Novelli- või luulekogul on üsna eriline ja lugejat rõõmustav omadus - vabadus alustada lõpust, sellest kõige viimaseks jäetud palast, kartmata, et midagi kaotsi läheb. Tagurpidi ettevõetud tervik võib isegi omamoodi äraspidist naudingut pakkuda. Kui välja valitud kogumikul satub olema ka järelsõna, tasub minna üks samm veel edasi (või tagasi) ning alustada hoopis sellest. Hästi koostatud, autori kohta mahlaseid fakte pillav kirjatükk võib mõjuda kui värvikas giid kunstisaalis. Mõlemad tervitusampsud söödud, saab edasi liikuda sisukorra juurde, valida menüüst mõni ahvatlev pealkiri, ja asuda teele. Magustoit jääb samuti lugeja otsustada.

Olga Tokarczuk "Maailma kõige inetum naisterahvas"

Üht tunnustatumat poola autorit, pealekauba nobelisti, tasub ikka ja jälle lugeda. Seda nii austusest autori kui ka väsimatu poola kirjanduse tõlkija Hendrik Lindepuu vastu. Loomingu Raamatukogu kuldsarjas ilmunud uustrükk oleks väärinud niisamagi uuesti lugemist, nüüd on aga lisandunud kaheksa eesti keeles varem avaldamata lugu kogumikust "Mäng mitmel trummil".

Kliinilise psühholoogi haridusega kirjanik on iga lugemiskorraga justkui veidi muutunud (tõenäolisem on muidugi see, et lugeja ise on vahepeal palju rohkem muutunud). Igatahes on Tokarczuki novellid ses kogus kihvtilt erinevad. Nii mõnelgi leheküljel võib tabada lugejat mõte, keda ta ikkagi parasjagu loeb? Autori käekiri on niivõrd mitmekesine. Tõestuseks sujuv liikumine tuumaohu eest varjunud paarikese juurest 1675. aasta suvesse, läbi vihmase Šotimaa loomeresidentuuri maailma kõige koledama naisterahva juurde, seejärel vahelepõige ühe professori õudusunenäolistesse seiklustesse Varssavis, sealt edasi kuulsa kirjaniku autoriõhtule ning krimikirjanike kokkutulekule.

Nii mõneski loos joonistuvad eriliselt välja tegelaste summutatud sisehääled, halvasti varjatud viha ning frustratsioon. Siin on pealtnäha hallikarva paarikesi, kelle vahel ei näi peale põlguse enam midagi olevat. Aga on, palju rohkem, kui me esialgu arvame. Seal on viha ja hool, kadedus ja armastus. See on suhe, kus koos püsimiseks ammutatakse jõudu ning saadakse kummalist rahuldust üksteise ärritamisest.

Võluvalt miksib autor argipäeva maagiaga. Kui lugeja soovib, leiab ta ärevat tumedust või (iroonilist) helgust. Sealjuures võivad Tokarczuki kirjeldused mõjuda visandlikult, isegi toorelt, aga nii meeldivalt tavaliselt nagu igapäevane elu, kus puudub igasugune ilukirjanduslik ilulemine. Ja just siis, keset seda (näilist) argist mugavust, paiskab ta su keset kõige keerukamat elufilosoofiat, võttes kokku kõik need abitud korrad, mil oled püüdnud üht või teist elu tõsiasja sõnastada, aga abituks katseks need jäänud ongi. Sest just niisama järsku jõuab lugeja teadvusse midagi, mis oma paramatusega jalust niidab, kuid millega tal jääb üle vaid nõustuda.

Sanna Kartau "Ma hääletan selle sõja poolt oma kehaga"

Möödunud aasta lõpul Betti Alveri debüüdipreemia pälvinud Sanna Kartau luulekogust võib (juhuslikult) leida lõigu, mis aitaks justkui veidike mõista debüüdi keerukust ja debütandi dilemmat:

"Mitte keegi ei kutsu meid tantsupõrandale,
see on alati tühi
enne kui meie, kohmaka ebalusega
sammume selle keskele omaenda
absurdsete annete rütmiga."

Debüüdil võiks olla vaid õnnelik saatus. Juhtub ebaõnnestuma, tervitatakse autori julgust ja jäädakse ootama järgmist. Algus on ju igatahes tehtud. On aga kohe tegu tugeva tulekuga (mida debüüdipreemia kindla peale on) ei ole ka sellele järgnev sugugi halb. Tervitatakse autori julgust ning jäädakse kannatamatult järgmist ootama. Kumma puhul surve autorile suurem on, jääb debütantide endi otsustada.

