Janika Läänemetsa debüütkogule "Vihma ja kurbuse maja" mõeldes kerkib silme ette maalikunstnik Oskar Kallise teos "Päikese suudlus" (1917). Esmapilgul helge, kuid pikemal süüvimisel erakordselt melanhoolse alatooniga kunstiteos. Just sarnast sooja ja kipitavat särinat, aususe ja vastuolulisuse jälgi jätavad minusse Läänemetsa debüütkogusse jõudnud viiskümmend üheksa luuletust. Teos sobitub tervikuna väga hästi ka selle ilmumise aega – sügisesse, mis oma kahevaheloleku poolest on luulekogule justkui peegliks.

Juba teose esimestes tekstides hakkavad tööle vastandid ja vastanditevahelised protsessid, üleminekud ühest seisundist teise: "teadmatus hoiab öösse hajumast / seob mind päeva külge kinni" (lk 7). Pinge või võitlus unenäolise, peaaegu teispoolse öö ja ratsionaalse päeva vahel annab endast märku lausa kehaliselt: "siis äkki / liigatab öö / ja ronib vargsi mu / voodisse" (lk 8), "[tähed] puurivad läbi / kolju ja aju / teevad silma- / koobastesse pesa / saan nägijaks" (lk 9). Ärkamine, valgus, päev on valulised, öö aga puhastab ja jahutab maha, pimedus võtab enda rüppe. Muundumisi või metamorfoose võiks ka sisus pidada teose vahest ehk kandvaimaks talaks – üleminekute kaudu avanevad seaduspärasused, mis esmapilgul välja paista ei pruugigi.

Samuti kumab tekstidest läbi soov muutuda (vähemalt ajutiselt) millekski või kellekski teiseks. Minetada inimkeha ahistav vorm, muutuda loomaks või fluidumiks, ööpimeduses ringutavaks mütoloogiliseks olendiks või surma ja unenäo piiridel laveerivaks uduks: "mina moondusin / tumedaks rebaseks / sina minu näoga / inimeselapseks" (lk 38). Nii mitmelgi korral kohtan luuletustes vajumise-tõusmise paari – luulemina alistub ümbritseva keskkonna ebamaisusele, saab sellega üheks. "[u]du langeb alla, vette / jõe põhja, minu poole" (lk 16), "siis ta silmapilguks muutub läbipaistvaks / paljastab kõik põhja ladestunud luud" (lk 33).

Autor on Talvike Mändlale antud intervjuus öelnud, et lapsepõlv on tema jaoks hämar ala, kus on huvitav ringi kolada.¹ Kogu üks köitvamaid teemasid on tõepoolest lapsepõlvele iseloomulik kaardistamata hirmude ja soovide territoorium, kus pealtnäha lihtsa kihi all kobrutavad mõistatuslikud vaheolekud: "ma ei ütle sulle / et ei oska ujuda // lapse hirm on / suur ja puhas // ei lõhna veel / surma järele" (lk 47). Tekste esimest korda lugedes üllatusin väga – autor kirjeldab maailma läbi noore inimese harjumatu ja tungiva pilgu nii tabavalt. Olen tihti leidnud end meenutamas mõnda lapsepõlvesuve kummalist mängu või hämarat fantaasiat, ketramas tumedat mõttelõnga, mis mõne esimestes päevikutes kirjapandud sümboli kaudu alateadvusest esile kerkib – Läänemets suudab seda kõike kokku võtta vaid mõne reaga. Ta kirjutab: "mäletamata / mida pelgan / võõra jumala / meelepaha / või pühadust / miski mu / paganlikus / lapsesüdames / liigutab nagu / uss kevadel" (lk 49). Helene Cixous ütleb raamatus "White Ink: Interviews on Sex, Text and Politics", et kirjutamisprotsessis annab ta end alati pimeduse kätte. See on see, mis teda juhib, ning mitte oma hämara poole isoleerimine, vaid selle sisse piilumine aitab, üllatab ja annab impulsi.² Ka "Vihma ja kurbuse maja" taga näib üheks käivitavaks jõuks olevat soov pääseda lähemale lapsepõlve müstilisusele, surmamõtetele ja hernehirmutistele ning leida seeläbi midagi uut, jõuda ehk uut sorti valguse juurde.

