Märtsikuu toob Eesti kirjandusmaastikule hulgaliselt põnevust. Selguvad ju siis ühe ihaldatuma autasu, kultuurkapitali aastaauhinna nominendid ja laureaat. Lastekirjanduse vallas oli valik igati väärikas. Tunnustuse osaliseks sai kolm proosateost – Tiina Laanemi jutustus "Katariina kaaperdab kooli", Juhan Voolaiu fantaasialugude kogumik "Kommikoletis" ja Liis Seina jutukogu "Mona isepäine isa" –, ning kaks luuleraamatut: Anti Saare värssjutustus "Õudne lugu" ja Maarja Kangro luulekogu "Ulguv rula". Laureaadiks valiti Kadri Kiho ja Stella Salumaa pildiraamat "Endel ja Kati". Kuigi auhinnad ei peaks kindlasti olema ainsaks orientiiriks lugemisvara leidmisel, siis kvaliteedigarantiina tasub neid võtta küll. Niisiis maksab neil, kel pole varem olnud mahti nomineeritud teoseid kätte võtta, seda kindlasti teha. Need aga, kes aasta läbi lastekirjandusmaastikul põhjalikumalt mütanud ja ise oma arvamuse kujundanud, igatsesid auhinnajagamise põnevusele lisaks kindlasti ka värskema kirjavara järele. Õnneks murdis esimene kevadkuu, mis, tõsi küll, väga kevadine välja ei näinud, juturaamatukasinuse ning poeriiulitele jõudis nii mõndagi põnevat, mida kätte võtta tasuks.

Üks raamat, mis kindlasti võiks sattuda nii suuremate kui väiksemate lugemislauale, on Louis Sachari "Marvin Punapost. Röövitud prints?" (illustreerinud Hillar Mets, tõlkinud Leelo Märjamaa, kirjastus Draakon & Kuu 2023). Nagu pealkirigi reedab, on raamatu peategelane Marvin Punapost. Ta on 9-aastane ja tal on punased juuksed ja sinised silmad, ning ta on vasakukäeline, mis tema õpetaja, proua Põhjala arvates näitab kuninglikku sugu. Ühel päeval tuleb koolis kirjutada kokkuvõte ajaleheartiklist, milles Šampoonia kuningas otsib oma ammukadunud poega, prints Robertit. Artikli kõrval asuvalt pildilt näeb poiss, et Šampoonia kuningal on nagu Marvinil endalgi punased juuksed ja sinised silmad, nagu ei kellelgi poisi perest. Kui siis Marvin peale koolitunde oma kahe parima sõbraga, Stuart Õiglase ja Nick Tuffeliga koos olles üritab takistada neid järjekordselt omavahel tülli pööramast, viskab ta tähelepanu kõrvalejuhtimiseks õhku mõtte, et tema vanemad on haiglast lahkunud vale beebiga. Taiplik Stuart pakub kohe, et Marvin Punapost polegi Marvin Punapost, vaid hoopis Šampoonia prints Robert. Poisid satuvad kohe õhinasse – kiiresti hakatakse loo luudele liha lisama ning enne kui Marvin arugi saab, usub ka ta ise, et on röövitud prints.

Nagu Sachari varasemaski loomingus, on siingi mõnusat huumorit ja südamlikkust, värvikaid karaktereid ja väärt mõtteid, mida tulevastesse päevadesse kaasa võtta. Mingil müstilisel kombel oskab Sachar nende lihtsate lugude kaudu panna meid endalt küsima, mis on elus oluline ja kuidas saavutada hingerahu. Nii tundubki teost lõpetades maailm olevat eriti kaunis ning kõik inimesed ilusad ja head. Raamatu lõpus olev huvitekitaja laseb loota, et Marvin Punapostiga saab kohtuda peagi ka sarja uues osas "Miks te mind narrite?".

Sachari värske teos mõjus ühtlasi meeldetuletusena sama autori varasematest tõlgetest. On ju Sachar hinnatud ameerika kirjanik, kelle loomingut on meilgi tõlkeraamatutele ebaomaselt palju taastrükitud. Tema tuntuim teos "Augud" (e.k 2005, kordused 2011, 2018), mis on pärjatud nii mitmete auhindadega oma kodumaal (Newbery medal, National Book Award) kui leidnud tunnustamist ka meie kohalikul areenil (Paabeli Torni tõlkeauhind), väärib kindlasti korduvat lugemist. Pahupidikooli lood (kokku on ilmunud neli osa mitmes trükis aastail 2008–2017) on aga sedavõrd menukad, et vaatamata kordustrükkidele on neid raamatukogust keerukas kätte saada.

