Sinijärve raamatusoovitused: maailma lõpp ja täiskasvanute muinasjutud

Niall Ferguson "Maailmalõpp. Mineviku suurõnnetused ja mõni õppetund tulevikuks" (2024) ja Peter Zeihan "Maailma lõpp on alles algus: globaliseerumise kokkukukkumise kaardistamine" (2024)

Niall Ferguson on kirjutanud hea hulga vägagi huvitavaid raamatuid lähiajaloo ja lühimajanduse vallast, meeldivalt mitmed neist on maakeeldegi ümber pandud. "Maailmalõpp" annab mõnusasti jalakesega istmikku noile, kes vandenõuteooriaid armastavad. Mõistagi ei saa me siit lõplikku tõde, sest selle otsimine käib viimse hingetõmbeni, ent natuke lähemale praeguse ajahetke parimale teadmisele loovime küll. Pisut omas peas polemiseerida pole paha mõte, pigem arukas – ent lugema peaks seda raamatut küll.

Kui igasugused seni juhtunud koledad asjad natukenegi huvi pakuvad. Ega siit retsepti ei saa, et kuidas sõda või kosmilist kokkupõrget või mõrtsukviiruse rünnakut ära hoida. Saab rahulikku teavet tollest, mismoodi ja kusmoodi sarnased jamad inimkonda seni tabanud on. Ja et Ferguson läheneb oma teemadele põhjalikult, siis isegi kui me mäletame tost juba midagi, annab ta kapa ja kamaluga lisa. Mis on paganama äge. Katk või terromehikesed või hull diktaator – kõigi nende asjade taustast ja võimalikest arenemiseviisidest teada siit saab. Ferguson ütles umbes nõnda, et maailmalõppe on seni olnud täpselt null, aga vähemalt sadat neist on väga täpselt ja kindlalt ette ennustet.

Peter Zeihan ja ta "Maailma lõpp on alles algus" sobib siia kõrvale hästi. Terake hoogsam ja meelevaldsem, paneb kohati rohkem vastu vaidlema ja järelikult ka järele mõtlema. Mis ongi hea raamatu ülesanne. Niigi teame, et kogu aeg on mingi jama. Aga üks uus vaade sellele jamale ja ses kammis kätkevatele võimalustele väärib tutvumist. Fergusoni ja Zeihani kõrvuti lugemine on nagu gin and tonic – mõlemad on eraldi suurepärased, ent segatuna annavad iselaadse toime. Oma sidruniviil valige ise, ma teda täna ei soovita.

C. K. McDonnell "See võluv mees" (2022) ja "Armastus kisub meid lõhki" (2024)