Karl Martin Sinijärve lugemissoovitused: pühakud ja geeniused
Rahvusraamatukogu kultuurinõuniku Karl Martin Sinijärve seekordsete raamatusoovituste hulka jõudsid Jean Raspail "Pühakute laager" ja Eugene Yelchin "Geenius laua all. Lapsepõlv raudse eesriide taga".
Jean Raspail "Pühakute laager" (Eesti Raamat)
Pool sajandit tagasi kirjutet lugu sellest, kuidas kiire ja põhjalik sisseränd tumedailt lõunamailt Euroopa resoluutselt üle võtab ja kuidas Euroopa ise jupp-jupilt ilusti alla annab. Naiivne, väljakutsuv ja prohvetlik – ilmselt natuke seda kõike. Houellebecqist oluliselt karmim, kirja pandud pigem vana kooli võtmes, seega vormilt arusaadavam ja sisult seeläbi hirmuäratavam. Jah, nii mõnelegi poliitiliselt ebakorrektne. Seda juba ilmumisajal (1973), mil poliitilise korrektsuse mõiste veel suhteliselt olematu oli. Nähtus ise muidugi mitte. Autor on raamatu mittemõistmise ja/või mahavaikimise ning tänapäevaste (olgu, kümne aasta taguste) seoste kohta põhjaliku eessõna teinud. Mis on mõnes mõttes kaheldav lähenemine, aga noh, olen eessõnade sõber ja kiidan heaks.
Napp kümmekond aastat tagasi käisin Maltal, vaatasin piki vägagi vahemerelist Vahemerd Aafrika suunas ja mõtlesin, et head tugevad kindlusemüürid, head kõrged kaljud, ju kunagi tuleb siit tuld juhtida, et lõuna suunalt ründavaid laevastikke kontrolljoone ületamisel sujuvalt sügavikku suunata. Ja siis mõtlin, et mis hull uit see nüüd. No ei olnud hull, loogiline oli, küllap kunagi tulebki piir tuliseks teha, Malta kindlasti püsib. Iseasi, kas hiljaks ei jääda. Viimase kümnendi kogemus liigseks optimismiks alust ei anna, natuke siiski. Euroopa ruum hakkab end uuesti määratlema, tervet maailma ei jõua me ülal pidada, näljastele kalapulkade tarnimine ei tasu ära, kui kalapulgad kalalaevade asemel Kalašnikovideks konverteeritakse.
Raspail' romaan on külluslikult ülevõllalooline, vindid keeratakse maha, mutrid lüüakse vurri, kõik käib kähku ja koledasti – ent suured jamad köevadki pikalt ning murravad seejärel kähku ja koledasti. Inimeste tahtmatus õppust võtta on jätkuvalt muljetavaldav. Usk, et ollakse parem, kui ollakse (ja et teised on sama head, samamoodi head), on väga ohtlik usk. Soovitu tegelikkuse pähe võtmine lõpeb silmade sulgemisega ning suletud silmi ei pruugi teab mis hästi taibata, kui kott pähe tõmmatakse. Ja seda kõri ümber käänama asutakse.
Tõhus lugemine lumehelbekeste kogukonnale, aga soovitatav kõigile, kes ei pelga vaevumast juurdlema, mismoodi ja kas üldse ühes või teises olukorras käitutaks. Kurbklaariks saab seegi, et mõnel juhul ei ole enam vahet. Varem pidanuks käituma. Ja seda, kas ja kus meie aeg on "varem" või "hiljem", kas rongid on juba läinud või, mis veel hullem, alles tulemas, seda vastust teab vaid tuul. Või torm. On torme ennegi nähtud.
Eugene Yelchin "Geenius laua all. Lapsepõlv raudse eesriide taga" (Pegasus)
Nukker, vaikse huumoriga pildistus lapsepõlvest sovetlikul Venemaal. Aeg, mil suurem igapäevane riiklik mõrvatöö oli otsa saanud, kuritegelik riik rauges ja küdes omas mädasuses, üles oli kasvanud paar põlvkonda inimesi, kes teistsugust maailma ei mäletanud ega teadnud, Kes arvasid, et kui ei tapeta, ongi hea. Ma ei saa tänapäevalgi hukka mõista noid viimaseid vanureid, kes rahulikku Brežnevi aega kullaliseks peavad – kui oled surmast eluga välja tulnud, tundub ka pizdetz paradiisina. Küll aga loob Yelchini raamat head tausta mõistmaks hukka noid, kes uue aja väe ja vahenditega idiootsuse ajastut tagasi tuua tahavad. Näited me vahetus kaasajas on verised ja paraku igapäevase uudisvoo osaks.
Ilmselt on igaühel arukas pöörata pilku aastatesse, mis tahes-tahtmata kujundavad praeguseni suure osa maailma elu, meie kandis eriti. Neile, kes ise ei mäleta, ei pea ilmtingimata infomahukaid ajalooraamatuid ega võrgulehekülgi ette söötma, ehkki sedagi võib. Ilukirjandus teeb harutihti töö palju paremini ära. Heade piltidega ilukirjandus seda etemini, visuaalide ajastu ju. "Geenius laua all" ei ole lasteraamat, kuigi peategelane on laps. Ta on rohkem suurteraamat, aga ma ei välista, et lapslugeja saab oimamisi asjust paremini aru. Kui tal natukenegi ilmaaimu ja kodust kasvatust on, kui teda pole juba tanki pandud, nagu mõnedes valemaailma lasteaedades tehakse.
Ja samal ajal on kogu üldkoleduse juures meil ilus ja lüüriline lugu, mis võib väikeses inimeses (loodetavasti) hästi palju küsimusi kergitada. Vanemad inimesed - loetagu raamat läbi ja valmistutagu vastamiseks. Andekaid lapsi on praegugi ning vaatamata muutunud kontekstile võiks iga olevane või tulevane lapsevanem vaadata endale otsa ning kanda hoolt, et tema põnn ei peaks olgu või ülekantud tähenduses oma meistriteoseid lauaplaadi alla kritseldama. Ainet mõtisklusteks.
Toimetaja: Karmen Rebane