Mis elu su raamaturiiul praegu elab?

(Vaatab rahulolevalt riiuli poole). Oh, mu riiul on väga õnnelik, sest pärast pooleaastast ootamist on kõik raamatud kastidest väljas, nii et pime periood on mu raamatute jaoks läbi. Kui ma raamaturiiuli seina sain, oli mul ikka paar ööd järjest raju nohikupidu – laps magas ja mina panin raamatuid riiulisse. Nii et minu raamaturiiul elab ja hingab vabalt. 

Mul on põhimõte, et kord aastas peab igalt raamatult tolmu pühkima ja talle pai tegema. Ka siis, kui parasjagu pole kolimine käsil – nii saan aru, kas ma veel tahan seda raamatut ja ega ta unustatud pole. Nii ma siis avasin kaste, tolmutasin ja paitasin enne riiulisse panekut. Alati tekib selle tegevuse käigus ju ka mingi loogika, et kuidas nad riiulisse panna ja kuidas nad ise tahavad grupeeruda või mis faasis ma ise olen.

Olen pikalt olnud seda meelt, et raamatud peavad riiulis olema suvaliselt, sest nendes olevad ideed ei grupeeru ju ka raamatuselgade värvi või sarja järgi, vaid tuhandel muul varjatud moel. Lisaks on läbisegi-riiulid minu jaoks visuaalselt ilusamad. Paradoksaalselt on riiul, kus sarjad pole üksteise järel reas, visuaalselt ühtlasem. Ja seejuures ma alati tean, kus mul mingi raamat on.

Kas kolimisega tulid kõik raamatud kaasa? 

Jaa, kõik tulid kaasa, aga lahtipakkimise ajal tõstsin 4-5 raamatut kõrvale.

Mul on omad strateegiad raamatutega, mida ma eri põhjustel nii väga ei armasta. Näiteks ma eemaldan vägivalla oma riiulitest. Nii et kui raamatus on vägivallakirjeldus, siis viin selle raamatu pärast lugemist oma riiulist ära. Kahjuks on maailmas nii palju vägivalda, et ma ei pea seda enam lisaks fiktsioonina oma riiulis hoidma. 

Nii et siin riiulis on sulle vaid olulised ja meeldivad raamatud?

Jah, ja see pole ju lõplik. Huvitav on see, et mida aeg edasi, seda tihedamini kohtun ma raamatutega, mida ma ei taha oma riiulisse. Ja need võivad olla maailmaklassika, aga ma tunnen, et nad ei kõneta mind. 

Ja mis neist siis saab?

Õnneks on meil võimalusi viia raamatuid, mida sa ise enam ei vaja, mitmesse kohta: raamatuvahetusse, hoiuraamatukokku, avalikku raamatupunkti. Või siis koguda nad kodus virna, kutsuda sõbrad külla ja lasta neil valida. Ma olen ise niimoodi lugemist leidnud ja pärast raamatu edasi taaskasutusse suunanud. Üldsegi, täitsa vabalt võib olla, et mul on siin raamaturiiulis ka neid lugemata teoseid, mis mulle tegelikult ei meeldigi, ma lihtsalt ei tea seda veel.

Neil siis veab, et saavad siin oma avastamiseni redutada?

Jah, neil veab.

Oled sa rohkem raamatukogu või raamatupoe tüüpi inimene?

Tegelikult raamatupoe siiski hetkel, aga see kindlasti muutub, sest ma tahaksin oma lapse harjutada raamatukogutüübiks. Tegelikult on nii, et raamatuid on ju igal pool. Nad tahavad olla loetud. Sama on ka teaduskirjandusega. Teaduskirjandus tahab, et teda loetakse ja tsiteeritakse. Aga kõiki neid raamatuid ei pea kodus hoidma. Igatahes, praegu tuleb raamatuid minu koju aeglaselt sisse, ostan palju vähem, aga teisalt, kui ma lähen raamatupoodi, ja ma teen seda harva, siis ma ikka lähen päris hulluks seal ära.

Õnneks on mitmel minu pereliikmel suured raamatukogud ja ma kogu aeg laenan ja loen nende raamatuid. Mul on vist väike foobialaadne asi ka – mul on hirm, et lugemata raamatud saavad otsa. 

