Mõlemad on autorite debüütkogud, aga nende tekstid on ajakirja lugejatele juba varasemalt tuttavad. Tahaksingi enne raamatute kallale asumist peatuda fenomenil nimega Värske Rõhk.

Värske Rõhk on noore[1] kirjanduse ajakiri, mis ilmub 2005. aastast eesmärgiga tutvustada laiemale publikule uuemat noort kirjandust. Ajakirja kaante vahel ilmub nii luulet, proosat, tõlkeid, kriitikart kui esseistikat. Kui Rõhku kunagi käes pole hoidnud, siis nende koduleht aitab ka hädast välja – kõik tekstid leiavad lõpuks tee sinna ning on täies mahus kättesaadavad.

Miks ma kasutasin Värske Rõhu kohta sõna fenomen on aga väga lihtne – nad teevad midagi nii hästi, et kõrvaltvaataja tahab osa saada. Nende tegevused ja autorid on pidevalt pildis, kujundused on mängulised ja kutsuvad letis ajakirja haarama. Mul on vahel lausa kahju, et ma tegijate sihtrühmast välja jään, sest tundub, et alles oma loometee alguses olevad kirjutajad on käes hoitud. Selle all ei mõtle ma vaid julgustavat õlga, vaid ka konstruktiivset tagasisidet, mida Rõhu toimkond oma autoritele jagab.

Värske Rõhu raamatusarjas Värske raamat on ilmunud 33 raamatut. Sealhulgas näiteks Maarja Pärtna, Tõnis Vilu, Sveta Grigorjeva ja Eda Ahi luuleraamatud. Värskematest värskematel tahaksingi nüüd põgusalt peatuda.

Maryliis Teinfeldt-Grins "kivi alla kükakille"

Omamoodi kõnekas on juba see, kuidas tekstiprogramm Word pidevalt pealkirja viimast sõna ära tahab parandada. Selle luulekogu lugemine ongi pidev avatud meele hoidmine, sest kõik luuletekstid on kirjutatud Kadrina murdes ning esialgu tekib pidevalt tahtmine oma peas neid nii-öelda õigeks keerata. Sama olen varem tundnud Tõnis Vilu "Libavere" lugedes. Ja ühtmoodi nauditava kogemuse on mõlemad kinkinud.

Teinfeldt-Grinsi debüütkogu võib vaadelda kui osa tema magistritööst, kus ta uuris üht ajas kaduma läinud küla, praeguses Ridakülas paiknenud Koplimetsa. Töö raames asus ta ka murret dokumenteerima ja uurima. Ja pean tunnistama, et tihti lugesingi tekste oma peas vana naise häälega. Teinfeldt-Grinsi hääletämbrit ma ei tunne, aga see kõneleb sellest, kui harjumatuks osutus noore autori valik murdes kirjutada. Ja kui hea meel mul on, et ta seda tegi. Kadrina murre on andnud ruumi mänguks ja samas tutvustanud uusi väljendeid, mida ma lõpuni dešifreerida ei suutnudki. Ja kas peabki? Näiteks ei tea ma lõpuni, mida mõeldakse takuste mõtetega, mis käib läbi mitmest luuletusest. Mul on aimdus, aga samas tunnen end täiesti hästi, kui jään selle juurde ja ei seletagi seda tunnet lõpuni lahti. Lisaks pakkus rõõmu täht "ë", mida varem eestikeelsetes tekstides kohanud ei ole. Vastavalt tekstidele võiks teda hääldada kui "e" või "ä". Proovige ise:

kevadel nään und
kuda elistasid mulle jällë
vestuldasid.
uni saadab südamä ulkumaie
kautab meele
taas mëlëtan,
kuida üle aia andsid suud
kantsid kukil kuusiku

Ja sõna "vestuldasid" on võib-olla kõige lemmikum kogu raamatust üldse!

Mikk Tšaškin "Paberist linn"

kelle mulda sa kannad
läbi sygisöö sadude
kelle tuba sulle kitsaks jääb
akna taga vihma leinamarss b-moll
armu minusse täna
las ma heidan su kõrvale
las ma magan su õudset und

Autor kirjutab oma raamatu alguses, et "Paberist linn" on Tartu, aga üks teine Tartu, nähtamatu linn. Luulekogu on katse tungida seal elavate inimeste peadesse, et kuulda, milliseid lugusid nad endale jutustavad. Aga kuna tegu on nähtamatu Tartuga, siis pole ka neid inimesi päriselt olemas. Ainult neis luuletustes. Autor ütleb lisaks, et kogu raamat koosneb sünnipäevadest – 91 407 õnnetut sünnipäeva, mis ootavad sündimist.

Osalt on nende hetkede tabamine autoril õnnestunud, mingisugune raskus saadab kogu raamatut. Tšaškinil on põnevaid kujundeid, mis alati lõpuni ei kanna, aga tekstidest väljavõetuna kummitama jäävad – näiteks "ja suu on / paar numbrit liiga suur" või "Taevas on tume, / kõikuv ja kumer". Jään huviga ootama, kuhu Tšaškin oma luulekeelega edasi liigub.  

[1] Üldjuhul ulatub VR-i autorite vanus 30ni, aga alati on erandeid.