Tammsaare pargis on kirjandusfestivalile HeadRead pühendatud välinäitus, kus näeb sümpaatset ülevaadet festivalil esinenud Eesti kirjanikest ja kirjandustegelastest. Värskes õhus saavad kokku meie endi Eesti asi ja tükike maailmakultuuri. Sama võiks öelda ka seekordse lugemispäeviku soovituste kohta, kus värsked Eesti novellid võiksid koos Haruki Murakami lugudega moodustada mõnusa koosluse iga lugeja kevadmenüüs

"Eesti novell 2023"

Kai Kask, Urmas Vadi, Ilja Prozorov, Vahur Aabrams, Erkki Luuk, Häniläne, Mikko Lagerspetz, Kristjan Haljak, Brigitta Davidjants, Lilli Luuk, Mudlum, Katrin Tegova, Sveta Grigorjeva, Piret Raud, Andreas Kübar, Maryliis Teinfeldt-Grins, Anastassia Kuznetsova, Meelis Friedenthal ja Albert Kivikas.

Uue välimuse saanud "Eesti novelli" saab kiita välise ümbersünni eest. Ei teagi, mis kõige paremini toimib, kas käele mõnus katsuda ümbris või hästi välja kukkunud kujundus, aga toimiv kombinatsioon see on. Ka sisus oleks justkui mõningane ümbersünd toimunud, sest tundub, et võrreldes eelmiste aastatega on uusi nimesid rohkem.

Lugejale lubatakse lugusid minevikust, olevikust ja tulevikust, soovijatele on avatud ka sõgesektsioon. Leiab murdekeelt, kirjakeelt, kõnekeelt ja ilukeelt ehk loota võiks justkui parimat läbilõiget kodumaisest kirjanduspinnasest, millele boonuseks veel kaks Tuglase novelliauhinna võitjat, Värske Novelli konkursi parim ja sada aastat vana lugu Albert Kivikaselt.

Alustuseks palutakse lugeja aga hoopiski kogumiku kokkupanemise töökate kardinate taha. Seal toimub koostajate aus ülestunnistus teemal, mida nad teksti puhul enim hindavad. Mine tea, ehk saab nii mõnigi uus (või vana) novellikirjanik siit häid nippe, kuidas tulevikus ihaldatud kogumikku pääseda.

Maria Esko otsib näiteks tekstis seda jõudu, mis lugejat algusest lõpuni kaasas veaks. Mart Velsker tahab aga kogeda, et pääseb teksti sisse, sündmuste ja emotsioonide keskele. Ta soovib saada ära nõiutud, tunda, et see, mida talle räägitakse ka tõsi oleks – kui on traagikat, peab see jõudma lugeja naha vahele, kui on kurbust, olgu ka lugeja kurb. Maarja Kangro hindab toimivat stiili ja lummavaid maailmu, aga ka nüansseeritud ühiskondlik-poliitilist mõõdet ning kaasaja terast peegeldamist. Joosep Vesselovi jaoks on peamine ikkagi idee ja see, et tekst oleks võimalikult värske, üllatav või omapärane, olgu seda siis süžee, tegelaste või keele poolest. Peaasi, et oleks tunda, et stampidel ja klišeedel liugu ei lasta.

Kõiki eelpool mainitud soove on "Eesti novelli" kuuendas raamatus ka kuulda võetud. Novelle, mida kokku on 19, iseloomustavad ootamatud lahendused, tugevad tunded, omapärane stiil ja terav ühiskonnakriitika. On üllatusi ja õõva, rõskust ja nostalgiat. Lugeja elab sajaga sisse ja kohe välja ei saagi.

Näiteks Brigitta Davidjantsi loos "Plahvatus nätsuputkas" kangastub sedamaid ka lugejale tema noorusaja ihaldatuim (staatus)maius – Beverly Hillsi kleepsuga kaunistatud ja valge puuderdusega kaetud välismaa näts, mille ostmiseks polnud kunagi piisavalt raha. Rääkimata seni kehtinud ühiskonnakorraldusest, mis roosa nätsumulli taustal plaksuga lõhkes.

Lilli Luugi novell "Kurbuse kunst" kõneleb emadusest ja selle ümber ujuvast udust, mida ainult noored emad ise näivad nägevat ja kogevat. See on sügav ja puudutav lugu. Aus ja päris. Tasub lugeda ja tasub mõelda. Eriti noortel isadel. Meestel. Vanavanematel.