Päriselt?

Jaa, päriselt – hirm, et äkki saavad kõik raamatud loetud ja seepärast ei raatsi ma vahel oma raamatuid lugeda – tundub ju jabur? Ja teine variant lugemise edasilükkamisest – mul on vahel mõne raamatuga nii, et ma arvan sellest raamatust ette nii hästi, et ei raatsi alustada. Muudkui lükkan lugemist edasi, ootan seda erilist hetke. Natuke nagu naudingu edasilükkamine, või isegi hirm, et äkki polegi nii hea. Igatahes tekib selline vältiv käitumine.

Haldad sa selle hirmu ära, et raamatud saavad otsa?

Jah, raamatuid on ju igal pool ja ka kodus on piisav varu mõnusasti ees. Ja ega väikelapse kõrvalt ei ole aega lugeda nii palju, kui tahaks, aga mul on väga hea meel, et laps näeb seda lugemist pealt.

Huvitav asi on selle kirjandusega – järjest raskem on mõnel raamatul mind vapustada. See võib olla ikkagi mitte raamatu, vaid minu enda omadus, et ma märkan, et see autor ei kõneta mind (hetkel). Ja vahel on tunne, et mingis teises eluetapis ehk kõnetaks. See on ka üks ähmane mure kirjanduse õppimise osas, et äkki me loeme mingeid asju liiga vara, laseme lastel lugeda asju, mida nad ei peaks selles vanuses ehk veel lugema.

Miks ei peaks? Sest nad ei mõista?

Kusjuures ma ei arva, et ei peaks või ei tohiks, lihtsalt ei saa eeldada, et ilma mingite elukogemuste või teadmisteta saab loetu tähendada samasuguseid asju, kui koos kogemuste või teadmistega. Ja võib-olla jääb sel juhul mõnest tekstist mulje, et see tekst pole nii tähenduslik, põnev, tihe, kui ta oleks sama inimese jaoks näiteks kümme aastat hiljem. Me loeme ju oma eelteadmiste taustal – mida vähem neid on, seda vähem on meie jaoks sisu ka loetavas tekstis. Kirjandusõpetajad on ju ise tihtipeale kirjanduse fännid ning oma eluga sellises kohas, et loetu kõnetab nendes mingeid tahke ja nad pruugi mõistagi, et lapsed ei saa olla selles samas kohas.

Hariduses on nii, et kui sa teed midagi liiga vara, siis sel hetkel, kui see on arenguliselt asjakohane, võib juhtuda, ei ole sul enam huvi, sest "ma ju tean, mis seal on, ma ju lugesin juba." 

Näiteks Jaan Krossi "Kolme katku" vahel ei ole küll kohustuslik kirjandus ja ma lugesin seda alles sel talvel, aga praegu lugedes oli iga lause selles teoses tõeline plahvatus. Lihtsalt uskumatu, kui palju tasandeid seal on ja samal ajal on see ju ka inimsuhete lugu. Seal on Russowi elu, seal on Krossi enda elu, Liivi sõja aegne ajalugu ja kroonika kirjutamise lugu ning kirjutamisaegne nõukogude tegelikkus karjub samamoodi ridade vahelt. Usun, et kui ma oleksin seda lugenud 18-aastaselt, siis seal oleks olnud minu jaoks palju vähem kihte, ma lihtsalt poleks neid kõiki kätte saanud ja ilmselt tegelastele oma peas ka hoopis teistsuguseid hinnanguid andnud. Võib-olla oleks mõned teised kihid tulnud, aga hiljem oleksin ma ehk arvanud, et mul pole põhjust seda uuesti lugeda. Ja millest kõigest ma siis oleks ilma jäänud!

See ei tähenda, et ülelugemine ei oleks tore asi. Ma arvan, et väga palju peaks üle lugema asju ja igal uuel lugemisel on tegu hoopis teise teosega, sest meie ise oleme hoopis teised. Ka mul on raamatuid, mida ma korduvalt üle loen ja mis on tõeline raamatuteraapia.  

