Tõlkekirjandusele mõeldes tuli meelde üks jutuajamine, kus vestluskaaslane ütles, et loeb Murakami Harukit inglise keeles, sest eesti keelde on ta nagunii läbi inglise keele tõlgitud. Ma jäin teda üsna nõutult vaatama. Pean tunnistama, et on olnud aeg, kus ka ise alati enne teose kallale asumist ei vaadanud kes ja mis keelest raamatud on tõlkinud, aga sel hetkel sain talle kindlalt väita, et hetkel leiab ta raamatupoest jaapani keelest tõlgitud raamatud.

Pea kuu aega tagasi, 30. septembril tähistati rahvusvahelist tõlkijate päeva. Ja meil on mida tähistada – Eestis on palju suurepäraseid tõlkijaid. Meil on Avatud Eesti Raamatu ja Hieronymuse programmid, mis toetavad ja soodustavad ka keerulisematesse tekstidesse süvenemist ja Eesti kirjanike liidu tõlkijate sektsioon (EKLTS), mis kaitseb ja edendab tõlkekultuuri ja kutsemeisterlikkust. EKLTS-is on ka noorte tõlkijate koolitusprogramm, mille raames kogenud ja alustav tõlkija, meister ja sell, koos töötavad ning tahaksingi soovitada kolme raamatut, mis sel aastal selle programmi raames ilmunud on.

Natsume Sōseki "Noorsand"
Jaapani keelest tõlkinud Maarja Jaanits, juhendanud Alari Allik

Ta esitas kogu laulu kahe sügava hingetõmbega ja ütles seejärel: "Võttis võhmale küll!" Laulnud siis midagi kergemat, kui see nii võhmale võtab!

Teose nimetu kangelane on otsekohese ütlemisega ja keevavereline pealinna noormees, kes satub poolkogemata väikese maakoha matemaatikaõpetajaks. Õpinguid lõpetades pole tal edasiseks eluks plaane tehtud ning seega tundub sülle kukkunud pakkumine justkui hea õlekõrs. Raamat jälgibki tempokalt tema nappi aega uues paigas elamist ja õpetamist, kus tuleb toime tulla (tema jaoks) isemoodi inimeste, kahepalgelisuse, ulakate õpilaste ja väikese koha eripäradega.

Peategelane võib algul oma järskude maneeride ja liigkiirete järelduste tegemisega lugejale vastumeelne olla – näiteks paneb ta esmasel kohtumisel kõigile õpetajatele oma peas hüüdnimed (Tühikargaja, Kährik jt) ning leiab, et kõige lihtsam viis asju lahendada on rusikatega. Samuti on tema sisekõne pidevalt etteheiteid tegev (vt tsitaat). Loo arenedes muutub tema lihtsus ja kohati ka lapselik siirus omamoodi sümpaatseks ning paneb talle kaasa elama ja tundma.

Natsume Sōseki sündis küll veel Edo ajastusse ent kirjanikuna tegutses juba Meiji ajastul, millele iseloomulikke üleminekuaja jooni on näha ka "Noorsandis" ja millest räägib pikemalt tõlkija raamatu järelsõnas.
 
Natsume Sōseki austajate rõõmuks on Hieronymuse sarjas oodata ka romaane "Mina olen kass" ja "Rohupadi" Maret Nukke tõlkes.

Vanessa Springora "Nõusolek"
Prantsuse keelest tõlkinud Anna Linda Tomp, juhendanud Indrek Koff

"Sa oled hull, sa ei suuda nautida hetke, kusjuures kõik naised on samasugused. Mitte ükski naine ei suuda tunda rõõmu hetkest, see oleks teil nagu veres. Te olete krooniliselt rahuldamatud, omaenese hüsteeria pantvangid."

Vanessa Springora romaan on stiili poolest kergesti loetav ja n-ö ühe istumise raamat, ent selle sisu jääb pikemalt kummitama. "Nõusolek" on autobiograafiline jutustus neljateistaastase tüdruku suhtest endast kolm korda vanema mehega. Pealkirjast lähtuvalt küsib raamat lugejalt millises vanuses on inimese nõusolek adekvaatne? Kas 14 on piisav vanus otsustamaks oma küpsuse üle, et astuda suhtesse 50-aastasega või võiks siin näha jõudude tasakaalu paigast nihkumas? Springora avab romaanis seda jõupositsiooni, mis on saavutatud meelituste ja manipulatsiooni (vt tsitaati ülal) teel ning mida hoitakse ülal vaid seni, kuni tugevamal poolel huvi on. See tähendab umbes nii kaua kuni kallim isiklike maitse-eelistuste jaoks lihtsalt liiga vanaks saab. Suhte dünaamika kirjeldused tekitavad parasjagu õõva ning seeläbi loodan, et teos jõuab võimalikult paljude noorte lugejate kätesse ning nad oskavad ohumärke ära tunda ja neist ka kellegagi rääkida.

Tiziano Scarpa "Stabat Mater"
Itaalia keelest tõlkinud Paul Raud, juhendanud Malle Talvet

Oleme määratud kehastama abstraktsust. Meie keha kaudu liigub arusaam millestki, mida väljaspool meid pole olemas ja mida me kutsume muusikaks.

Tiziano Scarpa lühiromaan on avaneb lugejale noore vaeslapse Cecilia silme läbi. Kogu raamat on omamoodi kiri Proua Emale, kellega ta kunagi kohtunud ei ole, aga kellega oma elu jagada tahab. Igapäevaelu kirjeldused segunevad poeetilisemate tähelepanekutega muusika kohta – muusika, kui miski, mida mängitakse instrumentidel, aga komponeeritakse ka hinges. Kogu jutustus on üldse tugevalt meeleline – Ceciliat vaevab unetus ning ta õpib öösiti käsikaudu kobades tundma orbudekodu kõiki nurgataguseid ja lohutust tundma jahedatest trepikodadest, kust teda kunagi kondamiselt ei tabata.

Omal kohal on ka noore Vivaldi tegelane, kes orbudekodusse muusikaõpetajaks palgatakse, ent mulle tundus, et Cecilia oleks kangelase rolli raamatus ära täitnud ka ilma helilooja karmi ent kindlasse soosingusse sattumata.