Ühele ütleb õpetaja ja teise valikuid määravad makstud või maksmata reklaamid. Kolmas astub ette valmistamata sisse raamatupoodi või raamatukogusse. Neljas lähtub isiklikest eelistustest. Viies on ikka nende samade autorite korduvlugeja jne.

Võimalus on kätte võtta ka kodumaised kultuuriajakirjad, mille maitsekalt kureeritud kirjanduslik valik jätab oma mitmekesisuse tõttu lugejale küllaltki vabad käed. Pealegi sünnib uut kirjandust iga päev. Parem sellega siis juba kursis olla. Seekord teen kummarduse väärt lugemisvarale, mis rahuldavad igati kirjandusliku lühivormi isu. Need on Värske Rõhk, Looming ja Vikerkaar.

"kunagi tahan olla vana ja kortsus nagu loetud ajaleht
tahan kitkuda kulme ja kissitada oma kunstripsmeid florida päikesepaiste all
suits suunurgas loen kellegi
synnikaardilt õnne ja õnnetusi
elan vagunelamupargis ja kasvatan puusalt ymberkaudseid jõmpsikaid kellel pole kindlat uneaega
ostan oma kassile ainult kallist toitu ja kastan lilli yle
kohaliku nurgapoe myyja teab mind nimepidi, mäletab mu lemmiklikööri

paratamatult olen syndinud floridast kaugele
eestis kastab taimi minu asemel üle vihm
ja lemmikliköör on kõigil üks"

Lotte Triin Ugandi / Vana Tallinn

Alustan noorimast. Värske Rõhk keskendub noorte autorite (ülempiir jääb kuuldavasti kolmekümnendate keskpaika) loomingu avaldamisele. Lugejale pakutakse omanäolist valikut luule, proosatekstide, värskete arvustuste ja intervjuude vahel. On ka päevikuid ja esseesid, tõlkevõistluse parimate tõlkeid ning lugemissoovitusi. Igas numbris on nii debütante kui ka tuntumaid nimesid, aga kindlasti on see peegeldus tänasest ning ehk ka sellest, millises suunas kaasaegne maailmakirjandus liikuda võiks. Lisandväärtusena annab Värske Rõhu meeskond hindamatu panuse sellesse, et sünniks heade uute toimetajate ja tõlkijate järelkasv.

Selle aasta esimeses numbris teeb korraliku avangu Värske Rõhu kriitikakonkursi peapreemia autor Liisa Mudist, kes reastab 20 mõtet Berit Kaschani luulekogust "Täna piisab vähesest".

Esile võiks tõsta Lotte Triin Ugandi ja Elisabeth Heinsalu luulet. Mattias Velleri ja mortimeri (filtrita) päevikuid. Meeldivalt tajutavad kui palad, mis pole ei ülemõeldud ega -toimetatud. Mõnusa energiaga on ka Daniel Tamme intervjuu populaarse luulekogu "Alaska" autori Joonas Veelmaaga.

Looming 100

Pidulik (hõbe)kujundus ütleb ilmeksimatult, et kirjandusajakirja sajas aasta on käes, ja rohkem nagu poleks vaja lisadagi kui ehk peatoimetaja tsitaadi.

"Loomingul on pisut elitaarne maine. Aga kirjandus ei ole midagi sellist, mis oleks mõistetav vaid valitutele. Looming peegeldab meie kaasaegse kirjanduse erinevaid suundi ja juubeli raames tahakski teadvustada Loomingut kui võimalust olla kursis eesti kirjanduse rikkuse ja rikutusega," kommenteeris ajakirja peatoimetaja Indrek Mesikepp (ERR-i kultuuriportaal, 25.02.2023)

Kindel on see, et lugeja kohtab Loomingus tuntuid ja väga tuntuid kirjanikke, aga mitte ainult. Pean suureks rõõmuks, kui mõni autor ilmub teadvusesse alles esimest korda just Loomingu kaante vahel, sest see saab tähendada vaid seda, et õhus on võimalus uueks sümpaatseks avastuseks.

Selle aasta kaks esimest numbrit toovad meeldivaid avastusi ja veel meeldivamaid kinnitusi. Kai Kase novelle ootan alati. Need on muhedad, kergelt ükskõiksed, aga tegelikult teravad. Kase värske novell "Nulliring" teeb näiliselt tuule alla flanellsärkides papidele. Nii nagu mõne kirjaniku märksõna on maagiline realism, võiks Kase märksõna olla maagiline argipäev, milles on usutavat unistamist, aga ka muserdavat hallust. Valitseb justkui õhkõrn tasakaal, mis puändi ajaks ikkagi paigast läheb. Ehk siis elu.