Krossi otsa võtsin kohe Carolina Pihelgase "Lõikejoone" ja see oli väga sürr, et võrreldes Krossi tuhande leheküljega on see materjal nii palju napim, aga mul tekkis sama tugev positiivne emotsioon – sajal leheküljel sama palju täpsust ja puudutavaid mõtteid. Aga muidugi on pikem raamat parem, ma olen alati peaaegu solvunud, kui raamatud läbi saavad – mis mõttes mind visati siit välja?

Palju räägitakse kohustuslikust või siis soovituslikust kirjandusest. Ma kahtlustan, et tänase lugejana läheks mul vist osa lugemisnaudingust kaotsi, kui teaksin ette, et pean mõne raamatu kohta hindele vastama.

(Krimpsutab nägu). Oh, tegelikult peaks lugemine käima niimoodi, et lapsed loevad ainult seda, mida nad tahavad.

Aga kui nad ei tahagi mitte midagi lugeda?

Siis tuleks peeglisse vaadata ja mõelda, kus on viga tehtud, et lugemine pole lapsel enda omaks tehtud. Tegelikult on see kõik palju keerulisem, kui siin tundub. Ainult eeskujust – pidevalt lugevatest vanematest ja kõikjal olevatest raamatutest – ei piisa. 

Lugemine on mitmetahuline asi, see eeldab töömälu ja pidurdusprotsesside tööd, sestap on osadele lastele lugemise "sisse saamine" päris alguses natuke raske. Lugemine peab naudinguks muutumiseks automatiseeruma, ja samal ajal on lugemine suurepärane eelmainitud protsesside treening. Kui selles faasis, kui laps alles automatismi treenib, lugemine millegi negatiivsega, näiteks survega seostatakse, võib see üks probleemi juur olla. Samas võib mõnel lapsel olla ka mõni diagnoosimata lugemisega seotud raskus.  

Laste lugemisoskust ja -huvi on võrdlevalt näiteks Eestis ja Soomes uuritud ja uuringud osutavad üldiselt õpetamise erinevatele aspektidele, mis võiksid asjasse puutuda. Teadusuuringud on väga mitmetes valdkondades näidanud, et niipea, kui me hakkame psüühikat mingi tegevuse suunas survestama, siis mõtestatus ja huvi kaovad. Nad lihtsalt panevad plehku ja midagi pole teha. Ja surve võib olla, kuidas nüüd öeldagi, väga subtiilne.

Mulle väga meeldib kusagilt loetud mõte, et lugemine on kõige kiirem viis vooseisundi saavutamiseks. Seisundi, kus sul ei ole ei igav ja sa ei tunne end ka saamatult või ülekoormatuna, sa pole endast eriti teadlik ja sa keskendud täielikult. Mõistagi on see tunne nauditav, aga mõistagi ei tegele me vooseisundis juurdlemisega, mida ma parasjagu nüüd tunnen, ja see on hea. Lugemine on minu jaoks vooseisundi tekitaja, see on igal ajal kergesti kättesaadav vaimne restart muudest intellektuaalsetest ülesannetest. 

Ma pole osanud lugemisest niimoodi varem mõeldagi, aga hea raamatuga ma tõesti "käin" või "kaon" ära.

Raamatupoes on mul vahel sama tunne – erinevaid raamatuid lapates oleks nagu kusagil ära olnud, ajataju kaob. Ma pakun, et lugemise kui kättesaadava vooseisundi tekitamise viisi õpilasteni viimine võiks olla kirjanduse õppimise pealisülesanne. Kiire, alati kättesaadav, sageli tasuta tee heaoluseisundisse. Ometi tulevad koolist tihtipeale välja inimesed, kellele raamatute kaaned ja nendes sisalduv vooseisundi võimalus jäävad suletuks. Kui lugedes vooseisundisse jõudmise võimalus on kättesaadav kõigile õpilastele, siis pole ka muret, et nad ei loe – nad loevad, ja kindlasti satub neile näppu ka teoseid, "mida iga haritud inimene peaks lugema".

Kuidas sa seda vooseisundit koolilastel läbi kirjanduse aitaksid saavutada või õppida?

