1.

Kui president Barack Obama 2014. aasta septembrikuu hakul Eestit külastas, kasutas ta oma kõnes ühte värsirida Marie Underi saksa okupatsiooni ajal kirjutatud luuletusest "Päälekaebamine". See on üks vägev luuletus, mille kaks esimest stroofi kõlavad praegusel ajal harukordselt aktuaalselt:

 
Ma hüüan kogu oma rahva suust:
me maad on haarand hirmus raske taud,
me maa on varjutatud võllapuust,
me maa – suur lahtikaevat ühishaud.

Kes annab abi? Kohe, praegu, nüüd!
sest põdeja on jõuetu ja nõrk.
Kuid nagu linnukarje kaob mu hüüd,
see hajub tühjusse: maailm on külm ja kõrk.

Obama otsustas Underi retoorilisele küsimusele "Kes annab abi? Kohe, praegu, nüüd" anda seitse kümnendit hiljem vastuse: C´mon! See on ju päevselge! Kes siis veel abi annaks – otseloomulikult NATO!

Olen seda luuletust lugenud sadu kordi, aga pärast 24. veebruarit, pärast Butšat said need värsiread varasemast hoopis teistsuguse tähenduse.

Lüürika on võimas ajamasin. Under annab lugejale võimaluse sukelduda teise ilmasõja keerisesse ja tunda ise toonast traagikat. Nii tõstatuvad omakorda sügavalt isiklikud, aga samas ka üldised küsimused inimese ja väikese rahva saatusest globaalsete sündmuste keerises.

Luule muutub ajas. Muutub ka see, kuidas mõistetakse varem kirjutatud tekste. Ukraina sõda on tagasiulatuvalt tõuganud teistsuguste rõhuasetustega lugema mitte üksnes mainitud Underi luuletust, vaid suurt osa eesti kirjandusklassikast. Sest ka kunagisi tekste saab lugeda üksnes oleviku horisondilt.

2.

Olen viimastel kuudel lugenud üle möödunud kümnendi keskpaiga eesti luulet. Lausa kummaline, kuivõrd palju kirjutati juba toona sõjateemalisi luuletusi. Mõistetavalt on ka 2022. aastal ilmunud eesti luules rohkelt sõjateemalisi tekste, mis üritavad tabada nii praegu aset leidvate rõveduste aga ka üldisemalt sõja kui niisuguse olemust. Näiteks avaldas Leelo Tungal märtsikuu hakul ühismeedias luuletuse, mille üks stroof kõlab sääraselt:

Võõrast maad endale võtta
jälle võib raua ja tulega.
Alandlik hõimlane tõttab
õigustust leidma veel sulega.

Aga miks mitte lugeda ka Betti Alveri debüüdiauhinna pälvinud Sanna Kartau luuletuskogu "Ma hääletan selle sõja poolt oma kehaga".

3.

Luule loob meid niisama palju, kui meie loome luulet. Ühiskondlike, globaalsete ja ka isiklike, perekondlike kriiside ajal pöördutakse sageli just luule poole. See pakub lohutust ja lepitust, aitab mõtestada meid ümbritsevat ja meie positsiooni selles. Tavaliselt kipub olema küll nõnda, et ei pöörduta nüüdiskirjanduse poole, sest kaasaegsed luuletajad ei paku enamasti tröösti, nad ju kirjutavad kuidagi kentsakalt ja mitte pooltki nii hästi kui meie klassikud. Nii on ikka arvatud. Usaldatakse tüvitekste, klassikat – selles peitub ajaülene tõde! Kuivõrd lüürika on enamasti aegruumiliselt ebamäärane, me ei tea, kus või kunas kõik aset leiab, see on väga isiklik ja samal ajal üldine, jääb sageli mulje, et suured luuletajad näitavad meile kaugest minevikust, mida see olevik endast õigupoolest kujutab. Kes me säärased oleme? Nii et iga luuleaasta on ühtlasi kogu meie luuleklassika aasta. Lugeda klassikat! Lugeda näiteks Artur Alliksaart, kelle sünnist möödub aprillis sada aastat.

