Augustikuu toob meile teatava kahevaheloleku – pole justkui enam pärissuvi, samas aga ka veel sügis mitte. Just lõikuskuul, siis kui kombainid põldudel mürisevad, rannad soojadele ilmadele vaatamata üha tühjemaks jäävad ning raamatupoodides raamatute asemel koolikaubad keskmesse tõusevad, tabad end ootamatult mõttelt, et suve on tõesti olnud juba omajagu ning selle pealesunnitud vabadus, millega kaasneb ka teatav ebakindlus, hakkab juba ära tüütama ning paneb ehk isegi rutiini taga igatsema.

Nii hurmavad tunduvad siis pikemad, pimedamad ja jahedamad õhtud, mil on tore kas taevatähti vaadata või kirjatähti lugeda. Mina otsustasin seekord noortekirjanduse kasuks, mis augustikuist kahevaheloleku tunnet veelgi võimendas. Liiatigi on viimasel ajal ses vallas nii mõnigi tore teos ilmunud.

Kadri Hinrikus on seni avaldanud peamiselt küll algkooliealistele, kuid juba mõni aasta tagasi ilmunud jutustusega "Elevant" (2021), mille peategelane käis 5. klassis, näitas ta ambitsiooni ka pisut vanematele lastele kirjutada. "Piire kombates" (illustreerinud Liisa Kruusmägi, kirjastus Tammerraamat 2023) on tema esimene raamat teismelistele. Mainimist väärib ka asjaolu, et tegemist on novellikogumiku, mitte jutustuse või romaaniga, nagu noorteteose puhul peamiselt tavaks on.

Vaatamata esimesele katsetusele ses vallas, tundub Hinrikus seda keerukat, autorite poolt sageli ka kardetud eagruppi hästi tabanud olevat. Kogumiku lood on parajalt lühikesed, kuid samas ilmekad ning sisaldavad tihti ka huumorit. Tervikuks seob need asjaolu, et tegelased asetatakse olukordadesse, mis sunnivad neid ennast uue pilguga vaatama, toovad neis miskit senitundmatut esile. Üsna sageli tajuvad raamatunoored, et saavad esmakordselt ette tuleva situatsiooniga päris hästi hakkama, kuid juhtub ka, et hiljem asja üle järele mõeldes leitakse endal veel kõvasti kasvuruumi olevat.

Kogumiku suureks plussiks ongi see, et tegelased pole mingid ideaalsed näidiseksemplarid, kellesuguseid vaid raamatutes kohata saab, vaid elutruud ja loomulikud noored, kelles lugejad end ilma suurema vaevata ära tunnevad. Samuti pole Hinrikuse eesmärgiks lugejat iga hinna eest kasvatada ja õigetele radadele suunata, pigem tõstatab ta küsimusi ja laseb noortel loetust oma järeldused teha, sest nii nagu eluski, on ka Hinrikuse jutukogus rohkem toone kui must ja valge.

Erinevalt Hinrikusest on Lille Roomets tegutsenud peamiselt just noortekirjanduse vallas. Tema debüütteos "Üks väike valge tuvi" (Tänapäev 2019) võitis noorteromaanivõistluse, õige pea ilmus ka selle järg "Üks väike valge sulg" (Tänapäev 2020). Hiljuti poodidesse jõudnud "Mina ja August" (2023, kirjastus Hea Lugu) on tulnud lugejate ette samuti läbi konkursi – teos märgiti ära kirjastuse Hea Lugu ajalooliste romaanide võistlusel.

Tegemist on meie noortekirjanduses väga erilise teosega. Kui eeldatakse, et noori köidab vaid siin ja praegu toimuv, siis Roomets pajatab hoopis 1930. aastatest. Kusjuures tagakaaneteksti väitel on tegemist reaalelulistel sündmustel põhineva looga, mille tarbeks on kasutatud tollal Mulgimaal elanute mälestusi. Peategelasteks valitud maapoissegi ei kohta nüüdisnoortekirjanduses kuigi tihti, valdavalt on keskmes ikka linnatüdrukud.

Lugu keskendub, nagu pealkirigi ütleb, mina-tegelase Heinrichi ehk Heintsi ja tema parima sõbra Augusti suhetele. Poisid on koolikaaslased, kuid kasvavad täiesti erinevates oludes. Kui Heinrichi peret türanniseerib koonerdav, vägivallatsev ja kõike mustades toonides nägev isa, siis Augusti pere on elurõõmus ja helge, haridust hindav ja uuendusmeelne. Tänu sõbrale, tema ettevõtlikkusele ja optimismile saab Heinrichilegi osaks rõõmsamaid hetki. See aga tekitab omakorda lisapingeid perekonnas, eriti kui ärevad ajaloolised olud niigi noorte elu lihtsamaks ei tee.

Teosele lisab eripära ka selle vorm – tegemist on nimelt värssromaaniga. Tõsi küll, mõned eesti keelde vahendatud tõlketeosed, näiteks iiri kirjaniku Sarah Crossani noorteraamatud "Õun ja vihm", "Üks", "Kuutõus" ja "Iiris" ning ameeriklanna Katherine Applegate'i loodusjutt "Veidrik", on samuti vabavärsis, kuid meie algupärases noortekirjanduses võib Roometsa teost pidada ses vallas esimeseks pääsukeseks.

Leedulanna Igné Zarambaité "Süngete vete vaimud" (tõlkinud Tiina Kattel, kirjastus Eesti Raamat 2023) on vormilt ehk klassikalisem noorteraamat. Tegemist on jutustusega Anikast, kes vanemate lahutuse ja koolikiusu tõttu kodulinnast ära kolinuna soovib end totaalselt muuta. Nüüd, kui tüdruk tuleb tagasi, esitleb ta end Anana ja käitub nii, nagu temaga on käitutud, kuna arvab, et on vaid kaks võimalust. Siiski ei saa lõputult oma sisemist loomust salata.

Nüüdisühiskonnas oluliste teemade käsitlemisele lisaks teeb teose eriliseks ka loo edastamise viis. Nimelt põimib Zarambaité fiktsionaalse reaalsusega tegelaste fantaasiaid ja mälumoonutusi, sundides niimoodi lugejat pidevalt endalt küsima, kas ja kui jah, siis mida just toimunust arvata ning mis seos on sel sündmustiku teiste elementidega. Vaatamata taolisele keerukusele, mis lugeja korduvalt pidetusse heidab ja kohati ka varasema tühistab, on süžee üles ehitatud äärmiselt põnevalt. Juba esimestel lehekülgedel loodud pinge kestab läbi terve teose, lahenduseni aga jõutakse alles raamatu viimasel leheküljel.