Kui Sacharit tunnevad ja tema teoseid teavad oodata nii mõnedki Eesti lapsed, siis Luis Sepúlveda nimi on meie kandis täiesti võõras. Pisukese uurimise järel selgub, et tegemist on tšiili autoriga. Kui mitte arvestada sarja "Muinaslugusid kogu maailmast" kogumikku "Maputše, kes ronis vulkaanile" (1991), mis sisaldab Tšiili indiaanlaste muinasjutte, on "Lugu merikajakast ja kassist, kes ta lendama õpetas" (illustreerinud Satoshi Kitamura, tõlkinud Eva Kolli, kirjastus Rahva Raamat 2023) esimene tšiili lasteraamat, mis eesti keelde ümber pandud. Raamat pajatab merikajakast, kelle Hamburgi sadamakass Zorbas üles kasvatab. Nimelt satub kajakaema Kengah naftalaiku. Ta suudab end küll kaldale võidelda ja muna muneda, kuid reostuskahjustus on ellu jäämiseks liiga suur. Enne surma võtab Kengah kassilt lubaduse, et see tema muna ära ei söö, sellest tibu välja haub ja lendama õpetab. Zorbas lubab ja peab oma lubadust, nagu sadamakassidele kombeks on. Selleks peab ta teisedki ümbruskonna sadamakassid kokku kutsuma ja isegi rottide ja inimestega koostööd tegema. Ebatavaline olukord toob kaasa ebatavalisi sekeldusi, millest mõned mõjuvad äraütlemata koomilisena, teised aga panevad neile vapratele loomakestele kogu hingest kaasa elama.

Lisaks väljenduse poeetilisusele ja humoorikusele, on looduse ja inimeste suhete kujutamine selle raamatu suurimaid plusse. On ilmselge, et Sepulveda, kes oli Greenpeace'iga aastaid seotud ning isegi töötas ühel kaitselaeval, on kirjutanud loo oma isiklikust kogemusest lähtudes. Autor teab, et muutused looduskäitumises ei sünni üleöö ning hurjutades. Parema tulemuse saamiseks on mõttekas pöörata pilk just laste ja noorte poole ning jutustada neile lugusid, mis aitavad märgata probleemkohti oma käitumises ning kasvatada empaatiat kõige elava suhtes. Sümpaatne on ka see, et autoril puudub looduslik hierarhia, ta ei jaga linde-loomi headeks ja halbadeks, vaid rõhutab, et igaühel neist on ökosüsteemis oma koht. Ehk aitab tema raamat pisutki kaasa kajakate rehabiliteerimisele meil?

Neil aga, kes hingeliigutuse ja poeetilisuse kõrvale meelikõditavamat ja tempokamat päriselupõnevust otsivad, tasuks haarata norra ühe menukama krimikirjaniku Jørn Lier Horsti põhikoolilastele mõeldud CLUE-sarja uue osa järele. Sarjas varem ilmunud "Salamandri mõistatus" (2019) ja "Kuldse kella mõistatus" (2020) on jätnud vägagi sümpaatse mulje, pettuda ei tule ka selle värskeimas osas "Veealune mõistatus" (tõlkinud Brita Kaasik, kirjastus Varrak, 2023).

Sarja nimi CLUE tuleb raamatu kolme peategelase Cecilia, Leo, Une ja viimase koera Egoni eesnime esitähtedest. Pikk, kõiki sarja osasid ühendav lugu kätkeb endas Cecilia ema mõistatuslikku hukkumist ühel suveööl, igas raamatus on aga ka oma juhtum, millele lapsed lahendust otsivad. "Veealuse mõistatuse" seiklused saavad alguse filmimisest filmi tegeva tudengi videokaamera vargusest rannas toimuvatel filmivõtetel. Kuigi kaamera ilmub peagi taas vaatevälja, on sealt eemaldatud mälukaart, mis sunnib lapsi küsima, mis oli ülesvõtetel sellist, mis kaarti varastama pani.

Horsti stiil on väga konkreetne, selge ja süžeele keskendunud, mistõttu sobivad tema raamatud (lisaks eelmainitud sarjale on Horstilt eesti keeles ilmunud ka algklassilaste sari "Detektiivibüroo nr 2") suurepäraselt neile lugejaile, kes ilma kõrvalisele ilutsemisele aega raiskamata oma loo kätte tahavad saada. Kuna CLUE-s puutuvad lapsed kokku päris raskete kuritegudega (narkootikumid, mõrvad jne) ning satuvad ohtlikesse ja hirmutavatesse olukordadesse, võivad need teosed tänases kontekstis küsimusi tõstatada. Samas aga, ega Astrid Lindgreni meisterdetektiiv Blomkvisti lugudeski ainult pinnavirvendusi vaadeldud.