Päev päeva haaval tuleb neile tõhusat lisa, nii et detsembrialguseks on letid ahvatlevat kraami kuhjaga täis. Küll toimetavad siin punapõsksed päkapikud ohtra lumekattega metsas või kogunevad nunnud loomakesed hardalt kuusepuu ümber. Lapsedki teevad jõuluraamatuis ühe heateo teise järel ja nende vanemad muudkui küpsetavad või ostlevad või naeratavad. Kõik see on ühtaegu nii imeline ja üliarmas kui ka imal ja korduv.

Ometi aga ei kiputa see üks kord aastas kurtma liigse magususe või idülli üle. Ikkagi jõulud ju, öeldakse. Ja tegelikult pole virisemiseks ka vähimatki põhjust, kuna puhast pühadeimet pakkuvate teoste kõrvale ilmub tasapisi ka raamatuid, milles jõuludest on võimalik ka pisut teistsugune pilt saada.

Charles Dickensi "Jõululaul" (illustreerinud Lisa Aisato, tõlkinud Jüri Kolk, kirjastus Rahva Raamat 2023) on oma lihtsuses ja õpetlikkuses klassikalise jõululoo võrdkujuks saanud. Raamat ilmus esmakordselt 1843. aastal ja oli kirjutatud sooviga tõmmata tähelepanu Londonis vaeste linnaosades kasvavate laste olukorrale. Et teos aga osutus menukaks, tuntakse seda üle maailma tänaseni. Eestiski on raamat ilmunud 1998. ja 2001. aastal, mõlemal korral, tõsi küll, adapteeritud kujul ning täisversioonina 1993. aastal Helga Krossi tõlkes.

Nüüd on teos saanud aga uue, kaasaega sobiva tõlke ja ahvatleva välimuse. Raamatu peategelane, nagu teame, on Ebenezer Scrooge, ärimees, kes toimib vaid majanduslikku kasu silmas pidades. Jõuluööl näeb ta oma endise äripartneri Marley ahelates vaimu, kes kolme abilise (mineviku, oleviku ja tuleviku näitaja) toel kutsub teda üles oma elu muutma, kuni see veel võimalik on. Scrooge mõistabki oma vigu: ihnust, hoolimatust ja kalkust, ning püüab need heaks teha.

Raamatu värsked illustratsioonid on valminud Norras elava raamatukunstniku Lisa Aisato käe all. Ta on oma maagilise, fantaasiarikka ja sisendusjõulise käekirja poolest ilmeksimatult äratuntav. Just Aisato piltidega ja samas formaadis välja antuna moodustab Dickensi teos mõttelise terviku norra autori Maja Lunde kirjutatud jutustustega "Lumeõde" (e.k 2019) ja "Päikesevalvaja" (e.k 2021), mille Aisato samuti on illustreerinud.

Kunstniku tumedatoonilised, sugestiivsed ja tundeküllased pildid toovad esile Dickensi jutustuses selle müstilisuse ja maagilisuse, samas aga aitab nende kaasaegne pildikeel luua noorele lugejale silda sellesse ammusesse maailma. Samal põhjusel tasub rõõmustada aastakümnete taguse loo tõlke uusversiooni üle, asetab see ju Dickensi igihalja loo nüüdisaja keele- ja kultuurikonteksti, misläbi on tekstiga kergem suhestuda.

Nii mõneski mõttes klassikaline jõululugu on ka saksa autori Kirsten Boie "Sommerby kogu eluks" (illustreerinud Verena Körting, tõlkinud Õie Ristioja, kirjastus Vesta 2023), mille võiks liigitada jõuluks maale vanaema juurde arhetüübi esindajaks. Tegemist on meilgi menukaks saanud Sommerby-sarja uue osaga osa. Kui "Suvi Sommerbys" (2022) ja "Tagasi Sommerbys" (2023) kujutasid peategelaste, vanema õe Martha ja tema nooremate vendade Matsi ja Mikkeli, suve- ja sügisvaheaega oma vanaema juures telefoni- ja internetilevita üksildases Sommerbys, siis nüüdses osas minnakse maale jõuluvaheaega veetma.

