Lindepuu on pähe võtnud tõlkida ja välja anda oma kirjastuse alt 100 poola teost.

Uurisin Hendrikult, kui kaugel vana spordimees, teivashüppaja ja teivashüppetreener (ja tuletõrjuja) oma eesmärgist on. Skoor on: tõlgitud on 72 raamatut ja 72 näidendit, oma kirjastuse alt on ilmunud 58 raamatut poola kirjandust.

Ei teagi, kes Eestis veel nii sportlik tõlkija ja erakirjastaja oleks. (Oletan, et neid siiski on). Ise olen taolise kõrval amatöör.

Viimased paugud Hendriku püssirauast on 700 lk. kõvakaaneline Zbigniew Herbert tagasihoidliku pealkirjaga "Luuletused". Ma ei teagi, kas see on kogu Herbert või murdosa. On pikki pikavärsilisi loolevooge, on telegrammiliste lühiridade jadasid, peaaegu enteriluulet, on miniatuure.

Toon näituseks ühe Herberti:

"Nael taevas

See oli minu elu kõige kaunim taevasina: kuiv, kõva ja nii puhas, et hing jäi kinni. Sellest väljusid hääletult õhu määratusuured inglid.

Kuni ühtäkki märkasin roostes naela, mis oli viltu taevasse löödud. Püüdsin seda unustada. Tulutult, silmanurgast nägin seda ikka.

Ja mis jäi mu taevast järele? Taevasina sinikaga."

Ja üks veel:

"Jõehobu surm

Ta suri lohutamatus kurbuses. Ta oli nii tundlik, et herilase lend tekitas tal südamekloppimist. Kui ta vajus mudasse, siis suunas pilgu taevasinasse. Ja selle sinaga silmis langetas oma laud igaveseks.

Nüüd pärast surma jääb aina kõhnemaks. On juba selgesti näha tema habrast profiili. Temast jääb järele üksnes sinakas viirg."

Toimetaja on Leelo Laurits nagu Hendriku raamatutel ikka.

Teiseks nobelist Olga Tokarczuk, kellelt on Hendriku masinast eesti keelde jõudnud viis teost. Kui Tokarczuki "Aja oma atra läbi koolnute kontide" oli valdavalt sügav masendus, siis "E. E." on pigem fantasmagooria Ernast 20. sajandi alguse Breslaus. Erna Eltzner näeb vaime ja meediumina saab temast psühhiaatrite uurimisalune. Seega midagi natuke kergemat. Pealiskaudsel sirvimisel tundub lausa ajaviiteromaan, aga olen kindel, et süvenemisel leidub tekstis kihistusi. Ega kirjanik ei peagi kogu aeg vaevalist ja raskemeelset teksti tegema, võib vahel ka lustlikult klahve klõbisatada.

Fantaasiakirjandust on poola kirjanduses küllaga, aga mida seal pole. Kõike on.

Tokarczuk käis Eestis, Prima Vistal 2013. aastal ja lubas tuleval aastal tagasi tulla.

Kolmandaks Filosoof Lezek Kolakowski, kellelt on tulnud raskepärast filosoofia ja kristluse lahkamist, aga ka napimaid, "Miniloengud maksiprobleemidest" näiteks.

Nüüdne on sootuks pajatuste pada pika pealkirjaga "13 pajatust Lailonia kuningriigist suurtele ja väikestele ning teisi muinasjutte". Tekst jookseb ludinal ja autor naudib kerget sulge.

Aga kui filosoof kukub lora ajama, siis ei pääse ta ridade vahel tõsisematest teemadest. Näiteks looke noormees Gyomist, keda tabab kinnisidee saada vanemaks härraks. Et saada paremapalgalist ja soliidsemat töökohta, sest Gyom müüb vaarikajäätist ega teeni palju.

Aga naine Mek-Mek ei taha meheks vanahärrat. Ometi habeme, vuntside, kalosside, kõvakübara ja vihmavarju abil saabki Gyomist vanem härra, kes saab vastutava töökoha hotellis lillede vaasist välja võtjana. Gyom teenib paremat palka ja naine võib käia mööda linna, kogu nägu huulepumatiga kokku mäkerdatud ja kõik kadestavad, sest ta on lillede vaasist välja võtja abikaasa.

Ometi varastatakse Gyomilt vanahärra atribuutika, Gyom kaotab töö ja palga ja taas vihaseks saanud naine leiab uue mehe. Gyom otsustab saada imikuks, sest imikute eest hoolitsetakse. Teeb proovi, aga keegi ei usu, et Gyom on imik. Fiasko on täielik.

Lugu identiteedikriisist. Või sellest, et püüdlik identiteedivahetus, kellekski teiseks saamine, võib olla ummiktee. Meenub Italo Caolvino olematu rüütel, kel läks selles vallas pisut paremini. Ehk räägib siin mõneti kaasa Kolakowski arusaam eneseks jäämise vajadusest emigratsioonis ja see kõneleb paljude poola kirjanike nimel.

Kunagine Oxfordi professor Kolakowski kuulub poola emigrantkirjanikke pikka nimistusse. Adam Mickiewicz, Zygmunt Krasiński, Juliusz Słowacki, Witold Gombrowicz, Czeslaw Miłosz jt. Selles on üle mitukümmend autorit ja suur hulk paremat poole kirjandust on kirjutatud Berliinis, Pariisis, Londonis ning Lõuna- ja Põhja-Ameerikas. Aga kui väliseesti kirjanikud jäid mõneti isolatsiooni, siis poolakad on vähemalt nüüdseks kodu-Poolas kesksel kohal ja tuntud laiemalt.

Kui Hendrik samal moel oma lõputut spurti jätkab, pole 100 raamatut poola kirjandust mägede taga ja number 100 võib osutuda liiga väikeseks. Ja muidugi on valinud Hendrik endale ala, kus on tööd võimalik juurde ammutada lõputult – poola kirjanduse.

Lisaks tõlkimisele kasutab Hendrik tiidsalt talumajatagust teivashüppeplatsi ja püstitab seenioride tippmarke. Iseenese jaoks. Korjab usinalt marju ümberkaudsest metsast, supleb tiigis iga ilmaga ja erinevate riikide pühadel tõmbab masti eri riikide lippe. Mitte vaid Poola, aga näiteks USA. Talust väljas käib haruharva, enamasti sõidab siis Krakowisse, kust naaseb kohvrtäie uute raamatutega oma tööpõllu tarbeks.