Alison Lurie "Tõelised inimesed"

Kirjanik Janet sõidab Illyriasse, nooblisse Uus-Inglismaa loovresidentuuri, kus tal mõistagi on vaid üks eesmärk – saada läbi kirjutamise paremaks kirjanikuks. Vaikuses praktiseerimise asemel satub ta aga hoopiski silmitsi võimalusega ahvatlevaks afääriks. Kes on "tõelised inimesed" ja kuidas nad erinevad "kenadest inimestest"? Selgub, et viimaseid on eriti raske leida. Lurie loos on aukohal värvikad karakterid, teravmeelne sisemonoloog ja veelgi vaimukam dialoog. Uudishimulikele on see paras võimalus astuda ilma kutseta ühe loomemaja melu keskele, mis justkui on nii päris, ja on vaimukas pealekauba.

Gerald Durrell "Minu pere ja muud loomad"

Kujutlege, et olete mattunud Korfu saare lopsakasse rohelusse. Metsikud hääled, hingematvad vaated, imelised lõhnad … ja see pole veel kõik, sest te pole seal üksi vaid koos ühe üsna sõgeda perekonnaga. Kujutlege, et olete selle perekonna täieõiguslik liige või siis sõber või niisama vaatleja, sest Durrell lubab oma lugejal võtta just neid rolle, mida too ihaldab. Segased seiklused, detailsed liigikirjeldused (ka kaasmaalastest), naljakad inimesed ning üle toimetamata julged väljendid. Just nii tuleks kirjutada raamat, mis tekitab seiklusjanu ja huvi looduse järele, annab hea tuju ning sobib seetõttu absoluutselt igas vanuses lugejale.

Voldemar Panso "Naljakas inimene"

Hõõguv asfalt ja kuivanud kadakavarred, varahommikused päikesetõusud ja kiidetud põhjamaa valged ööd, saja-aastane uudishimu ja lõõtspill, hiidlaslik dialoog ja siinmeolemelik atmosfäär ehk Panso lugemiseks sobib kõige paremini Hiiumaa, kus mõtetel on vaba voli. Sobivad ka muud saared või meelispaik värskes õhus, sest hea tuju vitamiiniks võib "Naljakat inimest" kahtlemata pidada. Seesama hea tuju vitamiin meelitas Pansot muudkui tagasi Kassarimaale, talletama hiidlaste isevärki elukavalust ja argimuhedust, lootuses (tsiteerides nüüd autorit ennast), et kui "lugejagi pisut nii hakkab vaatama, kui tal seejuures tekib igatsus maanteede ja inimeste järele, kui tema looduse- ja ilutunne pisut ergutust saab, kui ta raamatut lõpetades koos autoriga ühel nõul on, et tore, kurask, on elada, siis on raamat oma otstarbe täitnud."

Mariana Leky "Mida siit näha võib"

Väga vabalt võib sakslanna Leky romaan olla euroopapärane versioon raamatust "Sada aasta üksildust". Veidi lähedasem, kuid sellegipoolest maagiline ja võluv, kerge külmavärinaga tajutav soe lugemine sellest, mis meile elus päriselt oluline võiks olla. See on raamat, mille iga lehekülg on täis armastust, hoolt ja mõnusat huumorit. Võib olla kindel, et kõikide eest, kes kaante vahele salvestatud, kantakse hoolt. Ka nende, kes seda valjuhäälselt ei soovi. Lugeja saab teadlikuks elu võluvatest pisiasjadest, vikese kogukonna sitkusest, kannatlikust ja paindlikust armastusest ning sellest, et veidrus võib olla voorus, sest lõppude lõpuks võib ka pidevalt korduv viga olla zen.

John Fowles "Eebenipuust torn"

Veetlev novell "Maagi" autorilt, kus omavahel kohtuvad kui mitte kolm või neli, siis vähemasti kaks väga erinevat maailma. Noor ja andekas kunstnik, kes on juhtumisi ka hinnatud kriitik, sõidab legendaarse maalikunstniku maamõisa, kuhu too koos kahe noore muusaga välismaailma eest peitunud on. Mõisa saabumise hetkest saadab Fowlesi lugu kerge loorina päikeseline ja elurõõmus erootika, ja nii saab lugeja osa sumedatest piknikest ja unelevatest päevitamisvannidest, ta supleb metsajärves ja trimpab natuke liiga palju punaveini dekadentsist pakataval õhtusöögil. Kosutav on see igatahes, sest kogetus on petlikku vabadust, tärkavat armastust ja võidutsevat voorust ning üsna kindel võib olla selles, et sõnad ses novellis on laetud, mis laetud.

