Oktoobrikuu oli lasteraamatumaastikul kirev kui puudelt langevad lehed. Kui vaatluse alt välja arvata arvulises ülekaalus olevad värviküllased, kuid lihtsakoelised tarbeteosed –  kleepsu- ja pusleraamatud, voltimis- ja nuputamisraamatud, õppe- ja tegelusraamatud, piiksuvad-prääksuvad või muul kombel häälitsevaid pabermänguasjad –, siis võib märgata lastele mõeldud ilukirjanduslikes teostes teatavat sügisele omast mõtlikkust ja nostalgiat. Ühelt poolt väljendub see tavalisest suuremas arvus kordustrükkides, teisalt aga ka uudisteoste sisus: need kipuvad uurima üksindust, hüljatust ja ilmajäetust ning viise selle ületamiseks. Võibolla on aga üha kiiremini pimenev aknatagune sundinud mind just sellistele raamatutele tähelepanu pöörama või siis neisse sügisetunnet ise sisse lugema.

Märkimisväärse osa oktoobrikuu lasteraamatutest moodustavad kordustrükid. Tõlkekirjanduse osas ei saa siin kuidagi mööda vaadata Harry Potteri illustreeritud uusväljaannetest, kuid ilmus mitmeid taastrükke ka meie enda lastekirjanduse varamust. Näiteks Karl Ristikivi 110. sünniaastapäeva eel nägi trükivalgust tema kaht menukamat lastejuttu sisaldav "Semud. Sellid" (Hea Lugu, illustreerinud Richard Kivit ja Helmut Valtman). Esimene lugu siit kirjeldab vallatute koerakutsikate seiklusi, teise keskmes on ülemeelikute kassipoegade ulakused. Lood on idüllilised ja südantsoojendavad ning pakuvad toredat nostalgilist rännakut nn vanasse heasse aega, eriti kuna väljaandes on säilitatud ka omaaegsed illustratsioonid.

Samal perioodil Ristikivi teoste esmatrükkidega, täpsemalt aastal 1936, nägi esmakordselt trükivalgust teinegi hiljuti kordustrüki saanud teos, Irma Truupõllu "Rohelise Päikese Maa" (Postimees Kirjastus, illustreerinud Takinada), mis räägib hüljatud mänguasjade rännakust ja tagasi koju jõudmisest. Siin on kirjastaja valinud teose nüüdisaega sikutamise strateegia ja teinud seda ühe omapärasema kunstniku Takinada illustratsioonidega.

Uued pildid ja kõvad kaaned sai ka Ellen Niidu "Rongisõit" (Tammerraamat). Kindlasti saab see Regina Lukk-Toompere armsate ja humoorikate illustratsioonidega trükitähtedes raamat tänaste laste põlvkonna üheks lemmikuks, nii nagu omaaegsed Vive Tolli või Ülle Meistri pildid tänaste vanavanemate või vanemate mälestustesse pesa on teinud.

Tõeline nostalgialaks on ka Krista Kumbergi koostatud aabitsaloo album "A nagu aabits" (Tammerraamat), mis tutvustab 17. sajandist kuni tänapäevani meie mail ilmunud aabitsaid. Igaüks mäletab kindlasti oma aabitsat. Album annab hea võimaluse oma aabitsat teiste varem või hiljem ilmunutega võrrelda ja uurida, milline paistab maailm läbi aabitsasilma.

Oktoobrikuul raamatupoodidesse jõudnud uudisteostest tõusevad eriti eredalt esile just pildiraamatud. Lausa kahju on täiskasvanuist, kes seda äärmiselt lummavat žanrit piisavalt omaenda lugemiselamuseks ei usalda ega hinnata oska. Pakub ju hea pildiraamat oma napi lugemisaja kohta kuhjaga emotsioone ja mõtteid.

