Näib, justkui oleks kirjanikud, raamatukunstnikud ja kirjastajad omavahel kokku leppinud, millal on paras aeg nii- või naasuguste teoste ilmutamiseks. Muidugi võib ka olla, et sellised kokkusattumused moodustavad kategooriad vaid ühe konkreetse lugeja peas, mõni teine märkaks samade teoste puhul hoopis teisi omadusi, kuid teatavate trendide olemasolu kirjanduses ei sea ilmselt keegi kahtluse alla. Kui tänavuse oktoobrikuu laste- ja noorteraamatute puhul ühist nimetajat otsida, siis võiks selleks olla sõnum mitte nõme olla.

Teos, millel sellise ühisnimetaja tekkimises määrav roll, on Anti Saare "Kuidas istuda ja kuidas astuda?" (illustreerinud Alvar Jaakson, kirjastus Kolm Elu, 2023). Nimelt leiame just siit õnnelikuks saamise peatükist otsesõnalise nõuande mitte nõme olla.

Saare teos on pealiskaudses vaates käsiraamat või eneseabiõpik, milles autor jagab lugejale üksikasjalikke nõuandeid, kuidas elus paremini hakkama saada. Soojenduseks alustatakse lihtsamana tunduvatest tegevustest, nagu istumisest ja astumisest, kuigi, nagu autor selgelt esile toob, on siingi küllalt võimalusi eksimiseks. Seejärel jõutakse aga järjest keerukamate väljakutseteni: kuidas kingapaelu siduda, kirja kirjutada, lastega rääkida, ilma telefonita ellu jääda, naeru tagasi hoida jne. Raamatu lõpuosas on aga käes juba tõeliste pähklite aeg ning arutletakse, kuidas leida kodutee, võita sõpru ja mõjutada inimesi, rõõmu valmistada ja õnnelik olla.

Saar läheneb näpunäidete jagamisele mõnusalt humoorikas võtmes, laskudes kord ülimasse detailsusesse, siis aga rakendades kaudselt mõeldut otsesõnu jne. Ja kuigi tekstid on lustakad, nii et panevad lugeja kui mitte naerma, siis vähemalt muhelema, ei tee Saar nalja kunagi nalja enese pärast. Ikka leiab nende pealtnäha lõbusate lookeste tagant sügavama sisu. Seda võiks nii mõnelgi korral ehk ka ühiskonnakriitikaks nimetada, kui Saare pehmus ja heatahtlikkus siin nii jõulise sõna kasutamisel takistuseks ei saaks. Karmi kriitiku asemel on ta pigem osav ja leidlik nügija. Sümpaatne on see, kuivõrd siiralt ja soojalt, ilma vähimagi pateetikata on edasi antud väärtused. Need kumavad läbi näiliselt juhuslikult puistatud lausetest, nagu "kodutee on vist üldse kõige kallim asi, mille sa võiksid kaotada" või "sõbra võitmine võib tuua kaasa sõbra kaotamise" jne.

Vaatamata huumorile leiab raamatust aga tõepoolest ka terve rea toredaid nippe, mille peale poleks ise ehk tulnudki. Olgu selleks siis (ajutise) kodutee leidmiseks aeg-ajalt selja taha vaatamine, et teisesuunaline pilt mällu salvestada, või siis telefoni koju unustanuna lähikonnas viibijate põhjalikum silmitsemine ja neile elulugude väljamõtlemine.

Saare teksti teevad veelgi ahvatlevamaks Alvar Jaaksoni koomiksistiilis pildid, mis teose kontekstis on tabavalt joonisteks nimetatud. Saare ja Jaaksoni maailmatunnetused klapivad omavahel suurepäraselt, nii et moodustub mõnus tervik, mis toob naeratuse suule, samas aga torgib pisut ka.

Anti Saare raamat kuluks vägagi ära nii mõnelegi Ilmar Tomuski raamatu "Uks" (illustreerinud Priit Rea, kirjastus Tammerraamat, 2023) tegelasele. Raamatu keskmes on 6. klassis käiv Margus ehk Mäks, kes oma pikkuse ja tarkuse tõttu on sunnitud koledat koolikiusu taluma. Kahe seitsmendiku, Mairoldi ja Kiilaka pahameel koolivenna vastu saab alguse õpetajate päeva tunnis, kui Mäks kõigile asendusõpetajate küsimustele vastata oskab.

Sest ajast saati rikutakse Mäksi riideid ja asju, määritakse tema nägu, pidevast verbaalsest ahistamisest rääkimata. Poiss ei soovi aga pereliikmetega oma muret jagada, eriti nüüd, kui ema on haigeks jäänud ja isa peab mitmel töökohal rabama, et pere ära toita. Pealegi on ta juba harjunud vahetundide ajal teistest eemale hoidma ja peale tunde senikaua akna juures passima, kui näeb kiusupunne koju minemas, et saaks isegi ilma nõmedate kommetaaride või füüsiliste tähelepanekuteta rahulikult koduteele asuda.

Kord aga, kui kiusajad Mäksi strateegia on avastanud ja kojuminekut mänginuna poissi kooli ees ootavad, tuleb tal appi võtta oma kiired jalad, millele Mairoldil ja Kiilakal pole miskit vastu panna. Nii leiabki Mäks kummalise maja, mis hakkab edasistes sündmustes võtmerolli mängima, nagu ka kooli tulev uus tüdruk Sirli, keda ootab ees poisiga sarnane saatus.

Raamatu lõpposa võib aga lugejas teatavat kõhklust tekitada. Nimelt lahenduvad teoses kõik probleemid võlujõuga. Tea, kas selles väljendub kirjaniku enese pessimism, et täiskasvanud noortele hädas appi ei märka tulla, või soovib autor pigem kiusatuisse enestesse julgust ja enesekindlust sisendada, et omavahel kokku hoides  ja vastu hakates saab ka isekeskis olukorra kontrolli alla. See aga võib lugejas, kes sama probleemiga silmitsi seisab, tekitada küsimuse, mida tema tegema peaks. Pole tal ju võlumaja, mis appi tuleks. Samas aga on selline lahendus klassides arutluse avajana kindlasti intrigeerivam kui üksüheselt kasvatusteaduslikult korrektne.

Teismelisi köita on illustraatorile kindlasti paras väljakutse. Rea pildid mõjuvad aga suurepäraselt. Ta on osanud noori kujutada eakohaselt, leidnud põnevaid vaatenurki ja loonud müstilise, salapärase alatooni, mis alates kaanekujundusest kuni viimaste lehekülgedeni välja kannab.