Scott F. Fitzgerald "Sume on öö"

Suure hotelli tuhat akent hilises õhtupäikeses lõõskamas… Fitzgeraldi kultusteos lennutab lugeja ameeriklasest psühhiaatri ja tema kaasmaalaste pillerkaaritavasse ellu 1920ndate Euroopas. Siin on hõrgud peod, laisad päevad ja luksuslik argireaalsus, mis võib raamatu haaranut isegi mõningase kadedusega kimbutada, kuid pakub siis jällegi lohutust, sest näitab ka elu teist (julmemat) poolt - fassaadi taga peituvat tühjust, kus tähelepanu haaravad kaunid vastandid ja teravad konfliktid, mis toovad kaasa sisemiste ideaalide ning välise maailma hiilguse põrkumise. Ehk kõik on justkui olemas, et olla üks sume (öö)lugemine.

Leif Panduro "Heinanohu"

Taani päritolu Panduro romaanis hakkab lugupeetud ühiskonnatoele, Kohtunikule, ühtäkki vastu normaalne elu. Nii jätab ta maha oma ameti, maja ja abielu, et täieliku identiteedimuutuse läbi alustada uut elu. Kas eskapism heaoluühiskonnast on ikkagi lahendus õnnetu inimhinge probleemidele? Ja kas suure mahajätmise valguses tuleks igaks juhuks mõni tagauks siiski irvakile jätta… sest suur vabanemine ei pruugi olla päris selline nagu ette kujutati? "Heinanohu" sobib suvelektüüriks ainuüksi oma pealkirja tõttu, aga tegelikult on ses palju rohkemat – nauditav lugemine päris mitmel tasandil, boonuseks huumor ja teravmeelsed dialoogid, mis pole autorit kogu loo jutustamise vältelt maha jätnud.

W. Somerset Maugham "Miraaž: valimik lühijutte"

Maughami mitmekesist jutukogu tasuks nautida koos klaasikese külma joogiga - autor viib meid troopilistele saartele ja hingetu keskpäevase päikese käes vaevlevasse Euroopasse. Kõik tingimused lugemisnaudingu saamiseks on täidetud – paraja pikkusega lood, elegantne esitusviis, kurioossed elujuhtumid, eksootiline olustik, tegelaste psühholoogilised probleemid ning autorile väärilised sädelevad puändid (tõelise maiuspalaga "Antibes´i kolm paksu naist"). Ja kui juba  Maughami lainel olla, tasub kindlasti välja otsida ka "Kuu ja kuuepenniline", mis lennutab otsejoones Paul Gaugini aegsele troopilisele ja võrgutavale Tahitile.

Carl Mothander "Kulinaarsed vested"

Heeringafilee jääkamakal, artišokid vahustatud võiga, vaniljesed õunad muretaignas, krõbe metspart, vasika harknääre, koores keedetud vähilakad ja banaanitarretis kerge piparmündilisandiga … 1928. aastal kolib Kohilasse Tohisoo mõisa seikleja Carl Mothander, kes tegeleb muuhulgas ka toidublogide kirjutamisega Rootsi lehtedele. "Kulinaarsed vested" lubab heita suudvesistava pilgu nii omaaegsesse mõisakööki kui ka balti aadelkonna pisut karikatuursele hääbumisele. Liiga ei tee mõnd loetud retsepti seltskondlikul suvisel koosviibimisel ka ise järele proovida. Kui mitte midagi muud, siis vähemasti heeringat jääkamakal.

Andrus Kasemaa "Mees otsib naist"

"Mees otsib naist" on inspireeritud ajakirjanduses ilmunud täiskasvanute tutvumiskuulutustest. Iga luuletus algab kuulutuse tekstiga ja edasi kulgeb sujuvalt autori sõnamängudega. Kokku saab jumalavallatu luulekogu, mida võib lugeda kõige pimedamal suveööl, kus valgust on rohkem kui kõige valgemal talvepäeval.