"Põhja konn. Eesti fantaasiakirjanduse antoloogia", koostanud Raul Sulbi (2024)

"Põhja konn" on 31. antoloogia, mille Raul Sulbi on kokku pannud. Tõsi, mitte kõik nad ei ole sihandsed pealt kuuesaja lehekülje ulatuvad tihetellised. Ent kui lisada siia juurde veel veerandsada Sulbi koostatud autorikogu ja kolm iseoma tekstidest koosnevat raamatut, võib sõbralikult kahtlustada, et tegu on ühe me viljakama raamatumeistriga. Suund ja siht teadagi ulmekirjandusele ning selle alam- ja ülemjaotustele.

Tõhusad järelsõnad Sulbile sobivad. Nõnda märgib ta seekordseski, et ulme hakkas okupatsiooniajal tähistama tooaegu soositumat teaduslikku fantastikat, mitte niivõrd teist kaht suurt jaotust – fantaasiakirjandust ja õuduskirjandust. Tõesti, neid kaht ei soositud ega ka peaaegu avaldatud. No ja siit juba meenub Andres Ehini leiutet sõna ruja, mis fantaasia tähenduses lendu ei tõusnudki, küll aga muusikalise maamärgina. Tänaseks on taevastesse kirjastusse lahkunud nii Ehin kui vokaal-instrumentaalansambel Ruja, nii et võiks ju hakata sõnale ta algset tähendust tasakesi tagasi andma. Rujakirjanduse antoloogia niisiis.

"Põhja konn" on põhjalik konn. Algab Kreutzwaldi, Tuglase, Tammsaare ja Ristikiviga ning jõuab välja Friedenthali, Hargla, Kivirähki, Weinbergini. Siiski mitte kaugemale (lähemale?) aastast 2018. Ju klassikaliste, antoloogiavääriliste tekstide sekka arvamiseks peab materjal sutsuke settida saama. Või, arvestades Sulbi jõudlust, on lihtsalt plaanis peagi tulistada üks vastsema rujaloostiku ägekogu. Vaade ühest vinklist terve eestikeelse kirjanduse peale on olemas.

Meil pole nii suur kirjandus, et võiks teha teise samateemalise antoloogia nõnda, et pea ükski autor ega pala ei korduks. Mis suurkeelte puhul on sõltuvalt koostajast täiesti võimalik ja nõnda tehaksegi ja keegi ei kobise. "Põhja konn" troonib küllap veel mõnd aega uhkes üksinduses ning pakub maitsvat sõnarõõmu paljudele. Tehtagu järele või makstagu kinni – kõige parem, kui õnnestuks saavutada mõlemat!

Ja veel: hea on napsata lühipalasid vastavalt hetke ajele / tajule – jätkub päris pikaks ajaks, kui just kohe kõike korraga vaja ei lähe. Vänge valimik!

Pirkko Saisio "Passioon" (2024)

Patuasi ta on nii lähestikku nädalatel soovitada kangeid ajaloolisi romaane ajal, mil inimesed võib-olla eelistaksid kerget romantilist loba muinastulede öö ja kooliaasta alguse saateks. Pole hullu, "Passioon" pakub ka romantikat ja paljut muud. Kas just kerget, jäägu igaühe enda otsustada.

See näikse olevat taas üks parimini kirjutet ajalooromaane. Žanr on miskis uues tõusus ja üldse läheb proosakirjandus kogu aeg paremaks. Värisege, tolstojevskid, või, õigemini, keerelge hauas paar tutsket tiiru. Tänapäevane kirjandus on siilikamakas värk ning Põhjamaad panustavad põhjapanevalt.

Mind nood lood nii väga ei ergasta enam, aga kui autor kirjutab hirmus hästi ja tõlkija toob selle ilu ja elu maakeelde ümbere, siis ma kohe sulan ja katsun saada lugemisest kätte kõik selle, mille jaoks lugemine leiutet on. Pole üldse tähtis, kas oled kõva mälumängur ja oskad lambist öelda, oli vana vääraka Savonarola eesnimeks a) Gianni, b) Giancarlo, c) Girolamo või d) Giuseppe. Kogu ilmaruum ja silmarõõm tuleb teadmuse koledusega koos kohale naakuinaa. Hea kirjandus lihtsalt teeb nõnda. Hoitagu meel avatud ja võetagu, mida antakse. Siin raamatus antakse palju ja osavasti on sõnastet see paljusus.

Muidugi oleks tore rääkida Soome sillast ja mis kõik puha, kuid vahel on hea tõdeda, et päris asjad ehitavad veel palju suuremaid sildu ning Soome sildasid tuleks ehitada palju ning pisemaid. Sest vanad kipuvad väheke varisema. Mis on halb! Õpi keeled, kanna kübarad, nagu kirjutas klassik.