Möödunud aastal ilmunud Kirsten Boie "Suvi Sommerbys" lugemise elamus veel selgelt meeles, haaran kätte sarja teise osa "Tagasi Sommerbys" (illustreerinud Verena Körting, tõlkinud Õie Ristioja, Vesta 2023), mis hiljuti poodidesse jõudis. Pettuda ei tule ka nüüd – Boie Sommerby-lood on kui ülemlaul lihtsale maaelule, tervemõistuslikele vanaemadele ja laste usaldamisele.

Raamatusarja peategelased on 12-aastane Martha ja tema nooremad vennad Mats ja Mikkel, kes eelmises osas said esimest korda kokku oma väikesaarel elava vanaema Ingega. Lapsed olid ema ootamatu õnnetuse tõttu sunnitud tema juures terve suve veetma. Esialgu olid lapsed kohkunud, kuna vanaema tundus neile eemaloleva ja kaugena ning ei poputanud neid, nagu vanematel kombeks oli. Samuti puudusid vanaema juures tänapäevased mugavused, millega lapsed harjunud olid. Nii näiteks tuli hakkama saada televiisori, telefoni, internetiühenduse ja nõudepesumasinata, kuid see andis võimaluse ohtralt uusi asju õppida, esialgu tõsi küll trotslikult, ja saada kogemusi, mis linnatingimustes võimalikud polnud. Nõnda said Martha, Mikkel ja Mats suve jooksul vanaemaga lähedaseks, muutusid palju iseseisvamaks ja õppisid ka lihtsa maaelu võlusid tundma.

Nüüd, mil peagi jõuab kätte sügisene koolivaheaeg ja ema ei saa füsioteraapia pärast linnast lahkuda, valivad vanaema järele igatsevad lapsed isa välja pakutud Gomera reisi asemel hoopis puhkuse vanaema talus. Kohale jõudes selgub, et vanaemal on hädasti lapselaste abi vaja, kuna maakler, kes eelnevalt on püüdnud mitmete mahhinatsioonide abil vanaema talu ära osta, on taas tegutsemas.

Niisiis põimib Boie seikluslikkust ja maaelu idülli, kajastab noorte esimesi kiindumusi ja selgitab täiskasvanute omavaheliste suhete tagamaid, kirjeldab kogukonnana toimimise olulisust. Samuti oskab autor asetada end nii lapse kui täiskasvanud lugeja positsioonile, mistõttu sobivad tema mõnusalt ja muhedalt kirjutatud Sommerby-lood lugemiseks nii päris väikestele kui ka nende vanematele ja vanavanematele.

Kui saksa autor Kirsten Boie on meie lugejatele ehk tuttav ka noorteromaani "Väikelinn Chicago?" (tõlkinud Nele Lopp, Avita 2001) kaudu, siis teine saksa kirjanik, Sabine Bohlmann on meil veel täiesti tundmatu autor. Tema "Tüdruk nimega Willow" (illustreerinud Simona Ceccarelli, tõlkinud Kadi Eslon, Rahva Raamat 2023) on aga ilmselt nii ahvatleva kaanepildiga, et teose kättesaamisega tuli pisut vaeva näha. Pildil kujutatakse pikkade punaste juustega tüdrukut ja rebast metsa rüpes istumas, taamal salapärane lagunenud hoone, taevas tiirlemas öökull.

Fookuses tütarlaps on raamatu peategelane, 11-aastane Willow, kes on olnud sunnitud koos isaga pidevalt kolima. Willow ema suri õnnetuses, kui tüdruk oli vaid neljane. Nüüd, kui Willow pärib vanatädi Alwinalt metsa ja isa selle servas asuva igivana maja, loodavad nad lõpuks ometi paikseks jääda ja pidevast rändamisest pisut puhata. Willow asub metsa uudistama ja avastab, et mets ei tähenda ainult puid, vaid see on ka kodu loomadele, lindudele, taimedele, putukatele jm elusloodusele. Kord metsas hulkudes leiab tüdruk väikese majakese ja selgub, et Alwina on metsale lisaks pärandanud Willow'le ka oma nõiaväe. Nüüd võib väike pere rahulikust vaikelust vaid unistada.

Kuigi loos on suur roll müstikal, salapäral ja võlujõul, on küsimused, millega teoses tegeletakse, igati maised: koolikiusamine ja rühma sobitumine, keskkonnaprobleemid ja heaolu, usaldamine ja sõprus, mälestuste olulisus ja tänulikkus.

Ka Mari Teede jutustus "Ingmar ja meri" (illustreerinud Marja-Liisa Plats, Tänapäev 2023), mis sai lastejuttude käsikirjakonkursil kolmanda koha, meelitab lugema juba oma imekena kaanepildiga, millel heledapäine poiss kivil kummardudes enesega merepeeglis tõtt vaatab.

Sündmuste algpunktiks on siin poisi vanemate lahutus ja kolimine varem vanaisale kuulunud ja nüüdseks üsna kulunud majja mere ääres. Muutusi on korraga liiga palju, nii ongi Ingmar esialgu kogu maailma peale pahane. Talle tundub, et temaga ei arvestata, tema tahtmistest ei hoolita. Ta on solvunud vanemate peale, kes temaga asju ei aruta ja lihtsalt oma otsustest teatavad, nii et Ingmaril pole mingit sõnaõigust ja tal tuleb lihtsalt olukorraga leppida. Ka uude kooli minemine ja klassi sulandumine ei lähe poisil kuigi libedalt.

Kuna koolitee kulgeb mere äärt pidi, avastab Ingmar peagi, kuivõrd lohutust pakkuv võib olla meri, millel oma loksuva vee, rannapiiri ja merelindude, rannal leiduvate lihvitud klaasikildude ja kivide ning kõrkjaradadega on iga päev uus, eelmistest kordadest erinev nägu. Meri pakub poisile võimalust olla iseendaga silmitsi ja leida keerukast olukorrast väljapääs. Hiljem leiab poiss tuge ka uutelt sõpradelt.

Teede tekst ühendab seikluslikkuse ja enesesse süüvimise mõnusalt kaasahaaraval viisil. Autor kirjeldab meeliköitvalt kümneaastase poisi mõtte- ja tundeilma ning näitab ilmekalt, et kõige keerulisematest, esialgu ehk lausa väljapääsmatutena tunduvatest  olukordadest leidub väljapääs – tuleb lihtsalt eneses selgusele jõuda.

Üks ääretult sümpaatne kõrvalefekt on teosel veel – see tuletab meelde, et mere äärde võib minna iga ilmaga. Oma võlu on sel nii sügistormide aegu, talvekarguses kui varakevadel, rääkimata suvest, mil igaüks vähemalt korra merele pilgu peale heita tahab. Kui aga pikemaks ajaks rannas peatuda, võiks ka mõne hea raamatu kaasa haarata, pajatagu see siis merest või mitte.