Rohkem kui 200 aastat tagasi kaitseb mitmekülgne loodusteadlane Karl Ernst von Baer Tartu Ülikoolis doktoriväitekirja teemal, mis keskendub eestlaste endeemilistele haigustele. Ta teeb seda veenvalt läbi tänaseks unustuste hõlma vajunud meditsiinigeograafia, mille järgi seotakse kindlad maastikulised tunnused kohalike tervisehädadega. Olulisteks teguriteks saavad meie väikese provintsi õhk ja ilmastik, maapinna vormid, aastaaegade vaheldumine, tuul ja selle suund, õhuniiskus ning ümbritsev loodus.

1845. aastal läheb 28-aastane Henry David Thoreau Waldeni järve äärde pisikesse hütti elama ning jääb sinna kaheks aastaks, kaheks kuuks ja kaheks päevaks. Kogu metsas veedetud aja teeb ta märkmeid oma päevaraamatutesse, millest sünnib autori kuulsaim teos "Walden ehk Elu metsas".

2008. aastal kirjutab Tõnu Õnnepalu luulevormis päeviku Järvamaal Esnas. Raamat sünnib ühe aasta vältel järjekindlalt iga päev kirjutades. Tegelikult võib seda ka looduse vaatlemise päevikuks nimetada.

Aastal 2018 esineb bioloog ja semiootik Kalevi Kull "Plekktrummis". Ta viitab iseenesest lihtsale ja ilmselgele asjaolule, et me pole ainsad elusolendid oma kodumaal. Et peale meie, inimeste, on siin veel umbes 35 tuhat liiki elusolendeid (selgroogseid ja selgrootuid, seeni ja taimi, vetikaid ja samblaid), ja et nad kõik on meie kaasmaalased ning seda teades lihtsalt ei saa olla üleolev elusa vastu, mis meid ümbritseb.

Kulli sõnab, et ei mõtle Eestist kui vaid inimestest. Eesti on ka meie muld ja meie metsad, meie õhk ja meie veed. Ja et see, keda inimene tundma õpib, sellest ta ka hoolima hakkab.

Kõigis neis neljas näites on autorite tähelepanelikku loodusvaatlust, tarka märkamist ja hoolt. Loetu ja kuuldu käib minuga kaasas, eriti kevadeti – parimal ajal, mis meie ümbruse kuulamiseks ja vaatlemiseks käes ja ees on. Seda, kas enne teooria või pärast praktika ehk enne lugemine ja pärast kogemine, jääb vabalt igaühe otsustada.

"Eestlaste endeemilistest haigustest"
Karl Ernst von Baer

Von Baeri uurimus seab nii mõnegi asja hoopiski uude perspektiivi. Tema kirjutisest selgub, et teadlane pidas maarahvale suureks ohuks neid ümbritsevaid auravaid soid, mis vaid suvisel ajal kuivades veidi leevendust pakkusid. Häirivaid tegureid oli aga veelgi – boreaalne kliima, liiga palju metsa, mis takistas õhu liikumist, aga ka suvine maapealne kaste ja atmosfääri udud, mille meelevalda eestlased jäetud olid. Ehk kõik see, mida praegu imetleme.

Õnneks jagus von Baeril ka häid sõnu. Rohkem küll aastaaegadele kui inimestele. Näiteks kevadele, mil õhk muutus mahedaks ja puulehed magusasti lõhnasid. Või siis sügavkülmale talvele, mille helendav lumi ööde pikkust ja pimedust tasandas ning mille karge ja puhas õhk lasi tähtedel särada eredamalt kui kusagil mujal. Ehk sarnanes just siis see meie ürgne paik Hüperboreale – sellele kaugele maale põhjas, kus Kreeka jumalad puhkamas käisid, aga kus muusad olid enam-vähem kogu aeg kohal.

Küllap Von Baer aimas, aga päris täpselt ei saanud aru, mil viisil ammutasid meie esivanemad loodusest ihurammu. Ta nägi, et suitsused saunad ja lumes püherdamised tõid eestlasele jõu. Ta nägi ka, et see rahvas pimedal ajal koopaorava kombel magada mõistab. Ja et suvised jahutamised jões ja järvesoppides karastasid nii nende keha kui ka vaimu. Aga ta ei teadnud, et haruldaselt heledad suveööd ja maapinnal magamine hoopiski eestlase sisemist valgust toitsid.

