Nõnda tõigi suve algus kaasa nii mõnegi põneva kordustrüki kui ka rohkelt uudisteoseid, mis laste (ja ehk mitte ainult nende) loodetavasti rutiinivabamat suvevaheaega imetoredasti sisustada aitavad.

Näiteks taasilmus laulupeo tuules Leelo Tungla muhe jutustus "Naljatilgad lähevad laulupeole" (illustreerinud Kirke Kangro, kirjastus Rahva Raamat), Piret Raua südamlik ja soe "Lugu Sandrist, Murist, tillukesest emmest ja nähtamatust Akslist" (kirjastus Tänapäev) sai uue trükina ka värske kujunduse.

Peale kordustrükkide jõudis poelettidele ka mitu vahvat värsket juturaamatut meie enda lastekirjanikelt. Üks neist, Reeli Reinausi humoorikas ja teravmeelne "Juuli ja August. Kuidas vabaneda rahast?" (illustreerinud Reda Tomingas, kirjastus Ronk Ronk) jagab muide ilukirjanduse varjus ka rahatarkust.

Sarjaarmastajadki ei ole pidanud pettuma – uue suvise osa said nii Colas Gutmani Kirbu-Krantsi lood ("Kirbu-Krants läheb randa", illustreerinud Marc Boutavant, tõlkinud Indrek Koff, kirjastus Draakon & Kuu) kui Mika Keräneni jalgpallisari ("Armando Inglismaal", illustreerinud Marja-Liisa Plats, kirjastus Keropää).

Eriti rohkelt ilmus aga meeliköitvaid pildiraamatuid. Et pildiraamatutes moodustub tähendus pildi ja teksti koosmõjus, pakutakse seeläbi suurepärast võimalust saada ühtaegu nii lugemiselamus kui kunstinauding. Parimatel juhtudel on pildiraamatuil potentsiaal puudutada erinevas vanuses lugejaid-vaatajaid, mistõttu on nende perega koos lugemine tore võimalus ühist aega veeta ja seeläbi väärt mälestusi luua.

Üks selliseid teoseid, mis pakub nii silmailu kui lugemislusti ja sobib igas vanuses, on Ameerika illustraatori ja kirjaniku Carson Ellise autoriraamat "Ki zee zumm?" (tõlkinud Leelo Märjamaa, kirjastus Draakon & Kuu 2023). Teos viib meid putukate imelisse maailma ja toob eredalt meelde kõik need lapsepõlves sipelgapesa, trepimademe või kompostihunniku juures veedetud tunnid, mil aja möödumist märkamata sai kujutletud putukate tegutsemise ajendeid, nende soove, unistusi ja eesmärke.

Raamatus avastavad putukad tundmatu tärkava taime. See paneb ümbruskonnas elavad mutukad arutlema, kes, kuidas ja miks see on. Sedamööda, kuidas taim kasvab üha kõrgemaks, suureneb putukate seotus temaga, kuniks paisunud uudishimu saab rahuldatud. Teose teeb eriliseks asjaolu, et kogu tegevustik edastatakse putukate omavahelise vestlusena, mis toimub, muidugi mõista, ehedas putukakeeles. Nii peabki iga lugeja lugemise käigus putukakeele omandama ja selle inimkeelde dešifreerima.

"Ki zee zumm?" on mujal maailmas teeninud ohtralt kiidusõnu ja auhindu professionaalidelt, aga võitnud ka tavalugejate-vaatajate südamed. Pole kahtlust, et edu saadab teost ka Eestis, eriti kui arvestada tõlkija Leelo Märjamaa meisterlikkust ameerikaliku putukakeele eesti putukakeelde vahendamisel.

Rahvusvaheliselt tunnustatud autorid on ka itaallased Davide Cali ja Marco Somà, kelle looming, tõsi küll eraldiseisvalt, on meilgi tuttav. Kui Calilt on ilmunud fantaasiaküllased vabandusraamatud ("Ma ei teinud oma kodutööd sellepärast, et..." 2016, "Kogu tõde minu vapustavast suvest" 2017", "Teel kooli juhtus üks kummaline lugu..." 2017, kõik kirjastus Draakon & Kuu) ja südantsoojendav värssjutt "Väike Klutt" (kirjastus Koolibri 2016), siis Somà illustratsioone saame imetleda Susanna Iserni teoses "Unihiire seitse voodit" (kirjastus Tammerraamat 2019).

Autorite esimese ühistööna valminud "Natuke nagu mango" (tõlkinud Indrek Koff, kirjastus Koolibri 2023) pajatab sarnaselt Ellisele putukate imelisest elust. Nimelt kukub ühel päeval taevast alla tohutu asjandus, mille putukaküla umbusklikud elanikud suureks jamaks liigitavad. Mida küll selle asjandusega peale hakata? Kuidas sellest lahti saada? Asjasse püüavad selgust tuua teadlased ja sõjaväelased, leiutajad ja filosoofid, kuid lahendust ei paista kuskilt. Siis aga astub ligemale üks tüdrukutirts, kes avastab, et suure jama sees on pisikesed augud ning õige pea on suurest jamast alles vaid pisike killuke.

Cali hingepuudutava tekstiga sobivad suurepäraselt Somà peenetundelised, fantaasiaküllased ja mõnusalt muhemahedad pildid, mis pakuvad avastamisrõõmu ka raamatu korduval kättevõtmisel. Kunstniku iga pilt avardab kirjaniku maailma, lisab sellele nüansse ja detaile, muutes nii kirjaniku kirjeldatu reaalseks ja usutavaks. See aga omakorda äratab lugejas-vaatajas empaatiatunde kõige elava suhtes.

Algupärandite seaski on teoseid, mis tiheda tõlkesõela läbinud pildiraamatutele millegi poolest alla ei jää. Hasso Krulli, Eesti ühe olulisema mõtleja neljas lasteraamat "Laps ja kuu" (illustreerinud Lucija Mrzljak, kirjastus Kaksikhammas 2023) pajatab tüdrukust, kel ühel suveööl ei tule und. Kui ta siis akna juurde läheb, otse taevas sirava kuu poole vaatab ja õige tasakesi pomiseb vanaisa õpetatud sõnad: "Tere, tere, vana kere!", ei oska ta oodatagi, et kuu talle vastab ja koos enesega üle taeva kulgevale rännakule kaasa võtab.

"Laps ja kuu" on küll pealtnäha lihtne, kuid kindlasti mitte primitiivne lugu. Pigem avaneb selle näilise kerguse taga müstilis-müütiline tasand, mis mõjub lausa lummavalt, nii et saadud lugemiselamust on keerukas sõnadega selgitada. Krulli tekst sööb end osavalt lugeja meeltesse, tekitab oma mitmekihilisuses ja assotsiatsioonirikkuses ohtralt mõtteid ning sunnib enese üle juurdlema ka päevi peale raamatu käest panemist.

Sõnalisest tekstist saadud muljet süvendavad ja tugevdavad noore kunstniku Lucija Mrzljaki kaasahaaravad illustratsioonid. Peamiselt öötaevasinist ja kuukollast tonaalsust ning varieeruvat perspektiivi kasutades on loodud lummav maailm, milles haprus ja tugevus, valgus ja pimedus, maine ja taevane põimuvad köitvaks tervikuks. Mrzljak on raatsinud jätta piisavalt õhku Krulli mõttetihedale tekstile, et olulisim saaks esile tulla, et lugeja-vaatajagi saaks lendu minna.