Ester Urbala lugemispäevik. Armastuse kõrbed ja argipäeva võrsed
ERR-i kultuuriportaal uues rubriigis "Lugemispäevik" vaatavad eri autorid otsa kirjandusmaastikul toimuvale ja jagavad omapoolseid soovitusi. Teises ülevaates jagab soovitusi kirjanik Ester Urbala.
Siinne lugemispäevik sai teoks tänu kolmele lugemiselamusele kolmes erinevas žanris (luulekogu, romaan, näidendiraamat). Kõigis neis oli oma koht armastuse lõputult laiuvatel kõrbetel, aga ka argipäevast virgunud võrsetel. Või siis armastuse võrsetel ja argipäeva kõrbetel – just nii, kuidas lugeja parasjagu maailma näha soovib. Leidus nii psühholoogilist mängu ja painavat kirge, aga ka kõige harilikumat argipäeva, milles iga päev püüdlikult kroolime, julgemata teha nägu, et vett on vähevõitu.
Andra Teede "Emadepäev"
Andra Teede kirjutas sügisel Sirbis: "Nimelt – ja ma ei taha oma kalleid kaasluuletajaid kuidagi solvata – ei loe luulet mitte keegi. Seda ei osta keegi ja neid autoreid ei tea keegi, kui võrrelda telereitinguga, kui sarja üht osa vaatab kõvasti üle 100 000 inimese (Teede on populaarse ETV telesarja "Õnne 13 stsenarist)... Ma ei tea, mis peaks juhtuma, et 100 000 eestlast loeks ja teaks ühte luuletust või lausa luulekogu."
Mina ka ei tea, mis täpselt juhtuma peaks, aga alustan luule soovitamisest, sest Teede värske kogumik "Emadepäev" väärib lugemist. See on instagrammifiltrivaba luule, kus on koos osavalt valitud sõnad ja hästi tabatud rütm (peamiselt vist rumba). Teede sõnad on napid, kuid sihitud nii, et tabavad. Ole siis praegune või tulevane ema. Naine. Isa või vanaisa. See on dokumentalistilik vaade, millest ei puudu heatahtlik (ja irooniline) naer, aga ka autori hirm, et see, mis on argiselt armas ja vahel tüütu ning isegi hale, võib kohe-kohe puruneda. "Armastus muudab hirmu palju suuremaks", tõdeb autor. Ja nii vast ongi.
Isegi kui last tuleb panna viis tuhat aastat magama (ja lõunaõuni kestab poole vähem), on kokku saanud moodne mosaiikpilt tänapäeva emast, kes töötab, kes on sõjahirmus, kes armastab, kes on väsinud, kes hoolib ning keda painavad tähtaegade lõputu joru ja laisad ehitusmehed. See on tugeva naise portree, kes küsib justkui muuseas... Milleks saadakse lapsi? Mis mõõdu järgi naisi mõõta? (ema ei saa ju ennast libisema lasta) Kuhu peita lapsed kui tuleb sõda? Milline ema ma olen?...
"milline ema ma olen
ma loodan et enam-vähem
kusagil gilmore´i tüdrukute ja
seksi ja linna vahel
ega ma muud ei tea
sina muidugi ei tea üldse neid viiteid kallis
eks ma kunagi seletan
selline vanaaegne värk
ammu enne kui sa üldse
jutuks tulid"
Ja siis tahab Teede veel öelda, et...
"las ma lihtsalt ütlen
et koidula näidendid olid palju lühemad
kui minu omad
ja tal oli parimatel päevadel
viis teenijat majas
arstihärra maksis kinni
ja mul ei ole isegi robottolmuimejat"
ja ta ütleb veidi veel nii Underi, Alveri, Krõõda, sõja ja rahu ning lusitaania tigude kohta.
François Mauriac "Armastuse kõrb"
Prantsuse keelest tõlkinud Henno Rajandi
1926. aastal Prantsuse Akadeemia suure romaaniauhinna võitnud ning hiljuti Loomingu Raamatukogu kuldsarja uustrükis ilmunud teos räägib isa ja poja painavast nõrkusest Maria Crossi nimelise naise vastu. Lugejale lubatakse kahe iseloomult ja elutunnetuselt vastandliku mehe vahelist pinget, millest ei puudu autorile omane peen ja nauditav pessimism. Ja nii ka läheb. Just teatud laadi pessimism ja painav nõrkus ühe ja sama naise vastu määrab loo helistiku. See on lugu täis kirge - sellist, mis aastakümneteks pimestab, nõrgestab ja haigeks teeb, paneb unistama ning kättemaksu ihkama. See on tõeline armastuse kõrb oma miraažidega. See on kõrb, milles vaid viivuks kokku saadakse, et siis kiiresti oma kaldale naasta.
Kahe peategelase motiivid on mõistagi erinevad. Isa, doktor Courrèges´i jaoks on Maria võimalus põgeneda argipäevast ning kogeda kirglikku elu (mis peamiselt küll vaid tema mõtetes realiseerub). Poja Raymondi jaoks on Maria aga osaks meheks kasvamisest.
