Kui väljas on veebruar ja orgudes ruskavad pajud (nagu Viivi Luik tabavalt on sõnastanud), tahaksid ilmselt paljud meist teki all kerra tõmbuda ja oodata, kuniks jääpurikad tilkuma hakkavad ja esimesed lumikellukesed ninad läbi mullakihtide vapralt päikese poole sirutavad. Eriti keerukas on olnud tänavune aasta, kui maailma kohal on hirme rohkem kui kunagi varem meie eluea jooksul ning mistahes keeles esitatud palved ei näi aitavat. Üks, mis on kindel – kannatuski tuleb ja läheb, ja kirjandus saab ja peab olema raskel hetkel toeks nii väikestele kui suurtele inimestele.

On inimesi, kes leiavad parima võimaluse olevat tekkinud olukorrale julgelt silma vaadata ja nii maailma asjades selgust saada. Sellistele lugejatele sobib suurepäraselt Indrek Koffi pildiraamat "Kes võidab?" (illustreerinud Oksana Drachkovska, tõlkinud Katja Novak, kirjastus Härra Tee & proua Kohvi 2023). Tegemist on tirelköites teosega, millest üks pool on eesti, teine ukraina keeles, raamatu keskel saavad erikeelelised tekstid sõbralikult kokku.

Teose keskmes on sõda, seda küll üldistatud kujul, kuid siiski konkreetsel ja valusal näitel. Enamik meist teab küll seda tunnet, mis Koffi tekstist vastu kajab, kuid vaid vähesed suudavad selle tunde jaoks sõnu leida. Koff oskab ja suudab. Ta toob alustuseks mõjuva võrdluse: "Sõja ajal langeb taevast vihma ja lume asemel pomme, tuulega koos vihisevad kuulid".

Seejärel arutleb ta sõja mõttetuse üle ja märgib, et kuigi see kõik ära määrib, ei mõista ometi kõik inimesed selle mõttetust ja jätkavad oma tegevust. Miks nad küll ei saa aru, et sõda külvab hirmu, valu ja segadust, põhjustab meeletul hulgal kannatusi, et see rikub kõik ära, määrib kõik ära, küsib Koff.

Siiski ei jäta autor meid väljapääsmatusse meeleheitesse: "Ainult ühte asja ei saa sõda võtta. Lootuse peale sõja hammas ei hakka. Ei hakka! Pole lootustki!". Ei ole kahtlustki, et me usume seda koos temaga.

Koffi raamat on suurepärane avamaks arutlust sõja teemadel. Selles on kirjas paljud hirmud ja küsimused, mis lastega sõja algusest saadik on kaasas käinud. Ehk aitab teos neile küsimustele vastuseid saada ja hirme kui mitte hajutada, siis vähemalt veidigi leevendada.

Raamatu mõjuvuses on suur roll Ukraina illustraatoril Oksana Drachkovskal, kes peamiselt sõjaväerohelise erinevaid varjundeid ja tumehalle-musti värvitoone kasutades loob Koffi tekstiga terviku. Justkui rõhutamaks tumedamate toonide kõrval olevat lootust, on kunstnik näpuotsaga, kuid siiski kindla käega lisanud ka telliskivipunast, eredamat rohelist ja valget.

Helgema meeleolu otsija võib kätte võtta üle mitme aasta pildiraamatu avaldanud Piret Raua värske teose "Järve kiri" (kirjastus Tänapäev 2023). See on nii teksti kui illustratsioonide poolest imekena ja poeetiline raamat igatsusest millegi või kellegi järele ja julgusest sellest kõigepealt sõbrale, seejärel aga ka oma igatsuse objektile rääkida.

Nimelt tunneb järv sõnulseletamatut igatsust mere järele, keda ta kunagi kohanud pole. Kui siis ootamatult järve kukkunud pudel teeb talle ettepaneku oma tunded sõnadesse valada, otsustab järv pudeli nõu kuulda võtta. Kiri, mis mitmete takistuste kiuste adressaadini jõuab, osutub imeliseks luuletuseks, mis puudutab kõiki, kes seda kuulevad, ja teeb nad õnnelikuks.

Raua lugu on mõnusalt lahtine ja pakub võimalusi väga erinevateks tõlgendusviisideks. Igale lugejale on jäetud ruumi oma kogemuse loosse kirjutamiseks ja oma järelduste tegemiseks. Siinkohal ongi paslik taaskord meenutada, et pildiraamatud pole ainult mudilaste pärusmaa, vaid nii mõnigi neist sobib suurepäraselt ka teismelise või täiskasvanu lugemislauale. Veel parem aga on, kui väikesed ja suured (pildi)raamatu juures kokku saavad ja nii ilusaid ühiseid mälestusi loovad.

Ühiseks lugemiseks sobib hästi ka Ameerika kirjaniku Katherine Applegate'i "Veidrik" (illustreerinud Charles Santoso, tõlkinud Kristina Uluots, kirjastus Varrak 2023), meeliköitev ja mitmekihiline lugu merisaarmastest.

Applegate pole eesti lugejale võõras, võiks isegi öelda, et tema teoseid juba teatakse oodata. Varemalt on talt eesti keeles ilmunud näiteks "Üks ja ainus Ivan" (2014), "Soovipuu" (2019) ning "Ümikarude küla" (2022), mis juhivad tähelepanu loomade õiglasele kohtlemisele, puude olulisele rollile meie elus ning ökosüsteemi terviklikkuse tähtsusele.

Hiljuti raamatupoodidesse jõudnud "Veidrik" kannab samuti loodushoiulist templit, kuid seekord tuuakse jõulisemalt keskmesse päriselu, mitte fantaasiailm. Nimelt põhineb teos Ameerika Ühendriikides, Californias Monterey Bay akvaariumis sündinud lugudel. Seal leitakse orvuks jäänud saarmapoegadele kasuemad, kes loomakestele saarmaks olemise suurt kunsti õpetavad. Kui õppeperiood läbi, saab noorsaarmad loodusesse taasasustada. Vaatamata tugevale realistlikule põhjale on loo edastamiseks valitud lüüriline vorm – tegemist on vabavärsilise jutustusega, mille tõlget saab ainult kiita.

Raamatu peategelaseks on uudishimulik, mänguhimuline ja kartmatu saarmatüdruk Veidrik, kelle ema tormis kaduma läheb, mistõttu ta akvaariumisse inimeste hoole alla satub. Veidrik ei mäleta oma emast muud, kui tema õpetussõnu : Hoia eemale haidest. / Hoia eemale inimestest. / Hoia eemale kõigest, / millest sa aru ei saa.

Kui inimesed Veidriku terveks ravituna tagasi leiukohta viivad, leiab mänguhimuline loomake peagi saarmasõbrad, kellega koos tore parves elada, nagu saarmastel ikka kombeks on. Paraku aga satub Veidrik oma liigse usaldamise ja uljuse tõttu mõne aasta pärast taas inimeste hoole alla.

Nüüd saab Veidrikust Jazz, kes õpib olema kasuema ning annab oma kasupoegadele metsikutesse vetesse naastes kaasa tarkuseterad, mis erinevad tema ema antutest märgatavalt. Ta soovitab väikestel saarmastel vaatamata sellele, et mõnikord ollakse segaduses ja hirmunud, pidada alati meeles, et elu pole kartmiseks ja vesi on mängimiseks. Hea tarkus inimlastelegi eluteele kaasa võtmiseks.