Elisa-Johanna Liiva lugemispäevik. Katsed möllus aeg maha võtta
Novembri teisest poolest hakkavad linnapilti kerkima esimesed jõulukaunistused, siin-seal võib juba jõulumuusikat kuulda. See on ka aeg, mil tavapärasest rohkem ilmub uusi raamatuid, tõdes Elisa-Johanna Liiva oma seekordses lugemispäevik.
Detsembris see kõik intensiivistub: enam ei suuda kokku lugeda, kui mitut erinevat "Last Christmas'i" cover-versiooni oled päeva jooksul kuulnud ning värskelt ilmunud raamatuid avastab veel mitu kuud tagantjärgi. Kõike on palju – jõulupeod, päkapikukohustused, ülesanded, milleni tahtsid jõuda juulis, aga ootamatult on aasta lõpp kätte jõudnud ja enam pole seda kuhugi lükata; reklaam, reklaam, reklaam, tulevad meelde eelmisel aastal antud lubadused sel aastal kõigega aegamisi pihta hakata (aeh, jälle ei läinud õnneks!).
Selle kõige keskel tundub võib-olla täiesti kriminaalne soovitada rahulikult maha istuda ja raamatut lugeda, aga täpselt seda ma teen. Niisiis mõned soovitused, mis sobivad ka kinkimiseks, aga eelkõige mõnusaks äraolemiseks.
Ave Taavet "Karikaturisti eine" (SA Kultuurileht)
Ave Taaveti karikatuurid jõudsid sel kuul lausa kahtede kaante vahele – tema enda karikatuuride ja lühijuttude kogumiku "Karikaturisti eine" ning Keiu Virro "Vala välja! Minu veiniteekond kosmosest sommeljeekoolini". Taaveti karikatuurid on regulaarselt ilmunud ajakirjas Vikerkaar (kust on päris ka raamatu valik) ning ka näiteks Müürilehes ja Eesti Päevalehes ning on naerutavad nii päevakajaliste kommentaaridena kui ka iseseisvalt. Kogumikus saadavad karikatuure piltidest inspireeritud lühijutud, mis toimivad naljadele eelhäälestusena ning jagavad raamatu justkui seitsmeks erinevaks teemaplokiks – näiteks kunsti(poliitika)teemalised pildid said saateks teksti "Kuidas kureerida metsa".
Ma ei taha siinkohal ühtegi nalja ümber hakata rääkima, see ei oleks teadupärast kuigi naljakas, aga naerda saab! Lugesin "Karikaturisti einet" aegamööda rongisõitudel, saatjaks naerupurtsatused ning kaassõitjate uudishimulikud pilgud raamatukaane suunas.
Lisaks soovitan soojalt ka Ave Taaveti esikkogu "Valerahategija", mis ilmus 2020. aastal.
Fernando Pessoa "Rahutuse raamat" (Kirjastus Salv)
Tõlkinud Leenu Nigu
Ainult üks asi hämmastab mind rohkem kui rumalus, millega inimesed oma elu elavad, ja selleks on nende rumaluses avalduv arukus.
Raamatu tiitellehelt saab lugeda: Rahutuse raamat, mille on koostanud Bernardo Soares, abiarveametnik Lissaboni linnas.
Selles lauses on kirjas üksjagu Pessoad kui autorit kirjeldavat. Esiteks Bernardo Soares kui raamatu autori nimi. Pessoa on kuulus oma heteronüümide kasutuse poolest ehk ta lõi läbi elu erinevaid tekste, mille autorsuse omistas teistele nimedele, kellel kõigil oli oma kirjutamisstiil ning oma elulugu. Ta võis ühel päeval avaldada artikli ühe nime alt ning teisel päeval teise nime alt sellele kirglikult vastu vaielda. Tutvust Bernardo Soares'ega kirjeldab autor raamatu eessõnas, kust lugeja saab muuhulgas teada, miks tekst tema kätte sattus.
Teiseks kippus Pessoa tihti projekte, sealhulgas kirjatöid, alustama, ent mitte lõpetama. Nii jäi ka "Rahutuse raamat" lõplikul kujul lõpetamata ning on pärast autori surma lahtistest lehtedest kokku pandud ning puudub üks kanooniline tekstiversioon. Seetõttu ringleb raamatutena erinevaid versioone, kus näiteks ühes on katked järjestatud nende algfraaside järgi, teises proovitud tekste grupeerida teemade põhjal. Ka eestikeelne väljaanne on üks võimalikest pakkumustest.
See raamat on justkui iseenda ja maailma sõnastamise püüe. Sealjuures väga ilus püüe, mis hõlmab endas nii katset sõnastada elu essentsi kui igapäevaseid häirivaid seiku, mis on aga üles täheldatud sellise tundlikkusega, et kellegi tervitamisele sügava vihkamisega vastamine ei tundu ülepaisutatud reaktsiooni vaid millegi täiesti loogilisena.
Pessoalt ilmus septembris uue trükina ka luulekogu "Tubakapood", mille Pessoa Álvaro de Campose nime all kirjutas.
Janika Läänemets "Vihma ja kurbuse maja" (SA Kultuurileht)
Janika Läänemetsa debüütkogusse on jõudnud kõik magamata jäänud uned, vastatud ja vastamata jäänud armastused ning unenäod, mis igapäevaga segi hakkavad minema. Janika Läänemetsa maailm on külm ja melanhoolne, seal on üsna üksildane olla, ent lugejale pakutakse leevenduseks ootamatuid kujundeid ja sõnailu, milles naudiskleda.
Üks järeleproovitud retsept:
Pane käima Emma Ruth Rundle'i album "Engines of Hell" ning võta kätte Janika Läänemetsa luulekogu.
Loe luulet
Kuula muusikat
Loe luulet
Kuula muusikat
Korda, kuni unustad, kus maailmas viibid
Naudi
(lahustu)
*
teisel poole jõge hauguvad koerad
udust tõuseb pimedus
öö roomab maona läbi roostiku
võssakasvanud kaldast üles
mööda lagunenud laudast
ja lääbakil elektripostidest
üle koltunud rukkipõllu
ja tolmuhalli kruusatee
lahtisest väravast sisse
jääb keset tühja õue kuulama
siinpool jõge ei haugu koerad
hääled vajuvad uttu
vaikus uitab kassina verandal
ümber kuuri ja kaevu
kibuvitsapõõsaste vahel
tumedate jalakate all
piki rohtunud aiaäärt
ja pragunenud plaatidest rada
kinnilöödud akendega majas
jääb keset tühja tuba vahtima
Toimetaja: Kaspar Viilup