Uus aasta toob paratamatult kaasa soovi olla parem, puhtam, uuem. Selle saavutamiseks on tõenäoliselt antud ohtralt lubadusi, püstitatud rohkelt eesmärke ja tehtud loendamatuid tegutsemiskavasid. Kui aga uusaastalubaduseks ei olnud just mõni lugemist puudutav väljakutse, võib kõigi nende teiste eesmärkide saavutamine olla niivõrd ajamahukas, et lugemisaeg võib napiks jääda. Õnneks tõi aasta lõpp endaga kaasa päris mitmeid raamatuid, mille lugemine ei võta kuigi palju aega, kuid sellele vaatamata pakutakse elamust, mis võib lugejat päevi argielust läbi kanda. Egas teksti maht määra teose kirjanduslikku taset või köitvust!

Üks taolisi kirjanduskontsentraate on kindlasti luule. Lühikesse vormi kokku pressitud idee läbimõeldud, viimistletud vormis on justkui turgutav vitamiinipomm või kiirelt erksust pakkuv topeltespresso. Võtame näiteks Maarja Kangro, kes on paaril viimasel aastal täiskasvanutele loodu kõrval pakkunud lastele irooniliselt ühiskonnakriitilisi lühijutte (kogumikud "Isa kõrvad" 2020, "Susad ja teisi jutte" 2021). Aasta lõpus avaldas ta esimese lasteluulekogu "Ulguv rula" (illustreerinud Kirke Kangro, Nähtamatu Ahv 2022), mis samuti mõnusalt särtsakas ja mänguline. Kangro luules on sõnatundlikkust, teravust ja leidlikkust, tavapärase vaatepunkti muutmist ja sellest tekkivat huumorit, mis muige suule toob. Eraldi peab ära mainima Kangro suurepärase rütmistamis- ja riimimisoskuse. Nii mõneski kohas võib see tunduda trafaretne kui lapse poolt koolitunnis kirjutatud sunnisalm või üheksakümnendate diskohitt (nt kisa – isa, siia – viia, käest – väest), kuid kontekst on see, mis siin mängima hakkab. Samuti on ilmselge, et autor on ise sellest teadlik ja rakendab võtet meelega. Selles on irooniat lapsi alavääristava lasteluule suhtes, lisaks toob see mõnusa paralleeli ka vabavärsilise ja rütmilis-riimilise poeesia aruteludega. (Enese)iroonia on tajutav ka kogumiku lõpposas olevates luuletustes luuletajatest. Õpetajatele, või miks mitte ka lapsevanematele, üks soovitus: kui on raske lastele kaashäälikuühendit õpetada, tasuks ette võtta luuletus "Tünjas tüüp". Olen kindel, et sellest on abi.

Meie nüüdislastekirjanduse üks huvitavamaid autoreid Anti Saar, kes on avaldanud peamiselt proosat nii päris pisikestele kui suurematele lugejatele, ilmutas hiljuti värssjutu "Õudne lugu" (illustreerinud Vivianna Maria Stanislavska, Kolm Elu 2022). Tegemist on Saare teise luuleraamatuga. 2021. aastal ilmud lugulaul "Suur koogitegu" osutus äärmiselt lugejamenukaks ning noppis ohtralt auhindu. "Õudse loo" keskmes on küsimus, mis teeb meist just need inimesed, kes me oleme. Kui see on meie vanemate kasvatus, siis kuidas juhtub nii, et ühele mõjub suunamine ühel, teisele aga hoopis teisel viisil? Lugu räägib perekonnast, kus on kaksikutest pojad Tiit ja Teet. Emal-isal on lastega suured ja kindlad plaanid – kogu hingest soovivad nad, et poistest kasvaksid suurepärased inimesed, et nad oleks kõigist kõige tublimad, parimatest parimad. Nii vanemad nõuavad ja keelavad, pahandavad ja keelitavad, koolitavad ja huviringitavad – kõik ikka selleks, et poiste lapsepõlvest ei saaks tühipaljas ajaraisk. Vaatamata aga tõigale, et Tiit ja Teet saavad täiesti ühesuguse kasvatuse, ootab neid ees erinev elutee. Sellest teeb Saar järelduse, mille resümeeribki suuretähelises lõpulauses "JÄTKE LAPSED RAHULE!".

Aidi Valliku "Meie tänavas" (illustreerinud Ott Vallik, Lugu-Loo 2022) koondab karakterluuletusi ühe tänava elanikest. Kui Valliku eelmine lasteluulekogu "Tädi Klaara maja" (Lugu-Loo 2022) keskendus ühe tegelase, nõid Klaara veidrustele, siis "Meie tänavas" lautab meie ette terve kummaliste tegelaste galerii. Osa luuletusi pajatab kirglikest, kerge kiiksuga ametimeestest, nagu aednik, puutöömees või õpetaja, teised aga keskenduvad muul kombel erilisusele, olgu selleks siis mõni füüsiline eripära või kentsakas harjumus. Vaatamata sellele, et kõik luuletustes kujutatud inimesed on üksteisest märgatavalt erinevad, hoolivad nad üksteisest ning püüavad üheskoos kenasti hakkama saada. Erilisuse suuremahuline kontsentratsioon kutsub lugejat tõmbama paralleele oma lähikondsetega ning mõtlema ehk sellelegi, mis kaaslastele sinu juures veider võib tunduda.

Luulekogude kõrval on vähese lugemisvaevaga elamuse saamiseks hea võimalus valida sõnatu raamat. Sellistes teostes piirdutakse ainult kaanetekstiga ning nii jääb sõnade lugemise vaev üldse ära. Lugu on siin edastatud piltide abil ja sõnaline tekst tuleb vaatajal ise endale konstrueerida. Mõistagi annab taoline viis rohkelt võimalusi erinevate lugude sünniks. Esimene eesti päritolu sõnatu teos ilmus Kertu Sillastelt aastal 2021 ja kandis kakskeelset pealkirja "Appi! Help!". Teos võimaldas luua paralleele hetkeühiskonnas aktuaalse keskkonna- ja põgenikekriisiga ning mõtestada sellest tuleneva abistamise probleemkohti. Aasta lõpus ilmutas Sillaste taaskord sõnatu teose. "Ma ei karda!" (Koolibri 2022) tõstab fookusesse hirmud ning kutsub mõtisklema, mis on see, mida sina kõike enam kardad ja miks see nii on. Loo peategelaseks on tüdruk, kes ei karda ämblikke, madusid, tiigreid, krokodille ega isegi mitte häälekat kukke. Samuti ei suuda tüdrukut hirmutada kolme peaga lohe, metsatont, kummitused ega luukered. Ometi on midagi, mis hirmujudinad mööda tema selga jooksma paneb.

Jutt pikk, kokkuvõte lühike – teose kaalukust ei tasu hinnata vaid lehekülgede arvu järgi. Võib ju sisukus peituda ka napis vormis.