4.

Olgugi et väärt luule on alati enamat kui üks tõlgendus või ühe ajastu tõlgendus, ei seisa ükski luuletus lahus sotsiaal-majanduslikest, ühiskondlik-poliitilistest protsessidest. Lõppenud aasta luule tõestas ilmekalt seda, mida siin-seal kirjeldati juba mitmeid aastaid tagasi: peale on kasvanud põlvkond, mida iseäranis kibedalt kriibib inimese mõju keskonnale. Ökoäöngistus, kollektiivne süütunne, antropotseeni kriitika. Kliimakriisi ei saa eitada! Nooremapoolsed andekad autorid nagu Janika Läänemets "Vihma ja kurbuse majas", Triin Paja teoses "Jõe matmine", Maarja Pärtna proosaluulekogus "Elav linn", ka Hanneleele Kaldmaa eepilises luulekogus "Sinustki võib saada fossiil", samuti mitmed teised, kangutavad inimese väljakujunenud positsiooni ökosüsteemis, vaatlevad inimese ja looduse vahelisi suhteid, raputavad neid. Maarja Pärtna kirjutab näiteks: "Ökokriisi lõhn on mu lapsepõlve lõhn".

5.

Eesti luules aset leidvad protsessid on võrdlemisi sarnased kogu Lääne luulega. Niisiis, sõda ja kliimakriis. Aga kuidas kõikvõimalike kriiside ajastul, jõletu kapitalistliku masinavärgi jäigas haardes, koroonaepideemia ajal või järel ikkagi hakkama saada? Siit tõukub veel üks teemadering: nimelt, vaimne tervis. Depressioon on maailmas saanud pandeemilise mõõtme!

Eesti luules on vaimse tervise küsimust kõige põhjalikumalt käsitlenud viimase kümnendi üks tähelepanuväärsemaid luuletajaid Tõnis Vilu. Tänavu ilmus Vilu sulest Loomingu Raamatukogus teos "Kõik linnud valgusele", mis tõukub traumaatilisest lapsepõlvemälestusest: see on pöördumine enesetapu sooritanud lapsepõlvesõbra poole. Lapsepõlvemaastikud ja -lõhnad, väikesed aistingud ja hetked, argidetailid toovad meelde sõbra, keda ei suudetud aidata. Looduslüürika seguneb sisemaailmaga, väline ja seesmine, minevik ja olevik muutuvad eristamatuks. Üks näide:

soe hilisõhtune vihm niisket mulla lõhna hoovab aknast välja
tänavale puhka nüüd natuke matmisetööst kadunud sõber lase
sadada leban õhuaugus ja olen ise ka juba õhuauk katteks
kustuv tilkuv lambivari sellest juba aitab

Mis siin ikka, lihtsalt lugege Vilu!

6.

Tröösti võib pakkuda ka olnu. Inimese olemuse, identiteedi, meie rahvuse essentsi, tuuma tabamiseks kasutatakse perekonnalugusid, rahvalaulu motiive, mütoloogiat, eepilisi loomislugusid jne jne. Kristiina Ehinit, nüüdisaja ilmselt kõige populaarsemat eesti luuletajat, polegi vist tarvis soovitada, sest teda loetakse nii ehk nii. Tänavu ilmus järjekordne multimodaalne luuleraamat "Janu on kõikidel kaks". Ja siingi seisab Ehin osaliselt näoga mineviku poole.

7.

Aga vaadake ümberringi: mis toimub? Mis ajastul me elame! Lausa uskumatu! Kõik loevad luulet! Lapsed enam muud ei teegi: algab vahetund, kohe telod kätte ja hopsti lüürilisse aegruumi! Luuakse metafoore, mängitakse sõnadega intiimselt, intensiivselt, kuulatakse hiphoppi, kuulatakse, ma ei tea, kõike muud. Me elame luuleajastul. Kõik muudkui tarbivad luulet. Kõik muudkui loovad luulet.

