Esmapilgul pole seda raamatute vähenenud arvu võibolla kuigivõrd märgata – poeletid tunduvad igasugu värvilist ja läikivat täis olevat. Lähemal vaatlusel võib aga näha, et aasta alguse lastekirjandusmaastikku kujundavad igat sorti ja laadi tegelusteosed. Nende seas on nii kriipsu-, kraapsu- ja kleepsuraamatuid kui pusletamis-, nuputamis- ja värvimisvihikuid. Igati kasulikud vahendid lapse erksa meele hoidmiseks ja käeosavuse harjutamiseks. Lugemiselamust, tõsi küll, oleks niisugustest teostest aga pisut narr otsida. Õnneks pole raamat piim, mis kiiresti rikneb. Nii võibki vabalt lugemiseks kätte võtta ka mõne kuu või miks mitte lausa aastatetagusegi teose.

Üks selliseid raamatuid, mida kindlasti (taas) kätte võtta tasuks, on David Walliamsi "Gängstamemm" (illustreerinud Tony Ross, tõlkinud Ehte Puhang, kirjastus Tänapäev). Enese eest räägib juba tõik, et tegemist on Eestis 2014. aastal esmailmunud raamatu kordustrükiga. Sellist au ei teeni välja mitte just iga 21. sajandi tõlketeos. Aga pole ka imestada, kuna tegemist on ühe mainekama inglise nüüdislastekirjaniku esimese eesti keelde tõlgitud teosega.

Raamat räägib 11-aastasest Benist, kes üle kõige vihkab õhtuid vanaema juures. Ennekõike seepärast, et vanaema poisi sõnul kapsa järele haiseb ning kogu aeg sõnamängu mängida tahab. Et aga vanematele meeldib kangesti tantsusaate salvestusel osaleda, kuid Benile on see vastukarva, tuleb poisil siiski iga reede õhtu koos vanaemaga veeta.

Ühel külaskäigul avastab Ben šokolaadiküpsiseid otsides hulga teemante ja ehteid. Ta ei suuda mõista, kust tema hädine ja kohati kohtlaselt käituv vanaema sellise varanduse on saanud. Asunud vanaema jälitama märkab poiss peagi, et tema kapsalõhnaline lillelise kleidiga vanamemm pole sugugi see, kellena poiss teda senini näinud on. Walliams oskab luua värvikaid karaktereid ning kutsuda esile kõige erinevamaid tundeid. Suur ja sügav idee vanaemade armastusest oma lapselaste vastu kasvab välja põnevast sündmustikust, mis lausa lendab käes.

Maineka soome illustraatori ja kirjaniku Sanna Manderi pildiraamat "Mu tilluke nõid" (illustreerinud autor, tõlkinud Triin Tael, Vesta 2022) nõuab kontakti saamiseks ehk veidi rohkem aega ja süvenemist kui eelmainitud teos, kuid nähtud vaev saab kuhjaga tasutud – veel päevigi pärast lugemist tikuvad mõtted üha uuesti raamatu radadele.

"Mu tilluke nõid" on kirjutatud minajutustusena, rääkijaks algkoolis õppiv Harri. Poiss elab vaheldumisi ema ja isa juures, mistõttu tal on raske keskenduda. Osaliselt on põhjuseks ka tilluke ja isekas nõid Nöx, kes poisiga igal pool kaasas käib. Nöxil on igasugu põnevaid plaane, et Harrit koolitöödest eemale meelitada ja pahandustele ahvatleda. Kui siis aga kuri karjas on, ütleb nõid, et teda pole võib-olla olemaski, ja jätab Harri südametunnistuspiinadesse vaevlema. Siis aga näeb poiss, et tema isalgi on oma nõid, kes meest halvasti käituma õhutab, ning poiss hakkab toimunule uue pilguga vaatama.

Juhan Voolaidi möödunud aasta lõpul ilmunud jutukogu "Kommikoletis" (illustreerinud Marja-Liisa Plats, Kuuloom 2022) on tore samuti just tusastel talvekuudel kätte võtta ja nõnda oma meeleolu tõsta. Varasemalt on Voolaidilt lastele ilmunud mälestuslik seiklusjutustus "Kullamäe lood" (illustreerinud Andres Kuura, Atlex 2012), mille peamiseks adressaadiks on põhikooliealised, "Kommikoletise" lood sobivad aga juba päris pisikestele ettelugemiseks.

Voolaiu lühijuttude läbivaks jooneks on soe huumor ja hoolivus, millega ta vaatleb oma tegelasi, olgu need siis esemed või loomad, lapsed või täiskasvanud, fantaasiaolendeist rääkimata. Näiteks päevaks hoidlasse paigutatud jalgrattad, kes igavusega linnatuurile lähevad, võtavad väiksemad isendid suuremate varju, et neid kaitsta. Või vares, kellele laps oma haiguse annab, kust see siis roti ja vihmaussi kaudu lõpuks kivini jõuab. Palavikus kivi aga ei lase end haigusest häirida ning asub suure meeleheaga tööle saunas kerisekivina. Enamasti kasutab Voolaid jutukese lõpposas ka puänti, mis loo kenasti, kuid moraalitsemata kokku võtab.

Lustakaid ja põnevaid lugusid võib leida ka Ilona Martsoni koostatud kogumikust "Mootorsaega lepatriinu ja teisi jubejutte" (illustreerinud Olga ja Märt Rudolf Pärn, Tänapäev 2023), mis koondab ajakirja Täheke eestvedamisel korraldava jubejuttude konkursi paremaid töid aastatest 2018-2021. Jubejutukonkurss on koolilastele mõeldud omaloomingukonkurssidest üks osalejarohkemaid ja pikaajalisemaid. Nii ongi võistlustöödest varem valminud juba kolm lugejamenukat kogumikku.

"Mootorsaega lepatriinu" näitab ilmekalt, kuivõrd lennukas on laste fantaasia ning kui palju lusti tunnevad nad selle sõnadeks vormimisest. Omaette köitev on läbi lugude jälgida, mida lapsed jubedana kujutavad ning kuidas nad pinget ja põnevust loovad. Olga ja Märt Rudolf Pärna pildid keeravad juttudele omajagu vinti veel juurde, nii et tulemus on äärmiselt vabastav ja meeliköitev nii lastele endile kui täiskasvanuilegi. Seni, kuni meil leidub lapsi, keda loomekonkursid köidavad, kuni on õpetajaid, kes lapsi kirjutama innustavad, ja võistluste korraldajaid, kes tahavad ja suudavad sellises mahus ettevõtmisi läbi viia, ei tasu eesti kirjanduse tulevikku kahtluse alla seada.