Üks otsib elu mõtet, teine kadunud sõpra, keegi Spunki, keegi armastust või hoopiski surma. Lugeja otsib head lugu ja läbi selle ehk ka iseennast. Autor äkki otsib hoopis lugejat. Ja kui lugu ükskord lugeja leiab, saab sellest nähtavasti vaid head sündida. Näiteks mõni vinge elamus, veider armastuslugu, nostalgiline mäluretk või ridade vahelt leitud elumuutev mõte,

Krisztina Tóth "Piksel"

Värskeim ja võimsaim lugemiselamus. Krisztina Tóth on ungari luuletaja, novellist, lastekirjanik, tõlkija ja kunstnik. Loomingu Raamatukogu kaanetekst viitab, et "oma tundliku sotsiaalse närvi, naiste vaatepunkti väljatoomise ja täpse ning humoorika lüürilis-melanhoolse kujundikeelega on ta oluliselt avardanud ungari kirjandust."

30 kolumnnovelli žanris kirjutatud lühipala räägivad oma loo läbi keha: käe, jala, silma, kõrva, naba, rinna, hamba, suulae, põlve, sünnimärkide, labajalgade ja läbi mille kõige veel. Autori roll sealjuures pole sugugi varjatud – vahel võtab ta sõna loo keskel, selgitab tausta, paigutab end tegelase kõrvale ja täpsustab vajalikke detaile. Ta võib täitsa vabalt ühel hetkel tõdeda, et näete nüüd, peategelane jäi magama, ja isegi temal polnud jõudu ega voli teda üleval hoida. Või siis sättida end kolmandaks ühe kena paarikese söögilaua taha, ja samal ajal, kui nood söövad, õiendada lugejaga mõne olulise pisiasja.

Tóth laseb lugejal näha traagelniite – ühes loos esinev pime naine Budapesti metroorongis on teises loos kellegi kõrvaltegelasest ema.  Algava ajukasvajaga armuke (peaosas) võib aga ilmuda paarkümmend lehekülge hiljem tähtsusetu seigana vaid viivuks ja foto kujul, hoopiski kellegi isana. Eluline ja loogiline iseenesest, sest nii moodustub pikslitest koosnev inimsuhete ahel, mille lõppu pole näha.

Tóthi lood räägivad ihadest, petmistest, lootustest ja otsingutest. Autori hõrk ja julge keel lajatab kohati nii otse, et lugejal ei jää üle muud, kui kogeda õhus hõljuvat spliini, melanhooliat ja kurblikku kindlameelsust ning tõdeda, et lõpuks on tema elu siiski üsna sume.

Kalev Keskküla "Elu sumedusest"

2009. aastal ilmunud luuletaja, ajakirjaniku ja veinikirjaniku Kalev Keskküla kogumik võlub ka neljandal või neljakümnendal lugemisel. Üks soe ja eriline kingitus, mille ta meile raamatu näol jättis, on see igatahes.

Rohkem ei tahaks ja polekski vaja öelda, kui seda, et kaante vahele on saanud luulelised olukorrad, täpsed tähelepanekud, hõrgutavad seigad ja ajatult muhedad mõtted nagu näiteks see: "Olge voolujoonelised ja hoiduge huvitavatest aegadest ja süngetes luuletustest, sirutage end päikesele vastu ja hoidke kallitest kinni. Ja ärge unustage petangi, mängige nagu teevad seda igavesed prantsuse vanamehed St Tropez´ promenaadil."

Daniel Kehlmann "Kuulsus"

Kehlmann tekitab kohe esimesel leheküljel kadedust. Sedasi tahaks isegi kirjutada – osata osavalt läbi komponeerida üheksa novelli nii, et neist saab romaanimõõtu lugu, paisates nurjatud ja naljakad, õnnetud ja edukad tegelased läbisegi. Lugeja võiks tahta igas loos ise ka kaasa lüüa, isegi selles, mis kõige paremini ei lõpe. Naerda saab rohkem kui korra, nutta mitte kordagi. Kaasa võib aga küll tunda, sest ühel või teisel moel takerdub mõni tegelane elu argisuse ahelatesse.

Kehlmanni lood on omaette tervikud, kuid nii nagu Tóthilgi, ilmuvad ka tema kangelased välja siin ja seal, nii et ühel hetkel ei saa enam aru, kas see, kes parasjagu loosse sisse astus, tegi seda selleks, et jääda või selleks, et lugejas segadust külvata. Ühtäkki ei tundu päris enam nii päris ja väljamõeldu rohkem kui usutav.

Stig Claesson "Sina maga, mina pesen nõud"

Sa nutad?

Jah, ütlesin mina. Ma nutan sellepärast et ma ei saanudki Marilyn Monroe´ga magada. Me ei sobinud. Mina flanellis ja tema šanellis.

Claesson on loonud vingelt tundelise lugemise. Elust, surmast ja vanadusest, aga kõige rohkem ikkagi armastusest, sest kui otsesõnu tunnistada ei tihka, võib vabalt öelda: "Sina maga, mina pesen nõud." Claessonil pole tabusid. On austus elu ja surma vastu, ja see on ilus. On eneseirooniat ja teravmeelsuste pillerkaart. On Põhjamaa kargust ja tuttavlike suhtlusprobleeme, kus kergem on kiinduda niidukisse või trükimasinasse, kui kinnitada armastust.

Claesson, kes tegutses ka illustreerijana, on oma romaani varustanud teravmeelsete pildikestega, meenutades nii veidike vanameister Vonneguti. Võib arvata, et autori muhe iroonia ja korralik skepsis võiks nii mõnegi karge südame oma põhjamaise armastusavaldusega üles sulatada. 

Haruki Murakami "Ainsuse esimene isik"

Murakami fännid võivad taas rõõmustada – jaapani kirjaniku novellikogu värske eestikeelne tõlge on ilmunud. Seekord pühendab autor end mäluretkele ja võtab ette meenutused ammukogetud juhtumitest. Ta otsib välja esmapilgul justkui põgusa kohtumise ning ehitab sellele üles tugeva loo, mille arengut on nauditav jälgida. See on Murakami oma tuntud headuses.

Romaanižanri austaja oma isu küll päris täis ei saa, sest lood jõuavad napilt saavutada murakamilikult müstilise mõõtme, kui juba lõpevad, oma võlu on aga neiski. On kaheldud, kas tegu on ikka autori enda mälestuste või täieliku väljamõeldisega, aga on see üldse oluline?

Ahjaa, tuntud elemendid on ka paigas – pesapall, toit ja populaarsed muusikaalbumid. Kassi asemel on aga seekord kõnelev ahv, kes teenib saunatöölisena leiba kehvapoolses motellis, filosofeerib võimsalt ja serveerib šikilt külma õlut koos vürtsikate snäkkidega. 

Milan Kundera "Veidrad armastuslood"

20. sajandi üht parimat proosakirjanikku jäädakse ilmselt mäletama kõige rohkem tema "Olemise talumatu kerguse" järgi. Suvelugemiseks võiks aga samahästi sobida ka tema kütkestav novellikogu "Veidrad armastuslood", milles on korralikult traagikat ja saatuseirooniat ning kus peaaegu kõik juhtumised võtavad anekdootliku suuna, milles keegi puutumata ei jää.

Kundera lugude kangelased innustuvad tihtipeale vaid tujust, alustavad seejärel süütut mängu, aga nagu ikka, keerab sündmuste ootamatu käik kõik pea peale. Ja kannatanuid juba jagub. Nagu armastuses ikka.