Kord tunnistas sõber mulle vestluse käigus, et ükskõik, millest ta ka kirjutama ei hakkaks, ikka paistab kõik lõpuks igatsuseni viivat. "Vihma ja kurbuse maja" lugedes tabasin end nii mõnigi kord naasmas mõttes paikadesse, kus nostalgia ajas endalegi ootamatult hinge kripeldama. Sellegipoolest ei igatse Läänemetsa tekstid sugugi ahastamapanevalt positsioonilt. Luulehääl kuulab, vaatleb, kalkuleerib ja lõikab siis õrnalt mõnda hella kohta. Kuigi mõned luuletustes esinevad ideed võivad olla vägagi eksistentsiaalsed, ei mõju need siiski ängistavalt, kohad, kuhu lugeja tõmmatakse, on nukra alatooniga, kuid kerged ja tüüned. Tekstid ei kingi tarbitavat ja tabavat lahendust, samuti ei jäta nad lugejat eluvalu kätte vaevlema, aga viivad hoopis kuskile vahepeale, kust võib maailma segamatult vaadelda, jõepõhja või kaleidoskoopi. Üheks konaruseks paistabki mulle luulekogu puhul olevat osa tekstide liigne staatilisus või passiivsus: "ootame ammugi surma / ja ometi kardame suremist / korraga jääjad ja minejad / aja kurjusest kurnatud / enam ennastki tundmata" (lk 18). Ma ei arva, et luuletus peaks pakkuma järeldust, sihtpunkti või teesi, tihti võib see teksti just algelisemaks ja lihtsakoelisemaks muuta, aga igatsesin mõnes paigas viljakust, uut perspektiivi või vaikusele järgnevat tormi, mida ei tulnud.

See-eest lahvatas torm mujal. Isikliku lemmikuna toon välja "Tagasipöördumise": "ning viivuks näis mulle, et seisan iskorostenis / põlevas linnas / üle-eelmise millenniumi lõpus / ümberringi tuhat fööniksit ja karjed / suus väävli ja vere maik" (lk 56). Jõud, millega Läänemets lugeja silme ette hetkelise apokalüpsise maalib, on tohutu. Silmapilguks haaratakse kontroll aja üle enese kätte, kusjuures aja mõistega mängimist kohtab ka mujal: "ajasin end ajaga sassi / kallasin kõik liivakellad kurku tühjaks" (lk 67). Kui osa tekste mõjuvad staatiliselt, siis teised sellevõrra dünaamilisemalt. Hüpped lapsepõlve, oleviku ja mineviku segiajamine, püüd aja kulgu kiirendada, peatada, sellest sootuks välja astuda kutsuvad mõttes esile katkise filmilindi kujutise, tuletavad meelde, et me kõik tajume aega hoopis erinevalt.

Metamorfooside, pimeduse, lapsepõlve, igatsuse ja aja rägastikus joonistuvad välja ka loodus- ja religioonitaju. Mainitakse konkreetseid pühakodasid, näiteks Kuremäe kloostrit ja Püha Olga kirikut, aga religiooni mõõdet ja sellega kaasnevat aukartust võib aimata ka emotsionaalsel tasandil: "vanaema ütleb / et meie pattude pärast / hoiame hinge kinni / öö on pühalikult vaikne" (lk 48). Selget piiri aga kristluse ja paganluse vahele ei tõmmata, mõlemad eksisteerivad tänu teise olemasolule. Allhoovusena triivib luuletuste vahel siiski umbusaldus inimeste maailma ja selle produktide vastu – usk loodusesse on kindlam. Lüüriline sõnakasutus ja looduskujundid avavad teistmoodi elutunnetuse, sellise, mis võimaldab astuda ligemale, kuulata lahtiste kõrvadega ja olla rohkem kui pelgalt inimene. Valgusel, hingeõhul, (mädanevate õunte) lõhnal, sibulapeenardel, avaratel maastikel, veel, vihmal, kuul ja rebastel on oma koht – loodus ei toimi siin ainult vahendina, mille kaudu midagi kirjeldada, vaid kannab endas vajadust iseenda järele. Loodus on luuletaja olemasolu eelduseks ning reegliks. Ometi paistab, et kuigi inimene looduseta hakkama ei saa, siis loodus ise tuleb inimeseta suurepäraselt toime, laotub majadele ja kehadele, võtab asulad oma haardesse: "võssakasvanud kaldast üles / mööda lagunenud laudast / ja lääbakil elektripostidest" (lk 64). See on loomuldasa tekstidesse sisse põimitud, peenikese punase niidina luuletustest läbi pistetud. Suhe on aga kohati ka vastastikune – kui loodus annab luuletusele elu, siis luuletus võib (näiteks kehalisuse kaudu) anda loodusele hääle: "lase kari / mu ihule trampima / pane mind / pane mind põlema" (lk 72).

Arvustuse lõppu jõudes tõden, et nii paljust jäi kirjutamata. Janika Läänemetsa debüütkogu on tihe tekstide tikand, kus võib orienteeruda kas kaardi, pimeduse või intuitsiooni järgi, aga üks on kindel – ära eksides võib end leida paigast, mis on natukene tuttav, aga nagu ei ole ka.

¹ Talvike Mändla. "Hämarusest, unedest ja elust looduse keskel. Intervjuu Janika Läänemetsaga."– Värske Rõhk nr 79, september 2022, lk 49.
² Helen Cixous. "White Ink: Interviews on Sex, Text and Politics"– Stocksfield: Acumen, 2008.