Veebruar tundub olevat üks vastuolulisemaid kuid – ühelt poolt hakkavad päevad juba pikemaks venima, valgust on rohkem ja seeläbi ka teotahet (ei tunne, et tahaks kell kolm päeval juba teki alla kerra tõmmata). Teisalt tundub veebruar olevat kaamose lõppakord – veel ei ole rohelust, päike soojendab üksikutel päevadel ninaotsa. Igatsus sulavee tilkumise ja piiluva sambla järele on veebruaris juba õige suureks paisunud. Ja nii iga aasta.

Sel aastal leidsin lohutust looduskirjandusest. Loodus muidugi ei tunne sellist sõna nagu veebruar. Tema ikka käib oma rada mööda ja see aeg lihtsalt märgib veel viimset puhkehetke enne suurt virgumist, õitsemist, lindude sädinat (eks seda ole talvelgi kosta, aga õiged tuurid koguvad nad ikka üles kevadel) ja nii edasi.

Aina enam liigub mõte sinna, et võime ju inimkonnana mitmel rindel aina paremini ja efektiivsemalt toimida, aga talvel hingetõmbepausi oskasid meie esiisad-emad ikka palju paremini pidada. Praegu seavad oma asju nii üksikud. Meenub üks intervjuu Joosep Matjusega, kus küsiti mis elu ta ka elab. Tema vastas selle peale, et praegu ta magab palju ja ootab kevadet. Ilus.

Kaamosepeletamise soovitused:

Fred Jüssi "Olemise mõnu"
Aadam ja pojad, 2022

Vahetult enne suurt suve ilmus Ööülikooli Raamatukogus Fred Jüssi "Olemise mõnu". Seda raamatut võib lugeda igal ajal, igas asendis. Kuna ta on Jüssi loengutest kokku pandud kogumik, siis on ta mõnusalt kõnekeelne – nagu sõber istuks kõrval ja räägiks oma mõtteid looduse ja olemise kohta. Ma olin seda raamatut käes hoidnud ja sirvinud korduvalt, aga lugemiseni millegipärast jõudsingi alles nüüd, veebruaris. Ja see oli täiesti fantastiline, kui rahulikuks see raamat mind tegi. Need tekstid andsid justkui loa molutada, lugeda, veel molutada, ja siis veel. Või kui mitte loa, siis tuletas meelde, et me ise valime, mida oma ajada teeme.

Teiste mõtete seas sobiks praegusesse konteksti enim Jüssi käsitlus karjäärist. Nimelt on tema jaoks pidev eesmärkide seadmine ja siis nende tagaajamine midagi arusaamatut. Jüssi on selle asemel valinud suunad, aga need on midagi sellist, mis tuleb ära tunda. Selleks aga on tarvis kuulata ja aru saada, kust poolt kutsuma hakatakse ja siis samme sinna seada. See kutse jääb märkamata, kui end pidevalt kõiksugu tegemistega üle koormata, on vaja endale anda aega olla. Olemise mõnu, eksole.

Lucy Jones "Paradiisi kaotades. Miks meie meeled vajavad loodust"
Tõlkinud Johanna Taiger
Puänt, 2022

"Enne oleksin ehk öelnud, et suhe või ühendus loodusega ei ole kõigi jaoks; et loomulikult ei meeldi õues olemine kõigile. Aga tegelikult näitavad uuringud, et isegi foonina on loodus inimeste vaimse tervise jaoks hädavajalik. Loodusest võõrandumine kulutab meie vaimset tervist, isegi kui putukate tuvastamine või puude otsa ronimine ei ole sinu arusaam toredast vaba aja veetmisest."

Lucy Jones'i raamat on segu isiklikust loost ja erinevatest teadusuuringutest, mis keskenduvad looduse ja psüühika suhtele. Autor on ajakirjanik, kelle vaimne ja füüsiline tervis olid sõltuvustest eemaldudes üsna hapras seisus. Oma paranemise käigus sai ta aru, et mingit rolli selles mängis loodus, aga sellele ühtselt selgitust leidmata pöördus ta üle maailma erinevate asutuste, uurijate ja loodusteraapia praktiseerijate poole.

Tulemuseks on see raamat, kust võib muuhulgas lugeda looduse rollist väsimuse ennetamisel ning sellest taastumisel, laste kasvatamisest ja õues veedetud aja tähtsusest, loodusteraapiast, linnaloodusest, kliimaärevusest. Ja kuigi raamat algab düstoopilise proloogiga maailmast, kus loodust asendavad plastik ja hologrammid, siis raamatut lugedes jääb valdavaks tundeks siiski lootus. Ja kihk õue minna!

Piret Raud "Järve kiri"
Tänapäev, 2023

Piret Raua uus (pildi)raamat räägib järvest, kes hirmsasti merd igatseb. Ühel päeval kukub tema sisse pudel, kes soovitab tal kirja kirjutada ja lubab selle kohale toimetada. Järv kirjutabki üles kõik ilusad sõnad, mida ta teab. Hiljem selgub, et tegu on luuletusega. Kuidas muudmoodi sa ikka oma armastust ja igatsust edasi annad, eks? Pudel kohtab oma teekonnal takistusi ahvena, silla ja täpilise lehma kujul, aga selgub, et kõik nad saavad aru, mis tähendab kedagi igatseda ja lasevad rännakul jätkuda. Tuim kivi aga teelt eest ei astu ning pudel lendab kildudeks, sõnum lendab mööda merd laiali ja seetõttu tunnevadki kõik tema äärde sattudes seletamatut igatsust. Ärge saage valesti aru, see on hea tunne.

Võiksin siin lõpetada, aga pildiraamatu puhul oleks kriminaalne mitte rääkida joonistustest. Piret Raua pildikeel on nii delikaatne ja õrn, samas on igas leheküljes nii mõnigi vimka sees. Mõtteid on kujutatud taimena, kelle õite seast võib teiste hulgas leida merekarbi, luigepea, roosi ja kitarri. Kergendust tundev järv on saanud õnneliku ilme vesiroosisilma ja ussikesest naeratusega. Pildid on valdavas osas must-valged, pudel aktsendina sinine.

Ja tõesti tekib raamatut lõpetades see sama kerge tunne nagu oleks mere ääres – pea on puhata saanud, otsides ja avastades piltidelt ootamatuid detaile ning haaratud loo tabavast lihtsusest, saavutades lõpuks rõõmutunde.