Jari Järvelä "Kahele poole koske"
Soome keelest tõlkinud Kadri Jaanits
Loomingu Raamatukogu

Väike Jari veedab 1970ndatel oma suved vanaemade juures – pool ühe ja pool teise juures. Kuigi vanaemad Aino ja Sofia elavad üksteisele lähedal – teine teisel pool koske – siis kokku ei saada ja tere ei öelda, laps antakse üle silla eri otstes oodates. Põhjus peitub selles, et 1918. aasta sündmustes olid nende pered eri pooltel. Vastuoluline sündmus, mida kutsutakse ajas erinevalt – kodusõda, vabadussõda, riigipööre... Siseriiklike pingete kuhjumine viis poliitilise ja ühiskondliku kriisini, mille tagajärjel moodustus kaks leeri – valged, kes allusid parlamendile ja punased, kes allusid (töö)rahvanõukogule.

Järi Järvelä on neid lugusid avanud läbi kolme lapse vaatenurga – tema enda ja tema vanaemade. Väikese Jari suvi on raamatute lugemine vanaema hoovis kuni vihm niivõrd häirima hakkab, et tuleb tuppa kolida, ikka ja jälle ootamatult poriseks saavad jalad, sest põõsa all pissil käigust võib ootamatult kujuneda seiklus, kemplemised vanema õe ja nõbudega ning enese kohendamine vastavalt vanaemade erinevatele soovidele – üks vanaemadest on paras frukt, kelle juures vaibanarmad peavad alati sirgeks kammitud olema ja marjade noppimiseks peab alati luba küsima, sest tundub, et vanaema suudab isegi läbi seinte näha, kui sa oled seda salaja teinud ja sellest võib kujuneda pikk ja ohkeid täis päev, mil pead külma kompressi korda kümme kohendamas käima, et oma pattu lunastada.

Vanaemade lood on väga erinevad. Aino, kelle vanemad jooksevad koos kahe väikese lapse (ja kolmandaga kõhus) läbi lumiste väljade kuulirahe all ja proovivad põgeneda mõttetu vägivalla eest. Saapad jäävad lumeloppa kinni ja kui ühte saabast enam leida ei õnnestu, siis tuleb edasi minna paljajalu. Korisev kõht, külmus, valu, hirm. Näha pealt piima täis udarat, mis kuuli all purskab valget ja punast korraga ja proovida ise lapsena oma väikest õde kõigest säästa. Ja Sofia, kelle peres on sõja ajal suhkrut ja jahu ning mingitmoodi võimumängud – peidetud relvad, mida ei ole ja seejärel ikka on ja mille laps ise täiskasvanutele üle annab, kui need vabandust paluvad oma varase üleoleva ja tahumatu käitumise eest. Jääb lõpuni selgusetuks või suutsin sellest kohast üle lugeda, kui vana Sofia on, sest kuigi mõlemad vanaemad sel ajal lapsed on, siis läbi Aino näeb lugeja hirmunud pagemist ja samal ajal lapsemeelset unistamist suuskadest, mis isa ometi lubanud oli ja Sofia poolt küpsemaid psühholoogilisi mänge ning koos emaga hiljem vigasaanute abistamist. Julmus, mis sõja ajal teiste üles andmise ja surmaga päädis, käib läbi mõlema mälestustest.

Kui vanaemade lugude põhjal võiks pidada raamatut süngeks või raskepäraseks, siis leevendust leiab see just selles, et lugude peategelased on lapsed. Autor on ka väga osavalt mänginud talvise sõjaaja ja suvise idülli vaheldumisega just õigetes vahekordades, et tuua lootust, et kõigi koleduste lõpuks säilib siiski lootus ning ainsaks mureks on poriste jalajälgede likvideerimine. Või vaibanarmaste kordaseadmine.

