Kevad tuleb igal aastal samamoodi. Nagu ikka, laseb ta end kõigepealt äraütlemata kaua oodata. Siis aga lõpuks ja täiesti ootamatult on ta ühtäkki kohal. Päike käib jälle kõrgelt ja rändlinnud panevad õhu helisema, puudel ja põõsastel puhkevad taas pungad ning sinililled ja ülased sirutavad oma õied helesinise taeva poole. Samas on iga kevad vaatamata tema pidevale kordumisele siiski ainulaadne ja isemoodi.

Sarnane mudel näikse kehtivat ka raamatusarjade kohta, mis mõnes mõttes toovad järgnevates osades esile juba varasemates osades kirja pandut või taaselustavad selle. Kuid vaatamata sellele korduvusele – või pigem just selle korduvuse pärast – oodatakse järjelugusid kannatamatult. Nii hea on ju maanduda tuttavasse ja turvalisse raamistikku, teades samas, et selles etteaimatavas kodususes ootab sind ees miskit senitundmatut ja meelierutavat.

Üks selliseid raamatuid oli Timo Parvela "Ella ja sõbrad pabularajal" (illustreerinud Anni Nykänen, tõlkinud Kadi-Riin Haasma, kirjastus Hea lugu 2023). Meilgi menuautori staatusesse tõusnud soome kirjaniku Ella-lugusid on saanud eestikeeli lugeda juba alates aastast 2006. Sestpeale on Ella ja tema klassikaaslased lisaks tavapärastele koolitundidele käinud küll teatris ja õppekäigul, mereretkel ja Lapimaal, aga elanud üle ka distantsõppe ning jõudnud lõpuks ometi kolmandasse klassi.

Sarja värske osa kannab intrigeerivat pealkirja ning pajatab selle vana armsa klassi seiklustest kooli sajanda sünnipäeva eel. Nimelt püüavad lapsed nuputada, milline oleks väärikas kingitus niivõrd auväärsesse ikka jõudmise puhul. Et aga üks asi viib teiseni, jõuavad Ella ja ta sõbrad ühe eriti apla ja põgenemishimulise kitse omandamise ja tema mitmekordse tagaajamiseni pabularaja järgi.

Üks põhjusi, miks Ella-lugusid armastatakse, on nende värvikas tegelasgalerii. Nimelt on Ellal ja tema sõpradel igaühel oma iseärasused. Näiteks Pate armastab üle kõige sporti, Samppa aga Batmani, Tuukka teab kõigest kõike, Hanna aga oskab ehitada valmis isegi laest rahakoti alla toomise masina. Ükskõik kui erinevad lapsed aga ka poleks, üks omadus on neil kõigil ühine – nad on ääretult sallivad ja toetavad üksteise iseärasuste suhtes ja oskavad kokku hoida. Ning muidugi armastavad nad üle kõige oma hajameelset ja veidi käpardlikku, kuid lastele pühendunud õpetajat. 

Meie põhjanaabrite lastekirjanduse varamust pärineb ka Tuutikki Toloneni müstiline Agnese sari. Sarja alguspunktiks on vanemate lahutus, mistõttu varem Helsingis elanud tüdruk on sunnitud end emaga vaikses maakohas sisse seadma ning kärgpereeluga harjuma.

Kui kahes eelmises osas "Agnes ja unenägude võti" (2020) ning "Agnes ja villa saladus" (2021) selgus ühtteist põnevat tüdruku ema päritolu ja nende uue elukoha, Rauhala villa kohta, siis järjeloos "Agnes ja vari aknal" (illustreerinud Kati Vuorento, tõlkinud Helena Lemendik, kirjastus Eesti Raamat 2023) ilmneb, et majal on veelgi saladusi varuks. Nimelt korraldab ema sõber villas fotograafialaagri, kuhu Agnes ja tema sõber Pulla end osalejate vähese huvi tõttu samuti kirja panevad. Kord laagris antud pildistamisülesannet täites näevad lapsed villa aknal viipavat varju. Tuba kontrollides avastavad nad vanaaegse fotoaparaadi ja pooleldi täispildistatud filmi. Kui hiljem ilmuvad välja veel ka söejoonistused, millest keegi midagi ei tea, otsustavad lapsed asja uurima hakata. 

