ent kes maailma käekäiku igaveseks musta pleki jätab.

Kuivõrd tegu on niivõrd rikkaliku portreega, on Illies teinud suurepärase valiku liigendada teksti lühikeste, poole lehe kuni kaheleheliste osade kaupa, kus parasjagu üks või teine tegelane figureerib. Nii võib ühes ja samas ajas aimu saada kuidas toimetavad Simone de Beauvoir ja Jean-Paul Sartre ning Fitzgeraldid, mida arvab ühest ajast Thomas Mann ja mida teeb samal ajal Marlene Dietrich. Tõsi, esialgu on kirevates ringkondades ja nimede virvarris üsna keeruline orienteeruda, aga paarikümne lehega võtab raamatu rütm lugeja üle ning teeb aeg-ajalt ka viiteid olnud sündmustele, et mälu värskendada.