Erinevalt varasematest kordadest jäävad ka vanemad pikemalt paigale. Kuna aga ema vaated tugevalt vanaema omadega põrkuvad, loob see aluse ohtrateks lisapingeteks. Nimelt meeldib emale lapsi poputada ja neid elu nukrama poole eest hoida, vanaema aga annab lastele rohkem vabadust ja leiab, et lapsed on võimelised end ise hoidma ja tekkinud olukordadest õppima. Erinevatele kasvatusviisidele lisaks põhjustab ärevust ka lähedalasuva Tüürimehesaare müük, saabuv lumetorm ja elektrikatkestus. Samuti ei suuda Martha ära otsustada, kas valida linnapoiss Albert, kes kuidagi kogemata ja parima sõbranna meelehärmiks on tema poisiks saanud, või hoida maapoiss Enesi poole, kelle tunnetest tüdruk kuidagi sotti ei saa.

Kuna igal põlvkonnal on Sommerbys oma toimetused ja katsumused, sobib raamat suurepäraselt kogu pere lugemisvaraks. Siit leiavad põnevust nii pere pisemad liikmed, teismelised kui ka lapsevanemad. Pealegi on Sommerby raamatutel imeline komme ümbritseva kiirust justkui võluväel kahandada ja aidata linlikust tormlevast jõulumelust korraks välja astuda. Samas aga võib selles lihtsas ja loomulikus elus olla lugejate jaoks nii mõndagi üllatavat. Boie näitab, et lauale saabuv toit pole anonüümne, et söögi väärtus ei seisne kõigi pereliikmete ühesugustes taldrikutes, vaid koosolemises ning et nõusid saab pesta ka kraanikausis ja kuivatada aastakümneid vana, kuid ikka veel armsa käterätiga. Kõik need teadmisraasud saab noor lugeja justkui märkamatult tekstist kaasa.

Eelnevaist hoopis teistsuguse jõuluraamatuga on hakkama saanud soomlased Timo Parvela ja Pasi Pitkänen. Nende Varjude-sarja mullu eesti keelde tõlgitud esimene osa "Kõlin" sai hiljuti järjeosad "Auroria" ja "Krampus" (tõlkinud Triin Aimla-Laid, kirjastus Helios, 2022–2023). Sarja sündmuste alguspunktiks on 13-aastase Pete jõuluvanale esitatud palve, et tema parim sõber, ootamatult ja raskesti haigestunud Sara paraneks. Poiss teab küll, et advendiajal kaubanduskeskuse võltsjõuluvanale edastatud palve suure tõenäosusega ei täitu, kuid ta on nii meeleheitel, et kasutab viimsetki õlekõrt.

Kui siis aga peale seda öösel päkapikk Elpiö Pete tuppa ilmub ja soovi täitumise vastutasuks poisi varju tahab, on poiss üllatunud. Ta kõhkleb hetkeks, kuid mõne aja pärast on kaup koos – Sara on olulisem kui vari, mis õigupoolest midagi suurt ei muuda, arvab Pete. Loodetud edu aga jääb tulemata ning sündmuste arenedes selgub, et oma varju tagasisaamiseks, mida on loovutatud ka poppide tossude ja uusima mobiilimudeli eest, tuleb minna Auroriasse, jõulumaale, kus päkapikud, maa-alused, trollid ja hiiehallid on omavahel tülli pööranud.

Varjude-sarjast kajavad teravalt vastu tänapäeva olud. Põgenikekriis ja kliimaohud, keerulised majanduslikud olud ja tahtmine end asjade abil upitada, väljaheidetu tunne ja tunnustuse otsimine, nõrgemate abistamine ja iseenda kehtestamine, rahvamassidega manipuleerimine ja minevikutaju olulisus on vaid mõned teemad, mis raamatus käsitlemist leiavad.

Siiski pole lugu tühipaljas pateetika, vaid selles ohtralt vaimukusi ja huumorit. Niimoodi erinevate žanrite piire kombates esitatakse lugu tempoka põnevikuna, mis võluvalt vaheldab fantaasiat ja reaalsust, põimib erinevaid tegevuskohti ja vaatepunkte. Kõige selle kõrval tõuseb esile aga jõulude tõeline sõnum – armastus ja kaastunne nii ümbritseva maailma kui kõigi selle asukate vastu.

Loodetavasti pakuvad peatselt saabuvad vabad päevad õuesviibimise ja tiheda pühadegraafiku kõrval pisutki aega, et raamatuid lugeda, pajatagu nad siis jõuludest või hoopis millestki muust.