Elu on ka Janar Ala loos pealkirjaga "Saapad, Dante ja Van Johnson." Ei tea, kas Ala kipub olema kategoorias meeldib/ei meeldi, aga allakirjutanu liitub igatahes esimestega. Meeldib. Muud sõnad oleks justkui ülearune liialdus nagu või pasteedileival.

"... Kõnnid kaubamajas.
Komistad naisele otsa.
Sina vabandad.
Naine ei vabanda.
Mõtled: küll on mühkam.
Pärast mõtled, vaevalt ta Dantet lugenud on.
Vaevalt teab üldse, kes Dante on.
Vaevalt et üldse teada tahab ..."

Tarmo Tedre novell "Antsu pension" jääb lausa kummitama. Loed ühe sõõmuga ja tunnet kerget õudust läheneva pensioni ees. Uus tutvus toimub Jana Maasikuga loos "Sa olid meie eeskuju", mis lahkab ühe kortermaja anatoomiat ja kodumaiseid suhtluskammitsaid. Mis oleks, kui saaks koos vanaks nendesamade naabritega, kellega lapsepõlves liivakastis kakeldi. Kerge õõv ja sümpaatia üheskoos.

Lugemissoovituste (ja -seikluste) otsijatel soovitan aga tutvuda rubriigiga "Kirjanik loeb".  Aasta esimeses kahes numbris on nendeks Piret Jaaks (ausad ülestunnistused) ja Mehis Heinsaar, kellest viimane teeb suurema kummarduse Loomingu Raamatukogule, reastades ära kõik oma senised lemmikaastakäigud. Üsna kindlasti leiab Heinsaare nimekirjast rohkem kui mitu uut kuldaväärt avastust.

Vikerkaar

Seda, et vahel võib ajakirja ostmiseks vajalikuks tõukejõuks olla üksainus lause, kogesin ise hiljuti lennujaamas, kus sirvides Vikerkaart, kõneles minuga Kaisa Lingi ettepanek "Kujutlege, et olete vann." See polnud isegi pealkiri.

Eks nii mõnigi vannisõber on kujutlenud end vannina, ja nii Vikerkaar minuga kaasa rändaski. Tutvustamata ajakirja üldist tausta, liigun kohe aasta esimese teemanumbri juurde, koondteemaks "töö". Kokku on saanud põnev sümbioos, mis pakub erineva maitsega lugejale lühemaid ampse ja pikemaid süvenemisi. Võib arvata, et kõik, kes soovivad, siin ka oma isu meeldivalt rahuldatud saavad.

"Miks lasta kärnkonnal töö
     oma elu peal lamada?
Võiks ju nutikust kõplaks võttes
    ta minema ajada."

Philip Larkin / Kärnkonnad / Inglise keelest tõlkinud M. V

Mõned soovitused ka. Töönovellide seast tõuseb esile Jüri Kolgi "Laenatud laps", mis jutustab asjadest, mis päriselt olulised võiksid olla. Isegi, kui selle olulise säilitamisel lood pisut käest kipuvad minema. Töömälestusi on igat laadi – Kiviõli teenijannast kantpeade käsualuseni. Erilise sümpaatia pälvib Anne Kulli kalmistutöölise heietus ehk sissevaade Tallinna Metsakalmistu haljastustöölise ellu aastatel 1982-1992. Hasso Krull süveneb aga sellesse, kuidas töö tuleb ja tapab ehk moodsast orjusest ja kuidas sellest vabaneda. Lugusid ja artikleid on ametiühingutest ja tehnilistest tööriistadest, intiimsusest tööriistadega, digimuutustest tööl, aga ka töö- ja orjuslaulude soost  (vahva rahva lauluarmastust pole ka orjapõli eemale peletanud), tehnostressi teguritest, tööga seotud väärtustest ning ühiskonnast, mis muutub valitsevate tehnoloogiate nägu mitte vastupidi.

Vikerkaar märgib oma selle aasta avanumbris tabavalt tööga seonduvad valdkonnad, teeb seda üllatavate nurkade alt ning erinevates vormides, harutades ühe teema õhukesteks kihtideks lahti, tekitades neid kihte juurdegi, sobides seetõttu lugemisvaraks ka igale juhile. No näiteks lisaks mõnele juhtimisajakirjale. Sammukese lähemale avaramale perspektiivile ja kaasmaalase hingeelule viib see kohe kindlasti.

Ligipääs, muide, kõigile kolmele ajakirjale, on sama lihtne kui pakile piimale supermarketis. Kuuldavasti on märtsikuu numbrid peagi ka ajakirjade letis kohal.