Tolonen põimib realistlikke sündmusi müstiliste elementidega, psühholoogiliselt läbitöötatud karaktereid olevikust ja minevikust ning loob niimoodi võluva loo, mis töötab ühtviisi hästi kõigil tasandeil. Raamatu järelsõnast ilmneb, et kahjuks on tegemist sarja viimase osaga.

Seevastu Suurbritannia autori Jemma Hatti seiklejate sarjal ei näi veel lõppu paistvat. Eesti keeles oli seni ilmunud kaks osa: "Seiklejad ja äraneetud loss"  (2021) ning "Seiklejad ja aarete tempel" (2022). Hiljuti raamatupoodidesse jõudnud "Seiklejad ja saladuste linn" (tõlkinud Jüri Kolk, kirjastus Eesti Raamat 2023) viib varasematest jagudest armsaks saanud tegelased nende kolmandale seiklusele.

Nimelt kutsutakse sõbrad egüptoloogide tänuõhtule, kus neile antakse üle autasu Egiptuses leitud aarde eest (aarde avastamisest pajatab sarja eelmine osa). Peale ametliku osa lõppu ilmneb, et turvatud vitriinis olnud aare on varastatud. Lara, Daisy, Rufus ja Tom, nende lahutamatu kaaslane koer Barney ning otse Hollywoodist sarjalepingut sõlmimast tagasi jõudnud ekstsentriline onu Logan otsustavad asjasse selgust tuua. Et Lara on märganud sündmusel osalenud kunstikaupleja Frances Battenbridge'i kummalist käitumist, otsustavad seiklejad oma uurimistervaiku suunata just siia, kuigi politseinikud naise kui helde annetaja kohe välistasid.

Nii nagu sarja varasemadki osad, on "Seiklejad ja saladuste linn" äärmiselt kaasahaarav ja tempokas ning pakub üksjagu pinget ja elevust. Keskendatus sündmustiku kiirele arengule ning valdavalt dialoogidele üles ehitatud tekst peaks sobima rahutumatelegi lastele. Noortele lugejatele imponeerib ehk seegi, et kirjanik seob ajaloolised teemad ja tänapäeva koolilaste omavahelised suhted, kusjuures tüütutele õpetajatelegi antakse ninanips.

Kui Agnese ja Ella lood ning seiklejate sari on meie lugejatele juba ammused tuttavad, siis Austraalia autori Jacqueline Harvey "Willa ja Auh" (illustreerinud A. Yi, tõlkinud Jüri Kolk, kirjastus Vesta 2023), püüab end uue sarja avaosana alles meie noorte lugejate südametesse kirjutada. Põhjust, miks see õnnestuma ei peaks, on raske leida. Leiame ju siitki omanäolisi peategelasi, tempoka sündmustiku ning parasjagu toredaid mõtteid, mida kõrva taha panna.

Sarja peategelane on särtsakas ja südamlik kaheksa-aastane Willa, kelle parimaks neljajalgseks sõbraks on koer Wilfred Connal Tate ehk Auh, parimaks eakaaslasest sõbraks raamatutark, kuid eluvõõras Tae Jin ning parimaks vanaldaseks sõbraks Frank Pickles, kes elab lähedalasuvas vanadekodus. Willale meeldib väga Franki külastada, kuigi too on alailma pahur, nii et kui tüdruk talle Auhiga külla saabub, käsib ta neil koju minna. Kuna aga vanaema on tüdrukule öelnud, et ta on hea kaaslane, ei mõtlegi Willa Franki kuulda võtta. Varasema kogemuse põhjal teab ta vägagi hästi, et õige pea pole mehe tõredusest enam miskit alles. 

Sarja avaosa sündmused saavad alguse hetkest, mil Willa avastab, et Franki lemmikloom, võistlustuvi Mimi on kadunud. Tüdrukule tundub, et tema lahti unustatud puuriuks on põhjuseks, miks Mimi kadunud on ja Frank kuidagi imelik tundub. Willa kutsub appi oma hea sõbra Tae ning püüab leida erinevaid viise, kuidas Mimi tagasi meelitada. Mõnusalt muheda ja lobeda kirjutusviisi tagant aimub heale raamatule kohaselt tõsisemaidki teemasid, nagu suhtumine vanainimestesse, leinaga toimetulek, üksindus ja kogukondlik hoolimine.