Harva tabab luule lugejat kamina ees sooja pleedi sees. Vähetõenäoline, et too ka luuletajat sealsamas mugavuses tabanud on. Palju põnevam, kui saad sellega pihta ühistranspordis või koristamata köögilaua taga, hambaarsti ootejärjekorras või autopesulas. Just nii on lootust, et heast kogumikust saab justkui natuke ka lugeja autoportree. Eluline ja mitmetähenduslik. Ja kui mitte päris autoportree, siis vähemasti mõningate sarnaste elementidega.

Esikkogu on ühtaegu õrn ja keeruline, tark, lüüriline ja kehaline. Kartau luules on keha. Ei tea, kas just kõige tähtsamal kohal, aga tajutav pea igal sammul. Vaim, see saab ju igal pool ringi rännata, aga keha... Katsu sa see nagu mõni tekst oma õlalt maha raputada. Siin on naist tema erinevates rollides, erinevates häältes ja erinevates vormides. Laenates luulekogus kasutatud sõnu, on tekstides uudishimu ja uljust, kurbust ja südikust, roppust ja vabaduse vänget valgust, kangelase naeratust ja jõhkrat tahet.

"Ma hääletan selle sõja poolt oma kehaga" saadab mõneti nostalgiline ja ehk isegi kõiketeadev hõng, et mis kord oli, on või tuleb. Ja see on igati mõistetav, sest autor teab alati natuke rohkem. Lugejal pole vaja kahelda, sest midagi liigset tema ette asetatud pole.

"Et talv üle elada
peavad su juured puhkama
ja vesi tüves külmuma.
Jää liikumatuks, valgeks ja vaevu nähtavaks.
Ära kanna vilja, see pole
aeg õiteks.

Ela talv üle, ära
saa selleks."

Tove Jansson "Puiestee ja teisi jutte"

Ajakirjamaailma illustraatorina sisenenud Janssoni jaoks oli novell tervik koos seda saatva illustratsiooniga. Tema tekst ja pilt sulasid üheks. Janssoni seni avaldamata novellide ja esseede kogumikku "Puiestee ja teisi jutte" ongi kogutud peaaegu tundmatuks jäänud palad ja joonistused, mis on ilmunud ajakirjades aastatel 1934 – 1997.

Janssoni looming on pikka aega pakkunud võrdselt huvi nii lastele kui ka täiskasvanutele (kelle maailm on täis Muumioru paralleelmaailma peegeldusi). Viimati ilmunud kogumikus juhatatakse lugeja võluvalt Pariisi kunstielu keskele. See on teema ja see on linn, mille juurde autor ikka ja jälle tagasi pöördub. Siin on kunstnikele omast melodraamat ja igavest püüdu tunnustuse järele, nukrust ja ambitsioone, põhjamaiselt tumedaid kujundeid, teatraalseid žeste, aga ka muhedust ja mahlakust ning muidugi armastust selle erinevais vormides.

Pariisile ei jää sugugi alla ka rännak Muumimaja sisemusse, kus autor tutvustab ümmarguse maja kontseptsiooni ning heidab elegantselt kinda moodsa arhitektuuri sünnitatud kandilistele karpmajadele. Me näeme muinasjutulist loomemaja, kus on saun ja võrgukuur ning pikk jahe koridor, mis on kalju sisse raiutud. Siin on salatrepid ja lodža ning torn, kus magab igasugu tegelasi. Muinasjutuline saab ühtäkki reaalseks, sest Janssoni lugudes on rõõmustavat sarkasmi ja teravust, psühhoanalüütilist inimhinge lahkamist ning hulgaliselt unenäolisi, kuidas samas nii argiseid sümboleid.

Jansson kirjutab võrdselt hästi silmakirjalikust lastekirjanikust, väsinud vanameestest ja pohmelli ootel õnnekalossid leidnud koduvanast. Aga ta poleks Tove, kui tema lugudes poleks rõõmu loodusest, õigemini saarest, tema õnnelikust paigast, mis on saatnud teda terve elu.

"Kõnnid ümber saare. Keegi ei saa tulla, keegi ei pea lahkuma, oled täielikus rahus. Kellad on ammu seisma jäänud ja kingi pole ammu kantud. Jalad leiavad ise tee, on julged ja iseseisvad, nad on muutunud tundlikuks nagu käed ja tunnevad ruttu ja rõõmuga ära liiva ja sambla, adru ja kalju … Kõik, mis su oma isikut puudutab, on vabaks lastud, neutraalne, ebahuvitav ... Probleemid on lihtsad ja need on lahendatavad. Et vesi saab otsa, et vihm sajab tuppa. Üks puu on tuulega ümber kukkumas, üks teder lendab vastu aknaruutu, üks võrk on kaduma läinud."