Camilla Trinchieri "Mõrv Chiantis. Kuldsete tossudega võõras" (Tänapäev, 2024)

Üdini, kõrini, ajuni on mõhuhetk noist raamatuist, kes lädistavad mind üle igasuguse Provence'i või Toscana või suvalise kreekasaare toredusega, kes toovad turvalisse koju tont-teab-mida. Näiteks põhjendamatult jõukunud hiliskeskealiste põhjaeurooplaste meelisklusi lõunapoolsest regioonist. Vein, ürdid, aroomid, arusaamatud keeled, torumeeste jamad, hea toit, vein ja veel veini. 90 protsenti sedasorti kirjandusest on paras iba, olgu see siis mäluvik, põnevik, libakokakas või kahtlase väärtusega eneseabiraamat ehk tilulilu hämavik. Nalja tehti, nüüd peab piisama.

Vähesed küünivad luristama värsket õhku ülaltpoolt tolle kaunis sogase ja ürtidest lehkava leige basseini pinda. Ma olen kauaaegse lugejana piisavalt palju petta saanud, et kõhutunda ära, mis toimib ja mis teps mitte, et soovitada uudisväärtuslikku autorit. Camilla Trinchieri ei soojenda harjumuspärast kelbast, vaid teeb tüsket läbipõiget Itaaliasse ja inimestesse. Unustamata, et lõikava põikumise eelduseks on kappav lugu. Kannustada ta mõistab ja kappama ta läeb. Mitte nüüd teab kui hullul kombel, aga usun, et te ei pettu. Viib muuilma, milles on huvitav liigelda-loogelda ja jätab soovima sutsuke enamat. Mis muud ühest kenast meelelahutajast tahta? Siiski. Jutud juttudeks, vesimelon on see iva. Ja teises maailmas ära käimise tunne tuleb siit täiega. Samamoodi kerge kultuuriline konflikt, mida raamatutpidi läbi elanuna on kontakt kunagi kergem. Ei maksa alahinnata meelelahutuskirjanduse varjatud hüvavõlusid!

Üteldavasti on see siin vastse äkilise krimisarja esimene eesti keelde jõudnud raamat ja no väga kena, vaatame, kas ja mida tulevik toob. Eluterve eskapism pluss mõnus huumor ei ole kunagi kedagi kuidagi külmaks jätnud.

Lille Roomets "Härjasoo hingevaras" (Tänapäev, 2024)

"Härjasoo hingevaras" püstitab küsimusi juba enne lugema hakkamist. Ma ei näe, millal raamat on ilmunud ega kellel on autoriõigused. Teate küll, harilikult on tiitellehe pöördel väikse mullikese sees c-täht ja autori nimi ja aastaarv, kuid siin säändset ei leidu. Pole ka märget laadis "Kapa-Kohila 2054" vms. On see üldse päris raamat? Kas julgen lugeda? Julgen ikka. Aga tuleviku fännid ei saa mitte kühvlitki aru saama, kui nad just ISBN-koodi salatarkusest end läbi ei häki. Tundub, et on põnev! Enne algust.

Muidugi tuleb lugeda, kuna materjal ahvatleb ja kutsub kaasa. Erisvärkjas aeg ja koht juba kisuvad ühes sammuma. Üheksa päeva aastal 1905, Abja ja Mõisaküla kandis. Ei mäletagi, kunas ja kas viimati mõni kirjanik lugeja nina nonde aegade ja kohtade porri surus. Roomets surub, kohe ja halastamatult. Noh, arvesse võttes toonasi olusid, ehk isegi mõnevõrra halastavalt. Tänase päeva kallal vingujatele vältimatu lugivara. Vaadake ja võtke vaikselt – objektiivselt oleme suurte sammudega mudast eemale astunud. Subjektiivselt, jah, on inimesel alati natuke niru olek ning rõõmu tundmine raskendet.

Ma ei tea, võib-olla olen ma juhmike, kuid mulle tõesti teeb rõõmu, kui meie maa kirjanikud võtavad ette meie maa kohti ja jahmatavi ajahetki. Kirjutamine tuleb tänainimestel üldse heaste välja – kes viitsiks end August Mälgust läbi närida näiteks? Mitte et Mälk omas ajas kehv olnuks kuidagi, aga keel on kasvanud ja parenenud. Loodetavasti lugejad koos kirjutajatega samamoodi. Olgugi noil üha keerulisem vahet teha.

"Härjasoo hingevaras" on vahva minekuga tulemus, mille kallal võiks ju ka siin-seal väheke iriseda, aga no miks peaks. Mina soovitan lugeda, ehk paneb ka kirjutama (kohe ärge pihta hakake, loetagu enne ikka veel mõni raamat läbi). Lisaks paistab siit lootus ühe klassikalise uurijapaari tekkele me põnekirjanduses. Armas estirahwas ootab ammuli kõrwu! Hargla, Jans, Kiiler veel ei värise, aga vast tunnevad mõnusat kihelust loomiseks ja lehvitamiseks.

Ja veel! Uus eestikeelne Lee Child on kaubandusvõrkudesse paisatud. Kes Jack Reacherit teab, see teab. Kes ei, vut-vut avastama. "Taganttõuge" on paljudest Childi ägedatest üks parimaid. Väärib vaadet. Näidatakse Ameerikamaa sisekoobast veenval viisil.