X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Jaanika Palmi lugemispäevik: täiskasvanud on igati oodatud lasteraamatuid lugema

Rébecca Dautremer
Rébecca Dautremer "Üks imetore asi" Autor/allikas: Koolibri

Septembrikuu tõi minu lugemislauale üsna mitmeid teoseid, mis kutsusid mõtisklema täiskasvanute, laste ja (laste)kirjanduse suhete üle, tõdes Jaanika Palm seekordses lugemispäevikus.

Mõneti võib öelda, et lastekirjandus elab ja hingab täiskasvanute armust, sest seda kirjutavad, illustreerivad, toimetavad ja annavad välja täiskasvanud. Ka juba ilmunud teose lasteni jõudmisel on just täiskasvanu – lapsevanem, õpetaja, raamatukoguhoidja – see, kes valib ja otsustab, mis ja kellele ja kuidas. Siinkohal tasub märkida, et oma valikutes lähtuvad täiskasvanud ennekõike siiski oma kujutelmast lapse kohta, mitte tol hetkel ühiskonnas ringi liikuvatest poistest ja tüdrukutest.

Eelmainitud põhjustel tundub lastekirjandusel olevat varjatumalt või avalikumalt ambitsioon lisaks laste südame võitmisele olla meeltmööda ka täiskasvanuile. Kas see aga ühtlasi ei tähendada, et lasteraamatu esmane adressaat ehk laps seejuures tähtsusetumaks muutub? Arvan, et mitte.

Kõigepealt muidugi seetõttu, et lapsi on suhteliselt raske sundida lugema midagi, mis neid ei köida. Samuti polegi tegelikult ehk nii suurt vahet, kuhu teos liigitatakse. Pole ju piirid laste ja täiskasvanute kirjanduse vahel kunagi olnud üheselt määratletavad ning liikumist ühest vallast teise on aastate jooksul nähtud küll ja küll. Kindel on aga see, et mustvalget eristust teha ei saa, pigem võime kirjandustelge vaadelda värviskaalana, milles üks toon sujuvalt teiseks üle läheb.

Nii võivad lapsedki lugeda ja nautida täiskasvanutele loodut, kuigi nad ei pruugi kõigest aru saada (aga kui palju meist täiskasvanuistki iga väiksemat nüanssi tabab?) ning täiskasvanud seevastu on igati oodatud lasteraamatuid lugema ja neist rõõmu tundma.

Üks raamat, mille kindlasti igasuguses vanuses lugejad kätte võiks võtta, on Beatrice Alemagna pildiraamat ""Kes on laps?" (illustreerinud autor, tõlkinud Leelo Märjamaa, kirjastus Draakon & Kuu 2023). Alemagna on mainekas itaalia päritolu illustraator, kelle rahvusvaheliste auhindade loetelu on liiga pikk, et seda siia kirja panna. Tema omapärast kunstnikukäekirja ja mõnusalt avatud tekste tunnevad ja armastavad lugejad paljudes maades. Nüüd lõpuks on üks tema teosest jõudnud ka eesti keelde.

Originaalis 2008. aastal ilmunud "Kes on laps?" kutsub lugejaid mõtisklema selle üle, mille poolest lapsed täiskasvanuist erinevad ning kuidas selle erinevuse tõttu on teistsugused ka nende vaatepunktid ümbritsevale. Alemagna kirjeldab võluvalt, kuidas lapsed oma väikeste asjade, kuid meeletult suurte mõtetega peavad kohanema maailmaga, mis on kohati lausa hõlmamatu. Näitena toob autor trepid, mis laste jaoks ei tundu kunagi lõppevat. Kuna sageli kiputakse täiskasvanuelu rutus unustama, kuivõrd erinev võib maailm paista, kui sellele vaadata meetrikõrguselt ja vaid mõne aasta pikkust ajalist distantsi omades, kulub autori meenutus selle kohta vägagi ära. Teine oluline esile toodud aspekt keskendub tõsiasjale, et kuigi lapsed võivad olla väga erinevad, on nad kõik väikesed inimesed, kes vajavad lahket pilku ja lambikest voodi kõrval.

