Suvelõpu meediamaastik kubiseb muu masendava kõrval ka koolimuredest – eestikeelne haridus, suletud väikekoolid, võõrkeeleõppe kitsaskohad, õpilaste kooliärevus ja ‑kius, õpetajate-tugispetsialistide puudus ja nende jätkuvalt madal palk jne. Ei ole iseenesest ju midagi halba probleemide esiletoomises ja nende üle arutlemises, kuid kogu selle nutu ja hala kõrval võibki jääda mulje, nagu oleks koolielu üks rist ja viletsus. Vaid kitsaskohtadele keskendudes unustatakse justkui ära, et kooliaeg pakub ka muud peale ebameeldivuste – võimalusi oma teadmisi täiendada, ennast proovile panna, uusi sõpru leida ja vajadusel ka üksteise jaoks olemas olla. Nii tunnedki ühel hetkel, et kogu selle maailma raskuse kõrvale tahaks miskit helgemat ja innustavamat, midagi, milles on küll mõtlemapanevat ja keerukat, kuid ka piisavalt optimismi, et taastuks usk, et ükskõik, kui hull ka olukord poleks, leidub ikkagi ka igale probleemile lahendus.

Jan Weileri "Max – ühe koolialustaja memuaarid"
Saksa keelest tõlkinud Eve Sooneste
Illustreerinud Ole Könnecke
Kirjastus Vesta, 2023

Koolielu helgema külje toob ilmekalt esile saksa kirjaniku Jan Weileri raamat "Max – ühe koolialustaja memuaarid". Weiler on meie mail tuntud peamiselt krimikirjanikuna. Tema "Kühnil on tegemist" (2021) ja "Kühnil on pahandus" (2022) jutustavad mõnusalt humoorikas võtmes Münchenis elava politseiniku Martin Kühni elust. Weiler põimib siin köitvalt peategelase eraelu ja politseitööd ning tõmbab nende vahel ilmekaid paralleele. Lustlikku lähenemist rakendab autor ka Maxi memuaare kirja pannes. Ta kehastub kooliteed alustavaks poisiks, kes on igati taiplik ja asjalik, kuid kellega juhtub kogu aeg igasugu äpardusi. Nii tulebki poisil selgitada, kuidas vahetundides aega veedetakse, tuua esile põhjused, miks kodused ülesanded tegemata jäävad, rääkida, kuidas heledale diivanile tekkis punane plekk, mis ema kurjaks ajas jne. Mõneti meenutab teos Ilmar Tomuski Volli-lugusid või Anti Saare Pärdi-jutte, aga Weiler on laste kõnepruugi matkimisele lähenenud äärmuslikumalt. Nimelt algavad kõik 36 raamatus olevat lugu sõnaga "tähendab" ja saavad räägitud vaid ühe hiiglamapika lausega.

Marius Marcinkevičiuse "Supermemmed"
Leedu keelest tõlkinud Tiiu Sandrak
Illustreerinud Viktorija Ežiukas
Kirjastus Hea Lugu, 2023

Leedulase Marius Marcinkevičiuse jutustus "Supermemmed" on samuti igati meelt kosutav raamat. Esimestel lehekülgedel meenutab teos kangesti David Walliamsi "Gängstamemme" (Tänapäev 2010, 2023). Nii nagu Walliamsi Ben, ei taha ka Marcinkevičiuse Tommi kuidagi vanaema juures olla. Kui muidu võib vanaema tema pannkookide ja muu maitsva nimel ära taluda, eriti kui saab vanaisaga vanaema teadmata mõned vahvad mängud mängida, siis eriliselt vastumeelt on poisile vanaemale külla saabuvad sõbrannad, keda ta öökullideks kutsub. Küll tahaks siis koos vanaisaga kalal olla! Lisaks sellele, et sõbrannaõhtul on terve elamine südametilkade, hallituse ja vanaduse haisu täis, söövad memmed kummalisi vanaaegseid toite nagu kartulisalat majoneesiga, hall tarretis ja heeringas teki all, räägivad ohjeldamatult igasugu tõbedest ja alustavad peaaegu iga lauset sõnadega "aga kas mäletad, kuidas me". Ükskord selgub aga suure juhuse läbi, et memmedel ja nende kalal viibivatel papidel on üht-teist üllatavat varuks nii Tommile kui lugejale. Loole keeravad mõnusa vindi peale Viktorija Ežiukase leidlikud ja humoorikad illustratsioonid. Tavapärasematele raamatupiltidele lisaks kasutatakse koomiksimulle, vaheldatakse šrifti ja tehakse muid trikke – kõik ikka selleks, et kärsitumaidki lugejaid raamatu juures hoida.

Roald Dahli "Riivatud riimid" 
Inglise keelest tõlkinud Leelo Märjamaa
Illustreerinud Quentin Blake
Kirjastus Draakon & Kuu, 2023

Lusti ja elujulgust leidub rohkelt ka Roald Dahli loomingus. Tema hiljuti ilmunud "Riivatud riimid" pakub lahedaid värsslugusid, võttes aluseks kuus üleilmselt tuntud muinasjuttu. "Tuhkatriinu", "Jack ja oavars", "Lumivalgeke", "Kolm põrsakest", "Punamütsike" ning "Kuldkihar ja kolm karu" saavad uperpallitavat fantaasiat ja värvikat keelt kasutades hoopis uue kuue. Dahl lisab lugudele värskeid, vägagi üllatavaid kihte, tehes seda siiski võluvalt ja taktitundeliselt, varasemaid variante austades. Nii saame teada, mis ikkagi juhtus kolme põrsakesega, mida õppis Jack, aga ei õppinud tema ema, kuidas lahtus Tuhkatriinu soov printsiga abielluda ning millised probleemid tuli tegelikult lahendada Lumivalgekesel, kui ta seitsme pöialpoisi juurde elama asus. Kirjaniku ihukunstniku Quentin Blake'i karikatuurses laadis piltideta ei kujuta Dahli loomingut ettegi. Vaadake kasvõi seda vanaema riideid selga panevat hunti või päikeseloojangusse jalutavat Punamütsikest! Dahli värsid on ladusasse, leidlikku ja suupärasesse eesti keelde ümber pannud Leelo Märjamaa, kelle tõlkest leiab nii värvikaid võrdlusi kui vahvat sõnaloomet. Muide, eriti asjakohane on see kogumik, või miks mitte ka mõni varasem Dahli teos kätte võtta just 13. septembril, mil tähistatakse Roald Dahli 107. sünniaastapäeva.