Kindlad lemmikud on Kai Kase "Täpselt nii" ja Katrin Tegova "Teraslind". Esimeses on juba tuttavat bridgedtjoneslikku kergust. Oh, nii võluv on Kase maailmakirjeldus, mis tekitab tunde, et on nagu on, kõik lendab ju ükskord niikuinii nelja juhusliku tuule poole. Ja Tegova lihtsalt on meister. Rollis, kus põimuvad omavahel kirjanik ja stsenarist, saab kokku detailirohke ja mahlane lugu, mis ei lase oma haardest välja enne puänti. Kui siiski.

Eelmise aasta Tuglase preemia laureaat Piret Raud on ka seekord oma "Päeva parima hetkega" ühtaegu tume ja hele, sünge ja helge. Ei saagi aru, mis see on, aga õigeid (musti ja valgeid) klahve oskab ta vajutada küll. Mudlumi "Vana Peedu" viskab ühe käega suure hooga tulevikku, teisega hoiab aga arhailise elukorralduse juures, tuletades meelde, kui oluline on kauni emakeele kõla – selles novellis oled korraga kodus ja võõrsil, selles on müstikat ja argipäeva. Ning kindlasti tasub suure huviga tutvuda ka kõige noorema autori, 15-aastase Anastassia Kuznetsova looga "***". Novellikonkursi Värske Novell võitja üllatab kujundliku keele ja tabava jutustamisoskusega, sest kõik see seal tema loos on nii ehe ehk puhas Eesti novell.

Haruki Murakami "Men Without Women"

Paar aasta tagasi Oscarile kandideerinud ning ka PÖFFil laineid löönud Jaapani film "Drive My Car" sai alguse Murakami samanimelisest novellist, mis ilmus 2014. aastal kogumikus "Men Without Women". 40-lehekülje pikkusest jutust kolmetunniseks filmiks vormitud linateos räägib loo teatrilavastajast, kelle naine ootamatult sureb ning järsku on mees painavate küsimuste ees. Ühtäkki pole tal aimugi, misasi on armastus või miks me armastuse puudumisest ja selle kadumisest rääkida ei suuda. Neil, kel võluv linateos nägemata, aga ka nendel, kes seda nautida jõudsid, soovitan üles otsida novellikogu "Men Without Women", mis pole küll sama värske kui kodumaine novellikogumik, aga paigutub väärt lugemise kategooriasse sellegipoolest.

Seitsme novelli pealtnäha juhuslikest möödujatest saavad autori juhtimisel peategelased, kes varem või hiljem on sunnitud tegelema suurte ja väga suurte küsimustega oma elus. Olgu selleks kahtlus, mis saab inimesest siis, kui temalt ära võtta tema töö, elukeskkond ja sõbrad. Või mida tunneb maailma kõige üksikum mees. Milline võiks näha välja surm, mille toob vastamata armastus või miks me vajame antikehasid armastuse vastu. Kõikide nende küsimustega tegelevad isikud on pealtnäha nähtamatud. Nad on inimesed, kes pole oma elus saavutanud midagi silmapaistvalt peale selle, et on suutnud vältida valede asjade tegemist. Just neist saavad Murakami kangelased, millega näib autor meile justkui ütlevat - selleks, et tegeleda keeruliste teemadega, tuleb olla ise piisavalt lihtne.

Pea igas novellis leidub mõni tuttavlik element, olgu selleks siis nurgatagune jazz-baar või sihitult hulkuv kass. Murakamil on võluv oskus põimida omavahel suured küsimused ja igav argipäev. Tema trump on detailideni väljatimmitud igapäevaelu. Üsna kindlasti on Murakamis peidus meisterlik inimkäitumise ökonomist ja argilogistika geenius, kes loob osavalt maailmu, milles kuningaks saab regulaarsus ja korrapära, sisse seatud harjumused ning rutiin. Puhtus, lihtsus ja kasinus. Tegelikult on see aga vaid kest, mille varjus ollakse suure sügavuse otsinguil. Sellise, mille eest ollakse valmis surema. Juhul, kui see peaks vajalikuks osutuma.

Murakami poleks Murakami, kui tema loodud stsenaariume ei saadaks justkui näiline kergus. Selline kergus, mis muutuks kiiresti tüütuks, kui selles poleks argipäeva segatud müstilist mõõdet, salapära ja suuri kahtlusi. Nii et olge valmis, kui teie pähe torkab tavatult suur küsimus just siis, kui parasjagu autot tangite või hambaid pesete.