Ühelt poolt on see küllus rõõmustav – nii palju head lugemist! – ja teisalt on tugevalt tunne, et kirjandus on justkui tugevalt fookuses vaid ühe kuu jooksul aastas. Mis siis ülejäänud aastast saab – loeme neid kõige-kõigemaid ja jääme uut aastat ootama?

Neid ridu kirjutades valdavad kahetised tunded – justkui ei tahaks viriseda, tuleb ju võtta see mis antakse, samas oman võib-olla naiivset lootust, et kirjandus päästab maailma ja kõik oleks ilusam, kui inimesed rohkem raamatuid loevad. Oma tähelepanekutes läbipõlemise kohta ütles Aleksander Metsamärt: "Ma tegelen elukutselt kunsti ja visuaalkultuuriga. Kuulan päevas keskmiselt kuus tundi muusikat. Ometi kirjutan südameverega alla sellele, et ilukirjandus troonib kõigi kunstide üle – kuis kohtudes sõnadesse vormitud mõttega saab valgustatud tõde: me siiski pole üksi."¹

Ehk võib-olla "kõik oleks ilusam" on vale öelda, küll aga jõuaksime ikka ja jälle selleni, et inimkogemus kordub ja meie oleme osa sellest. Ja see teeb olemise kui mitte kergemaks, siis vastuvõetavamaks. Ma ei tea, kas siinkohal lugemise ja empaatia vahelistest seostest on üldse põhjust rääkima hakata või on sellest juba küll ja veel juttu tulnud. Olgu ta siis nii möödaminnes mainitud.

Tuues lootusrikka pilgu tagasi raamatute juurde, siis võib öelda, et 2022. aasta oli väga hea kirjandusaasta. Ja tõesti hea meel on kõigi auhinnatud teoste, autorite ja tõlkijate üle. Perioodilised väljaanded annavad omakeskis välja ka toimetajaauhindu, aga see on midagi, mis tasuks juurutamist ka näiteks Kulka aastaauhindade juures. Tihti vaiksed ent jõulised taustajõud, kelle nimesid me raamatut avades otsime. Või kui ei otsi, siis peaks. Hea toimetaja nimi on kvaliteedimärk.

Möödunud heast aastast tahaksin seekordse lugemispäeviku juures välja tuua kaks teost, mis olid samuti aastaauhindadele nomineeritud. Teosed, milles võib näha sarnasusi, ent mis on samas oma laadilt täiesti erinevad. Lilli Luugi novellikogu "Kolhoosi miss" on üksjagu meedia ja lugejate tähelepanu pälvinud. Ja põhjusega. Luuk loob ühe olnud aja portree – Eesti väikesed asulad ja linnakesed lähiminevikus.

Tabatud on väikeses kohas üles kasvamise-elamise äng, mis on tingitud iga oma tegevusega kellegi silma all olemisega, kus näiteks häbi on alati paisutatud üleelusuuruseks, sest kõik teavad kõiki, jutud liiguvad ja saladus on seda ainult piiratud aja. Võib muidugi küsimuse alla seada, kas see nii möödunud aeg ongi – elu väikestes kohtades on endiselt üsna kõigi asi ajada.

Kui Lilli Luugi stiili võiks vaadelda kui täpset torget – laused on pigem lühikesed ja teravad –, siis Carlo Levi autobiograafilise jutustuse "Kristus jäi pidama Ebolis" keel on poeetiline ja kirjeldused mõjuvad lopsakalt. Kui ütlesin, et neil kahel raamatul on sarnasus, siis mõtlesin eelkõige seda, et Levi tekst maalib samuti portree külaelust, aga seda võõra, linnast tulnu silme läbi.

Lugu räägib tema enda pagendusest Mussolini aegses Itaalias, kus fašismirežiimi vastased saadeti linnast jalust ära maapiirkondadesse. Raamatu pealkiri annab vihje, et autor on saadetud lohutusse kohta, kuhu minnes isegi Kristus teel pidama jäi ja oma jalga sinna kunagi ei tõstnudki.

Eespool mainitud kirjanduse ülev mõju tuleb selle raamatu puhul suurepäraselt välja – lugeja saab koos minajutustajaga, autori endaga, avastada üht-teist nii enda eelarvamuste kui teise inimesse süvenemise ja seejärel üllatumise kulgu. Lisaks saab aimdust režiimi karistuste jaburustest – paigas on küll karmid reeglid, aga kui häid suhteid hoida ja end hästi ülal pidada, siis avastab seal sees aina lõtke.

Levi jutustus Eesti lugejate seas erilist tolmu pole üles keerutanud. Minu meelest täiesti teenimatult, sest teksti puhul tegu on puhta naudinguga. Saan täiesti aru, miks Heete Sahkai tõlke eest aastaauhinnale nomineeritud sai – kogu see võlu on eesti keeles kenasti esil ja paneb lugemismõnust mõmisema.

¹ Aleksander Metsamärt "Kümme tähelepanekut seoses läbipõlemisega" - https://www.muurileht.ee/kumme-tahelepanekut-seoses-labipolemisega/