Romaan on täis tabavaid sümboleid, perekonna turvaliselt ahistavaid ahelaid (üks autori meelisteemadest), tagaajamismängu ja kahetsust. Eriti nauditavaks teeb lugemise Mauriaci kujundlik keel ("Oli juba mõõnaaeg, aga väikese baari põliskülalised pidasid vastu: siin andsid nad koos üleriietega hoiule ka oma päevase valu"), mis loob algusest lõpuni loole hõrgu atmosfääri. Nii ei jää autori hea vorm teose kirjutamise aegadest lugejale sugugi märkamata, sest hoolimata lootusetust kirest on selles pulbitsevat elu. Ja lõpuks otsustab ikkagi lugeja, mis teeb kõrbest kõrbe, sest nii tõdeb ka uustrükile saatesõna kirjutanud Tõnu Õnnepalu: "Ega me ei saagi lõpuni teada, kas "Armastuse kõrb" on see kõrb, kus armastust pole, või on see armastuse enda tuline ja halastamatu maastik, kuhu eksinu ikkagi sureb janusse sellesama armastuse järele."
Eesti Teatri Agentuuri 2021. aasta näidendivõistluse viis parimat
Mart Aas, Kadri Lepp, Katariina Libe, Heneliis Notton, Liis Sein
Mitmete novellikonkursside tulemusi oleme juba erinevates kogumikes näinud ja lugeda saanud. Nüüd on aga kaante vahele saanud ka 2021. aasta näidendivõistluse parimad, ja see on hea teadmine.
Näidend võib olla lugemiseks pretensioonikas, kuid ka nauditav žanr. Oma "sisseviskajaks" sellesse maailma pean Ingar Bergmanni, kelle stsenaarium-näidendid on olnud alati külmavärina-aus lugemine ("Stseenid ühest abielust", "Saraband", "Fanny ja Alexander" jt). Näidendid on justkui meie elu lood. Nad on siinsamas, meie kõrval ja ehk seepärast poevad ka kiiremini naha alla. Jah, need on meie lood, sest juba järgmisel hommikul pärast lugemist vaatad oma naabrit veidi suurema huviga. Teretad, ja mõtled, millist lugu ta endas (täna) peidab, sest kindla peale peidab. Oleme ju lugudest tehtud.
Näidend on justkui toimetamata elu. See on vabadus istuda naaberkorteri köögilauada, maitsta head ja paremat ehk isegi sealsel diivanil end häbitult välja sirutada ning kõige selle juures täit ebamugavust kogeda, mida kontvõõraste keskele sattumine ikka tekitab.
ANNA (isale): Noh? Tere!
ISA: No ma ei tea.
ANNA: Mis on?
ISA: Ma ei oska kohe mitte midagi öelda.
ANNA: Mis on? Mis pahasti on?
ISA: No kas sa siis helistada ei saanud?
PAUL: Kuule, mis seal vahet on?
ISA: Mul läheb ju kolm tundi nüüd.
ANNA: Millega?
ISA: Kanaga. Mul pole ju kana veel. Kui ma praegu ta ära toon, siis läheb ju ahjus veel kaks tundi. Vähemalt. Vähemalt.
ANNA: Mis kana?
EMA: Ahjukana. Isa tahtis seda sinu kana teha.
ISA: Kust ma nüüd võtan selle kana veel? Mis see kell on? Pool kuus. Nii. Pool seitse saan ahju, siis enne 21 ju valmis ei saa. Mingi valemiga ei saa ju.
(Kadri Lepp "Koju")
Napid tegelaste kirjeldused (kui üldse) sunnivad lugejal tegelasi ise välja mõtlema. Ka rütm tuleb näidendi lugemisel ise leida. Ja kõik need küsimused, mis tekivad...kes neilegi peale lugeja enese vastab. Mõni arvab lausa, et näidend polegi niisama lugemiseks (saagu ikka enne lavaküpseks), et see on pelgas töövahend näitleja ja lavastaja vahel, aga just see mõningane toores olek ja dialoogirohkus kõige võluvam ongi.
Näidendivõistluse viit parimat lugu iseloomustavad psühholoogilised pinged ja probleemsed suhted, aga nagu ikka, tuleb mängu ka armastus ja selle ümber laiutav (argi)kõrb. Siin on suurt hellust, mille väljendamine tihtipeale sõnade taha jääb. Siin on tülisid, mille varjus hiilib hool. Siin on muret, ja kõike muud. Olgu selleks siis lesbilise tipparhitekti suhe oma kaaslasega (Katariina Libe "Võrsed") või ebamugav taaskohtumine ühe perekonna kitsukeses köögis (Kadri Lepp "Koju"). Heneliis Nottoni "Emesis"– lugu ühe noore iseseisvumisest ja traumaatilistest kogemustest jääb aga hästi valitud teema ja valulistelt osava kirjutamisstiili tõttu pikaks ajaks kummitama.
PS. Oma esimese näidendi lugemiseks on internetis hulgaliselt abimaterjale, suures osas on need muidugi pühendatud näitlejatele ("How to Read a Play"), aga mitte ainult. Ka tavalugeja saab siit palju huvitavat kaasa. Nagu näiteks soovituse valida kohe alguses, milline tegelane ta olla soovib (ja siis valju häälega end rolli sisse lugeda). Boonusena aga võimaluse selle lugemismängu keskel rolle vahetada või neid juurde lisada. Kõik sõltub tegelikult lugejast. Ta on vaba. Nii et head lugemist!
Toimetaja: Karmen Rebane