Ehk just loodusläheduse ja võõramaiste ergutite poolt rikkumata organismi tõttu sai esitatud ka julge väide, et "psüühilised haigused eestlaste seas õige haruldased on, ja palju vähem esinevad, kui seda kultiveeritud ja peenenenud eluviisi, ohtlikult suurenenud kujutlusvõime ja hea haridusega ühiskondades."

"Walden ehk Elu metsas"
Henry David Thoreau

Henry David Thoreau "Walden ehk Elu metsas" on kohati nurgeline ja terav ning isegi äärmuslik mõtisklus inimeseks olemise üle. See on korraga nii ökoblogi kui ka looduskirjandus, aga üsna kindlasti ka vaimukas moodsa maailma kriitika, sest juba teose kirjapanemise aastatel on Thoreau sõnul tabanud ühiskonda üleüldine kiirustamise katk, kus inimesed on lahti kistud nii loodusest kui ka omaenda hingest. Lisaks kurdab Thoreau, et inimesed ei loe enam raamatuid.

Thoreau käsitleb küsimusi metsiku looduse, tsivilisatsiooni ja inimhinge vahekorrast, ja teeb seda erilise loodusetunnetusega. Õigupoolest ongi ta kirjutatu kui päevik, mis kaardistab kevade (ja ka teiste aastaaegade) esimesed ja süvenevad tundemärgid ürgses kastmes. Pistrikujaht ja konnapulm, voogav valgus ja vihmahood, mis rohu mitme tooni võrra rohelisemaks maalivad.

Thoreau sõnul antakse kaunil kevadhommikul inimestele andeks kõik nende patud, sest ka inimese pahkliku koore alt tahavad end välja ajada uued, ilmsüütud võrsed, mis vaatavad õrnade ja värsketena nagu noored taimed lootusrikkalt vastu oma esimesel aastaringile.

Nii nagu loetu, mõjub ka loodus ise loovalt ja kosutavalt. Kalevi Kulligi viitab oma vestluses Joonas Hellermale, et Uku Masing leidis talle isepärase viisi luuletamiseks just puupealseid samblikke vaadates. Thoreau vihjab millelegi sarnasele.

"Ma olen sageli näinud, kuidas luuletaja lahkub mõnest maavaldusest, olles ära tarvitanud selle kõige väärtuslikuma osa, sellal kui jõnk maamees arvab, et ta andis talle ainult paar õuna metsiku õunapuu otsast. Peremees ei aima veel aastaid, et luuletaja on pannud ta valdused värssidesse, sulgedes need nõnda kõige oivalisema nähtamatu taraga, et ta on kogu ta farmi kinni ajanud, sealt piima lüpsnud, piima ära koorinud ja kogu koore endale võtnud ning jätnud peremehele ainult lõssi."

"Kevad ja suvi ja"
Tõnu Õnnepalu

"Kevad ja suvi ja" on kasin, kaunis ja võluv, täis lõhnu ning helisid, sest kes ei ihkaks endalegi sellist elu ja vaatlusoskust – kohata põtru ja metssigu, kuulata händkakku ja pidada päevikut. Olenemata, kus lugeja parasjagu asub, olgu kontoris või tolmusel kesklinnatänaval, laotub lugedes sedamaid laiali lihtne elu, peaosas loodus. Kõik on pastelne ja meeldiv. Pole punnitatud. Tundub aus.

"Valgel ööl on näha,
kuidas inimesi tõmbab teineteise poole.
Ja teist veel teiste poole:
nad sõitsid linna.
Valgel ööl… vaikus, ööbikud…
Ja ikkagi ainult see: teine teise, teise,
teiste."

Üsna kindlasti ei saa me loodust enda ümber kunagi selgeks. Sammukese lähemale võime aga sellegipoolest astuda. Heaks võimaluseks selleks on näiteks hankida mõni käsiraamat, olgu see siis alustuseks kas linnuteatmik või seeneraamat. Tekitab omamoodi hasarti tunda ära, kelle käratsev parv parasjagu üle pea lendab või avastada üllatusega, et mürklite korjamisega purjetab seenehooaeg otse kevadesse.