Laste ja täiskasvanute kirjanduse hallalal tegutseb ka Rébecca Dautremer, kes on meie lugejatele tuttav nii illustraatorina (Philippe Lechermeier "Unustatud ja tundmatud printsessid" 2014, Lewis Carroll "Alice Imedemaal" 2018) kui ka oma suureformaadiliste, kunstialbumeid meenutavate autoriraamatute poolest.

"Üks imetore asi" (tõlkinud Indrek Koff, kirjastus Koolibri 2023) on järg tema eelmisele pildiraamatule "Jacominus Gainsborough' paremad päevad" (e.k 2021), milles väike linka-lonka jalaga jänes Jacominus püüdis jälile saada oma elu parematele hetkedele. Mälestustele ja nende mitmetitõlgendatavusele keskendub ka "Üks imetore asi".

Jacominus, kellel on juba pikk elutee selja taga, jääb oma aias kirsipuu all tukkuma. Hetk enne unne vajumist kerkib tema mälust ootamatult esile üks alla surutud mälestus. Kui siis jänku sõber, härg Policarpe ta äratab, ei suuda Jacominus seda enam meenutada. Üheskoos hakkavad nad mälestuse jälgi ajama. Meenutuste käigus kerkivad aga esile teisedki ühised hetked, mis toovad esile sõpruse olulisuse nii elu helgematel kui raskematel tundidel. Kui otsitu lõpuks leitakse, selgub, et üks sõpradest mäletab elumuutvat hetke kui helget, edasiviivat päeva, teisele seostub see aga ennekõike süütunde ja kahetsusega.

Nii suurtele kui väikestele pakub ohtralt mõtlemisainet ka Davide Cali pildiraamat "Kes on süüdi?" (illustreerinud Regina Lukk-Toompere, tõlkinud Eda Ahi, kirjastus Päike ja Pilv 2023), mis seostab mitmeid nüüdisühiskonnas esil olevaid globaalseid probleeme, nagu kliimaküsimused, võrgustumine ja sõda, kuid lubab lähenemist ka psühholoogilisest vaatepunktist, käsitledes üksikisiku süütunnet, enesekesksust ja konflikti tekkemehhanisme.

Teose keskseks tegelaseks on karusõdalane, kes saab endale terava mõõga. Soovides selle tugevust katsetada, raiub ta hoogu sattudes maha terve metsa. Hommikul ärgates märkab karu, et öösel on tema kindlus üle ujutatud. Sõdalane on püha viha täis ja lubab kindluse lõhkujat iga hinna eest karistada. Süüdlase jälgi ajades puutub ta kokku paljude loomadega (hirvsea, rebase, lindudega), kuid iga järgnev väidab süü olevat kellegi teisel. Kui õige süüdlane selgub, langeb sõdalane esialgu küll masendusse, kuid end kogudes mõistab, mida olukorra parandamiseks ette võtta saab.

Meie mail teeb raamatu eriti põnevaks see, et teose on illustreerinud üks meie juhtivaid raamatukunstnikke Regina Lukk-Toompere. Mõneti võõritavgi on tõlkeraamatust leida tuttavaid rahvalikke motiive ja värvigammat, koduseid taimi ja omaseid linde. Lukk-Toompere, kes on teinud koostööd veel ka näiteks Toon Tellegeni ja Claudia Gliemanniga,  pole ainuke meie illustraator, kelle tööd mujal maailmas ilmunud teoseid kaunistavad. Nii näiteks on Ulla Saare piltidega ilmunud soomlaste Ville Hytoneni ja Heikki Niska loomingut. Viive Noore illustratsioonid leiame aga Itaalias trükivalgust näinud Bianca Maria Tricarico raamatus "Trummilinn", mis sai Eda Ahi tõlkes kättesaadavaks ka meil. Ungaris ilmus hiljuti Noore piltidest inspireeritud Ágnes Mészöly täiskasvanutele mõeldud muinasjutukogu "Päikese kuld, kuu hõbe".

Toimetaja: Kaspar Viilup

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: