Raamatu kättevõtmisel tervitab mind tollimees Rousseau naivistlikus stiilis kaanekujundus: tihedad sõnajalapuhmad ja troopilised puud, kaunistatud erkkollaste õitega, roheluses peidavad end veel mõned ahvipärdikud. Ainult tiiger oleks justkui puudu, aga võib-olla on ta juba salaküttide, metsaraadajate, õlipalmiistanduste või muu inimtegevuse tagajärjel väljasuremisele määratud. Millal kaovad pildilt pärdikud? Millal puud ja sõnajalad ja roheline värv? Me oleme kaotamas loodust ja tema mitmekesisust, kuid selle kõige juures kaotame üha enam ka iseend.

Lucy Jonesi "Paradiisi kaotades" tuumaks ongi just see idee: loodus ning inimese vaimne tervis on tihedalt seotud.

See, et loodusel on heaolule positiivne mõju, pole mingi uudis. Ühiskonnaelus on vägagi häälekas diskursus, mis püüab rahvast liikuma suunata, eriti värskes õhus ja roheluses – põhjendusega, et liikumine on tervisele kasulik ja võib-olla isegi veidi trendikas. Selles, et inimtegevuse mõjul on kadumas ja juba kadunud ökoloogiline mitmekesisus ja et industriaalkapitalistliku edule ja tarbimisele suunatud ühiskonnaga kaasneb eluslooduse süstemaatiline hävitamine, pole samuti midagi üllatavat. Kuid millegipärast on niivõrd kerge sellest mööda vaadata, jätkata tavapärasel viisil, võib-olla mõnikord kohvikusse isiklik kohvitops kaasa võtta. See kollektiivne amneesia, mida Lucy Jones oma raamatus rõhutab ja mis avaldub kiires elutempos, sotsiaalmeedia ülekasutamises, inimvaenulikus töökultuuris ja mugavas tehnoloogias, lahutab meid loodusest ja hoiab sellest eemal.

"Paradiisi kaotades" lähtubki väitest, et inimkond on loodusest eemaldumas: suurem osa rahvastikust elab linnades (olgu mainitud, et Jones toetub peaasjalikult Suurbritannia kontekstile, kuid paljud väited pädevad ka Eestis ja mujal maailmas), mille elanikud ägavad stressi, ärevuse, õhu- ja helireostuse ning asfalteeritud väljade käes. Üha enam lapsi ja noori viibib õues ja looduses väga vähe aega: tavaline marsruut on kodu-kool-kodu, millest suur osa veedetakse ka mingi ekraani ette naelutatuna. Ka Eestis on laste ja noorukite liikumisharrastuste ja tervise probleem viimastel aastatel teemaks olnud.[1] Täiskasvanudki elavad kujundlikult öeldes kastides: maja, auto, kontor, arvuti jne. Loodusest eemaldumisel on halvenenud aga meie kõigi tervis.

Raamat on välja kasvanud autori enda võitlusest depressiooni, alkoholi ja uimastitega. Jones pani tähele, et looduse olemasolu või puudumine mõjutas otseselt tema vaimset heaolu: näiteks nii lihtne asi nagu puu korteriakna taga kujundas autori meeleolu, ning kui remondi tõttu vaade puule kadus, viis see lõpuks teatava vaimse kriisini. Oma kogemustest ajendatuna asuski Jones lähemalt uurima, millised tagajärjed võivad olla sellel, kui inimene kaotab kontakti loodusega.

Lähenesin teosele teatava ettevaatlikkusega, sest esiti ei võinud olla kindel, kas tegu on tõsiseltvõetava teksti või hoopis spirituaalse "ökoibaga" (tõsiseltvõetavat kirjandust vaimsuse teemadel ringleb lihtsalt vähe). Õnneks on Jones viidanud ohtralt erinevate autorite tõsiseltvõetavatele teadusuurimustele. Seejuures ei ole "Paradiisi kaotades" akadeemiline tekst, sugugi mitte. Pigem kujuneb teoses välja hea dünaamika Jonesi enda üdini isikliku kogemuse, eripalgeliste intervjuude ja teaduslike materjalide vahel.

Julgen väita, et raamatu tugevaim külg ongi Lucy Jonesi mõtted ja kogemused, seejuures muudab lugemise eriliselt nauditavaks autori keelekasutus. Isiklikust kogemusest lähtuvad tekstijupid on ülevoolavalt soojad ja kohati poeetilised, eriti looduskirjeldused, mida on autor raamatusse tõepoolest ohtralt sisse pikkinud. Kindlasti tuleb kiita teose tõlkijat Johanna Taigerit, kes on suutnud kogu teksti mõnusasse eesti keelde panna. Eriline tänu väljendi "muda-mahlakas ja lombi-lopsakas" eest! Juba ainuüksi see väljend paneb tahtma kohe ise õue, parki või sootuks metsa vahele jalutama minna, et vaadelda maailma läbi samasuguse hämmastuse, lapselikkuse ja romantikaga. Isikliku lähenemise kaudu toob Jones probleemistiku lugejale palju lähemale, muudab inimese ja looduse vahelised suhted hoomatavaks ja arusaadavaks ning selgitab mõistetavalt teadust, mis selle kõige taga peitub.

Nagu paljud teised populaarteaduslikud teosed, järgib ka "Paradiisi kaotades" loogilist struktuuri, mis aga kohati end kordama hakkab. Teos toetub suuremas osas näidetele nagu "need inimesed siin viibivad looduses ja neil on sellest tingituna hea olla, mida tõendab see uurimus nende teadlaste poolt, kuid neil inimestel siin teises kohas on sellised mured ja ka nemad tunnevad end tänu looduses askeldamisele hästi, mida näitavad need teaduskatsed". Samas teevadki just näidete ja väidete osakaalude suhe ja põhjalikud tõendusmaterjalid raamatu veenvaks.

Jonesi teosele iseloomulik hoiak, et viga on süsteemis ja süsteem ise peab muutuma, mõjub värskendavalt. Suhtumine, et igaüks saab looduse hoidmiseks midagi ära teha, on tore ja optimistlik, aga kui ühiskondlik suundumus kasumile ja tootlikkusele ei muutu, on ka loodus suure tõenäosusega hukule määratud. Jones pakub välja rea lahendusi, mis inimeste suhtumist muuta võiksid, alustades mõtestatumast looduskasvatusest lastele-täiskasvanutele ning teiste liikide heaolule suunatud linnaplaneerimisest kuni poliitiliste ja majanduslike süsteemide kohandamiseni looduskeskkonna vajadustele vastavaks. See viimane tähendaks nihet inimkeskselt mõtlemiselt ökoloogilisele – nimelt tundub, et inimene elab endiselt keskaegse redeli-mudeli järgi, kus tema on kõige tipus ja ülejäänud seltskond madalamatele astmetele tõugatud. Elementaarseks peab muutuma võrgustikuline mõtlemine, inimene mõtestagu enda positsiooni alati suhtes taimede, loomade, putukate ja kõigi teistega. Oma üksikul redeliastmel on inimene ära lõigatud keskkonnast ja teistest liikidest, kellega ta on tuhandeid aastaid kõrvuti elanud. Selle lõhe tõttu on kannatanud nii loodus kui ka inimese tervis.

Jones ei ürita väita, nagu oleks loodus imeravim kõikide vaimsete hädade vastu, kuid ta näitab, et tihtipeale pakub looduses viibimine võimalust endaga tegeleda, kohta, mille taustal enda muresid peegeldada. Näiteks kirjutab ta ühest vananemist kartnud naisest, kes suutis leida mõttelise paralleeli enda ja võimsate vanade puude vahel, mõistes, et nii nagu metsas, on ka ühiskonnas hinnalised kogemuste ja teadmistega inimesed. Jones kirjutab ka loodusteraapiast, mida tavameditsiinis üha enam rakendatakse (nt Jaapanis kirjutatakse patsientidele välja lihtsalt "looduses jalutamist"). Samuti räägib ta lastele mõeldud looduskoolidest, aiatööde mõjust vaimsele tervisele, isegi kinnipeetavatest – kõigil neil juhtudel ilmneb loodusega kontaktis olemise positiivne toime. Käte mullaseks tegemine, taimede kasvatamine, elu rütmide tähele panemine – selles kõiges tundub tõepoolest olevat midagi meditatiivset. Eesti rahva, kultuuri ja mütoloogia kontekstis käsitleb tegelikult samu asju Valdur Mikita, seda muidugi eesti lugejale kordades sügavamale hingekurdude vahele pugedes. Jonesi tekst on küllaltki universaalne, aga näib, et kuna Mikita tekstidest aru saamiseks, keele ja maastike omavaheliste seoste ja koduõuel lagunevate kuurilogudike mõistmiseks tuleb tunda teatud kultuurikoodi, mingit veidrat eestlaseks olemise teadmust, võib Mikita mõtetel eesti lugeja jaoks olla veelgi isiklikum ja kultuurispetsiifiline tähendus. Ka Jonesi lähenemine on isiklik, aga suunatud palju laiemale publikule.

Jones hoiatab meid morni tuleviku eest samamoodi nagu Rachel Carson oma raamatus "Hääletu kevad" eelmise sajandi keskpaigas. Ühiskond vajab selliseid äratajaid ja on suur rõõm, et neid kuuleb ja näeb üha enam – näiteks raamatutes ja filmides, kuid loomulikult ka meeleavaldustel –, isegi kui ühiskonna raputamiseks on vaja virutada purgitäis suppi vastu van Goghi taiest. "Paradiisi kaotades" on ühest küljest uurimus eluslooduse mõjudest inimese psüühikale, teisest küljest kriitika praeguse majandusliku ja sotsiokultuurilise süsteemi pihta.

Ehk on inimkond lõpuks valmis suureks kasvama? Praegune olukord meenutab Lucy Jonesi sõnul teismelise tüdruku suhet oma emaga: "Sõge rapsimine julmade sõnadega ja paukuvad uksed ja ilmselge harmoonia puudumine." (lk 234) Ehk suudame varsti emaga ära leppida ning loodusega käsikäes elama asuda.