8.

Nüüd loetakse ühismeedialuuletajaid. Need on luuletajad, kes avaldavad näiteks Facebookis, pigem aga Instagramis või TikTokis. Möödunud aastal pälvis tähelepanu Lauri Räpp, tänavu Joonas Veelma raamatuga "Alaska". Muide, Ameerika Ühendriikides on pooled müüdud luuleraamatutest ühismeedialuuletajate tekstid, mis on raamatukaante vahele pandud. Pea peale on pööratud kogu New Yorki keskne raamatuturg.

Ühismeedialuule on demokraatliku ühiskonna mudel. Kõik võivad avaldada, kunas ja mida tahavad, toimetajaid ja muid professionaalseid vaheetappe pole tarvis. Tähtis pole niivõrd kvaliteet, vaid bränd, tähtis pole üksnes sügavus, vaid näiteks ümbritsev pakend. Ühismeedialuule puhul on muutunud ühe luuletuse positsioon: Insta-literaadi kõige olulisem luuletus pole enam see, mis on kõige kvaliteetsem, vaid ikka tema viimane tekst. Sest see vaatab vastu, kui minna tema Instagrami leheküljele. Ühismeedialuule on lühiajaline, luuletused ilmuvad ja kaovad kiiresti, autorid suhtlevad lugejatega, lugejad autoritega, vajutavad näiteks like nuppu. Ka tänapäeval on tarvis kergesti ligipääsetavat lüürilist luulet ja ses mõttes on ühismeedialuule kultuuris ülioluline nähtus. Kunstilisest kvaliteedist sõltumata.

9.

Igal aastal ilmub Eestis tublisti üle saja algupärase luuleraamatu. Tänavu, ütleksin, on ilmunud vähemalt 20 kui mitte 30 korraliku tasemega luuleteost. Juba mainitutele lisaks on avaldanud säärased väärt poeedid-poetessid nagu Mart Kangur, Berit Kaschan, Kaur Riismaa, Jürgen Rooste, Andra Teede ja paljud teised. Nii et igale maitsele midagi. Luuleväli on rikkalik: ilmunud on mitu tähelepanuväärset antoloogiat (näiteks varasest eesti luulest ja maailma sonetitraditsioonist). Ilmunud on näiteks Viivi Luige, Uku Masingu, Paul-Eerik Rummo, aga ka teiste suurkujude valikkogud. Ilmunud on mitmeid olulisi tõlkeid (näiteks Contra tõlkes Läti nüüdisluule antoloogia ja Henrik Lindepuu eestinduses möödunud sajandi teise poole vahest ühe maailma olulisema luuletaja Zbigniew Herberti mahukas kogumik).

Tõlgetest sedapalju, et eesti luule kontekstis on vahest kõige olulisemal kohal Märt Väljataga tõlked Jaan Kaplinski viimasest kolmest luulekogust. Mullu meie seast lahkunud Kaplinski viimane, 2021. aastal vene keeles kirjutatud luulekogu lõpeb autori enda ladinakeelse versiooniga luuletusest "Palve on see, mis jääb järele": Luuletus kõlab sääraselt.

Palve on see mis jääb järele
kui kõik on öeldud ja pole enam midagi öelda
Jumal on see mis jääb kui kõik mis on usutud on otsas
ja pole enam midagi uskuda
heinast mis sai lakka ja leivast mis kerkib
valge linase räti all olen juba kirjutanud
kord ei ole ju enam vahet sellel kas oled öelnud
paari sõnaga kõik või kõigi sõnadega eimidagi

10.

Ahsoo, jah. Soovitan tungivalt: lugeda eesti luulet!