Tove Ditlevsen "Kopenhaageni triloogia: Lapsepõlv. Noorus. Sõltuvus"
Taani keelest tõlkinud Maarja Siiner
Postimehe Kirjastus

"Ütlesin rõõmsalt: mina tahan ka luuletajaks saada! Ta kortsutas kohe kulmu ja ütles hoiatavalt: ära aja endale kärbseid pähe! Tüdrukust ei saa kirjanikku. Tõmbusin solvununa ja kurvalt taas endasse, sel ajal kui Edvin ja ema naersid sellise ennekuulmatu mõtte peale. Lubasin endale, et ei paljasta enam kunagi kellelegi oma unistusi, ja pidasin sellest terve lapsepõlve kinni."

Lugejate rõõmuks väikesest Tovest siiski kirjanik sai. Ja veel milline!

"Kopenhaageni triloogia" on autori enda lugu. Lapsepõlv, mis hästi selga ei istu, nooruspõlv, mis on lõputu maailma avastamine, sest tuleb tasa teha kõik augud, mis teadmistesse lapsena jäid ning lõpuks sõltuvus petidiinist ja manipuleerivast kooselust, mis ihaldatud aine naiseni toob. Ditlevsen on seda kõike kirjutanud ühelt poolt nii ausalt, et mõjub lausa toorelt, ent samas on tema kujundivalik see, mis oma tabavuses ja ilus õhku ahmima paneb.

Ditlevsen oli uudishimulik laps, kes tundis rõõmu raamatutest, ent kelle lugemisharjumust koduses keskkonnas naeruvääristati. Kirjutamiseks puudus tal oma ruum ning salmikut pidi alalõpmata peitma. Autor õppis lapsena kandma maske, mis aitasid tal ellu jääda, aga mitte areneda – kui end rumalana näitad, siis jäetakse sind ruttu rahule.

Noorena saatis teda kinnisidee saada avaldatud ning teadmine, et tema tekstid on midagi väärt. Erinevate tööde kõrvalt otsis ta tutvusi kirjandusmaastikuga ning tema sissepääsuks sellesse osutus ajakiri Metsik Nisu. Üsna humoorikas on seik, et selles ajakirjas avaldatud teksti pärast vallandatakse ta kontoritöölt põllumajandusfirmas – ülemus ostab ajakirja arvates, et sel on tema erialaga midagi pistmist ent leiab hoopis, et tema alluv tegeleb põllumajandusele pühendumise asemel kirjanduslike huvidega.

Ditlevsen abiellub verinoorena ajakirja eaka toimetaja Viggo F. Mølleriga, kes aitab tal avaldada esimese luulekogu ning on ka tema romaani käsikirja esimene lugeja. Lisaks on Møller tema võti kultuuriellu. Teda tutvustatakse nii-öelda kuulsustele, nende kodus käib alalõpmata kirjanikke ning teisi kultuuriinimesi. Møller on ka ettepaneku taga moodustada kultuuriklubi, kus käivad koos Metsiku Nisu autorid. Esimest korda elus leiab Tove enda ümbert mõttekaaslased.

Abielu toimetajaga on naise jaoks turvaline ent kaunis üksluine ning füüsilisest lähedusest ei ole seal haisugi. Seega pole ka üllatav, et ühel hetkel see laiali läheb. Järgmine kooselu viib Ditlevseni rõõmsameelse tudengi juurde, kellega neil sünnib ka laps. Abielu on õnnelik ja täis nii mõttevahetusi kui prassimisi, ent üks saatuslik õhtu viib Tove arstist Carli käte vahele. Juhusuhtest jääb naine rasedaks ning ta palub mehel teda abordiga abistada. Protseduuri alustades süstib mees talle valu ennetamiseks petidiini. Tove ei ole mehest võlutud, küll aga petidiinist ning jätab pikemalt järele mõtlemata Ebbe maha, et ainele lähemal olla. Olgu see või Carliga koos elamise klausliga. Seda suhet on lugejana üsna frustreeriv kõrvalt jälgida – manipuleeriv kaasa ja samas aina enam lõksu jääv naine, kes ei suuda lõpuks oma esimese ja viimase armastuse, kirjutamisega, tegeleda.

Kuhu see välja viis ning mis kõik nende liinide vahele jäi, selle jätan juba lugejatele endile avastamiseks. Üks on kindel – palav soovitus!