Karl Martin Sinijärve lugemissoovitused: tõde loomadest ja ood taimedele
Rahvusraamatukogu kultuurinõuniku Karl Martin Sinijärve seekordsete raamatusoovituste hulka jõudsid Lucy Cooke'i "Ootamatu tõde loomadest" ning Micheal Holland ja Philip Giordano "Ma söön hommikusöögiks päikest. Ood maailma taimedele".
Lucy Cooke "Ootamatu tõde loomadest" (Varrak)
Suvel on taimed ja loomad kuidagi rohkem teemaks kui ülejäänud kümnel kuul aastas. Mets on sääski täis, seega linnast välja ma head lugejat ei saadaks, samas raamatute vahendusel saabki loodusest põnevama pildi kui kusagil ebamugavas paigas, kus elektritki napib.
Lucy Cooke on võtnud rehabiliteerida mõned valitud loomad, kelledest inimeseloom läbi aegade igasugu imelikke ettekujutusi ja eelarvamusi on üles tähendanud. Pean tunnistama, et enamiku elukate puhul polnud ma noist eelarvamusist kuulnud, seda rõõmustavamaid leide pakkus nende ümberlükkamine. Kunagi oli telekas müüdimurdjate-saade, mis samuti kummutas enamjaolt müüdikesi, millest aimugi polnud, aga hea vaatamine oli ikka. Nii on seegi tõde siin kahtlemata ootamatu, aga kas just autori arvatud vaatevinklist, seda mina ei tea.
Ja mida olekski peale hakata eel- või järelarvamustega laisklooma, raisakotka või pingviini asjus? Kauged, kuigi intrigeerivad loomad. Samas konn, põder, toonekurg ja olgu või angerjas on küllaltki tuttavad. Äratundmist võiks jaguda nii eksootika kui kodumaise elanikkonna armastajale. Ning tõesti – selgub, et elukad on omas kontekstis enamjaolt täiesti tavalised või ehk mõistuse piires ebatavalised. Seevastu inimene suudab juhul, kui ta asjadest midagi ei tea, kokku mõelda sootuks jaburamaid konstruktsioone kui emake loodus eales vaevaks võtnud. Ja neid on Lucy Cooke võtnud koguda põhjalikult, raamatut saab lugeda nagu muinasjuttu või fantaasiat või populaarteadust või… Aga mis ikka lahterdada, otsast otsani hoogne ja mõtlemapanev jutustik, üsna krehvtise huumoriga kohati. Looduse huumor ongi krehvtine, hoidugem ta naljade eest.
Micheal Holland ja Philip Giordano "Ma söön hommikusöögiks päikest. Ood maailma taimedele" (Pegasus)
Väga nutikas ülevaade taimeriigi toimimisest. Nii suur ja värviline, et esimese hooga võiks lasteraamatuks pidada. Aga on hoopis selgesti kirjutet ja külluslikult kujundet teos, mis taimeilma mõistetavaks muudab. Ja miks peaks lapseraamatuid kuidagi ninnunännumaks pidama – paljud lapsed on arukamad kui suur osa täiskasvanutest ning õigeid raamatuid lugedes saavad targemaks mõlemad, loodetavasti. Noorematel on loomulikult rohkem lootust.
Taimestikku tasub pidada meeles, ent mitte iseenesestmõistetavaks. Isegi lõpuni mõistetavaks mitte. Välja uurida on palju, kõike teada ei saa kunagi (ja parem ongi) ning uudishimu hakatamiseks raamat ju tehti. Ei ta pakata maniakaalsest ökohullusest, täiesti mõistlik jutt on. Muidugi on taimestu ohtlik, kui upsaka põmmpeana metsa müttama minna või igast jura valimatult koonu vahele kupatada. Maailm kubiseb taimedest, mille maitsmine võib inimese elule naksti lõpu teha. Samas pole teada ühtki taime, mille maitsmine plaksti kõik haigused ära raviks. Taimede seisukohast arusaadav – kõigeravija taim söödaks esimeses järjekorras lõplikult ära. Võib-olla ta kunagi söödigi lõplikult ära, praegu sihukest igatahes enam ei ole.
Küll aga saab taimedega palju lõbusat ette võtta. Õpetusi jagatakse siingi, pudeliaiast ja rohupillist mu isiklise lemmikuni, milleks on maisijahust lima. Kahel leheküljel õpetatakse valmistama imelist maisijahust lima, aga mida sellega pihta hakata, jäägu juba söakate katsetajate avastada. Raamat ses suhtes juhiseid ei paku. Kasulik see lima olevat ei paista, vast on siis vähemalt kahjutu. Inimestega sama lugu – kahjutuid palju, kasutuid palju, kahjulikke jagub, kasulikke üsna vähe…
Inimliigi seisukohalt on Maa elamiseks küllaltki kõlbmatu planeet, paremat pole antud, anti hoopis aju ja mõtlemisvõime. Nii oleme kogu ajaloo vältel pidanud pidama katkematut võitlust ellujäämise nimel ning alles napi viimase sajandi-kahe jooksul hakanud peale jääma. Välkkiirelt saanud aru sellestki, et kakelungi ei tasu pidada võidu, vaid vaherahu nimel. Vastalisega väärikal austusel põhineva püsisuhte loomine eeldab mõistmist. Mõistmine algab väikestest asjadest – näiteks sellestsamast toredast raamatust.
Toimetaja: Karmen Rebane