Vaevalt küll hiljuti aset leidnud kaisukarude 120. sünnipäevast tingitult, kuid loomadest tunduvad karud hetkel eriti popid olevat. Üks mõtlemapanevamaid pildiraamatuid on Liis Seina ja Catherine Zaripi "Ilus karuema" (Tammerraamat). Tegemist pole esimese teosega, mis selle paari koostöös on sündinud, "Saskia otsib värve" (2019) ja "Kartlik rebasepoeg" (2021) on saanud ohtralt nii professionaalide kui lugejate kiidusõnu. Karuema-raamat pajatab loo väikesesse mägilinnakesse puhkama saabunud maailmakuulsast kunstnikust Juanist. Kirevad värvid, menukad näitused ja üha kasvav kuulsus on ta ära väsitanud. Kunstnik soovib jääda märkamatuks, leida hingerahu ja luua midagi hoopis teistsugust kui seni. Linnakese elanikud on aga kuulsat kunstnikku juba märganud ja hommikul lookleb kunstniku ukse taga pikk saba loomadest, üks üleslöödum kui teine, kes kõik soovivad, et Juan just neid jäädvustaks. Kunstnik aga sulgub tuppa. Tasapisi valgub loomarahvas laiali. Ainult karuema seisab tagasihoidlikult kõnnitee servas edasi, ja nii mitu päeva, ikka päikesetõusust päikeseloojanguni. Raamat püstitab rohkelt küsimusi. Kes otsustab, mis on ilus, mis mitte? Mismoodi erineb ilu päriselus ja kunstis? Kuidas hoida loojat?

Soome kirjanik Tomi Kontio pole meie lastele võõras. 2009. aastal jõudis temalt eesti keelde "Luugiga lehm" (Petrone Print), mullu aga illustraator Elina Warstaga koostöös valminud "Koer nimega Kass", mille järjeosa "Koer nimega Kass kohtab kassi" (Päike ja Pilv, tõlkinud Jan Kaus) hiljuti ka meie lugejate ette jõudis. Mõnusalt melanhoolsel ja poeetilisel viisil kujutab Kontio kahte hulkurist eluheidikut: koera nimega Kass ja meest nimega Nugis. Kuna koeraema tahab, et tema pojast kasvaks ise endaga hakkama saav olend, paneb ta talle nimeks Kass – on ju kassid iseseisvad. Koer püüabki ema nõuannet jälgida, mitte kellestki hoolida ja üksi hakkama saada, kuid tunneb end päev-päevalt üha üksikumana. Kohtunud end sopajoodikuks nimetava Nugise-nimelise mehega, otsustavad nad üheskoos edasi minna. Kord sadamas laevu imetledes kohtavad Nugis ja Kass aga kassi, kes, olles samuti hulkur, otsustab nendega kaasa tulla. Koer tabab end muretsemast, kas Nugise südames on veel piisavalt ruumi ka tema jaoks.

Paaril viimasel aastal on meieni jõudnud üsna mitu köitvat lasteraamatut prantsuse kirjanikelt. Olgu siinkohal meenutatud kasvõi Rébecca Dautremeri pildiraamat "Jacominus Gainsborough' paremad päevad" (Koolibri), Colas Gutmani vallatud Kirbu-Krantsi lood (Draakon & Kuu) või Anna Gavalda noortejutustus "35 kilo lootust" (Koolibri). Nüüd saab sellesse väärikasse ritta lisada ka Nadine Brun-Cosme'i ja Olivier Tallec'i mujal maailmaski laineid lööva ülimenuka hundisarja esimese osa "Suur hunt & väike hunt" (Draakon & Kuu, tõlkinud Indrek Koff). Võluvalt lakoonilises stiilis raamat uurib üksielu ja koosolu plusse ja miinuseid ning küsib, kuidas saab olla nii, et oled üksi elades täitsa rahul, aga siis äkki poeb keegi sulle nõnda hinge, et tema lahkudes ei suuda (või ei taha) sa enam kuidagi üksi hakkama saada.

Viimastel oktoobrikuu päevadel hakkasid raamatupoodidesse tasapisi hiilima ka esimesed talve- ja jõuluraamatud. Nendest teeme juttu juba järgmisel korral. Seniks aga, kui pime aeg ja kõledus põue pugema hakkab, pidagem meeles halli orava sõnu Fiona Barkeri ja Christine Pymi raamatust "Talv mulle küll ei meeldi" (Rahva Raamat, tõlkinud Dea Oidekivi): " Kui õues on külm, hoiab parima sõbra lähedus su südame soojas". Olgu see sõber siis inim-, looma- või raamatukujuline.