Ma ei ole kirjanduse didaktik ega ka lugemise uurija, ja ma tõesti ei tea (küsige Joosep Susi ja Piret Soodla käest). Aga kui ma peaksin lihtsalt fantaseerima, siis ehk peaks alustama sellest, et raamatud on elu loomulik osa. Alates sellest, et väikelastel lähevad osad raamatud katki ja see on väga okei. Ikka juhtub uurimise käigus. 

Kindlasti on oluline see, et laps näeks enda ümber inimesi, kes loevad. Aga sellest ei piisa. 

Miks ei piisa?

Lugemisega on see häda, et selle hetkeni, et sind hakkaks lugu huvitama, on vaja väikest pingutust. Et jõuda lugemisoskuses selleni, et töömälu ei tegele enam lugemise enda, vaid ainult sisuga, võib minna eri lastel erinevalt aega. Seda on mõistagi kõige lihtsam saavutada, kui laps loeb selles faasis millestki, mis just teda huvitab, et ta tahab teada, mis "Viplalas" edasi sai. See, kui lapsel või täiskasvanul ei ole veel lugemise naudingut, võib tähendada, et tal ei ole veel tegelikult lugemisoskus automatiseerunud. Jääb mulje, nagu see oleks üks konkreetne lihtne oskus – ei ole, tegelikult on see kõik palju keerukam maailm, mida mõistavad märksa paremini mitmed mu kolleegid, ja mul on juba häbi, et ma seletan teemal, millest ma suuremat ei tea.

Lastel võib lugemisel olla väga erinevaid eesmärke. Mina lugesin näiteks seitsmeaastasena "Kolme musketäri", sest mu õde luges ja film oli ka telekas. Ega ma suurt neist intriigidest aru ei saanud. Vaid üksikutest asjadest arvasin end aru saavat, et ikkagi Prantsusmaa ja hobustega kihutamine, aga jube tore oli pusida millegi enda taipamisvõimest keerulisema kallal. See raamat automatiseeris minul lugemise kui protsessi.

Kuigi ma ennist ütlesin, et mõnda asja on kahju liiga vara lugeda, siis samas, kui alles lugemisoskust õpitakse, pole ehk väga vahet, millise kirjandusega laps raamatute maailma siseneb. Vaja on sellist lektüüri, mis aitab tal lugemist muuta eesmärgist vahendiks. 

Äkki üks koer ongi maetud sinna, et sageli näidatakse lugemist just nimelt eraldi eesmärgina – loe see ja see arv lehekülgi. Kui juba selline lause kõlab, siis on justkui eos kõik asjad täitsa sassi läinud ja me vahetame vahendi ja eesmärgi ära. Ja lapsed jäävad seda ilmselt uskuma. Ehk siis fookus ei ole loetust mõtlemisel ja sellest rääkimisel. Selle asemel võiks ju öelda, et loe esimese kohani, kus sul tõeliselt põnevaks läheb, tee siis paus ja mõtle, mis võiks edasi saada – lihtsalt ühe spontaanse näitena.

Seepärast ütlesingi enne, et lapsed lugegu ükskõik mida, mis neid tõmbab, et lugemine oleks sama loomulik kui hingamine, saaks nende pärisosaks. Kui nüüd edasi mõelda, oletame, et ollakse seitsmendas klassis, siis võiks ju olla esiplaanil hetkel noortele ja ajahetkes asjakohased "suured teemad", mille üle arutletakse ja mida illustreerib hajus kogum raamatuid, mida õpetaja saab välja pakkuda või õpilased ise üles leida. Aga kas kõik peavad sellest kogumist samu raamatuid lugema? Oluline on, et lugemine oleks arutelupõhine, mitte kontrollipõhine – loetust fakte kontrollida, võtmaks mitte-lugenuid vahele, kõlab nagu kiirtee lugemisvaenuni.

Olid sa kooliajal suur lugeja?

Olin. Lugemine, loetu üle rääkimine ja raamatute soovitamine oli minu sõprade hulgas populaarne. 

On sul äkki lemmikžanr ka?

See on pealtnäha lihtne küsimus, aga tegelikult vist ei ole lihtne. Oleneb, mis hetkel ma loen – kas on vaja väljalülitust või mitte. Selles mõttes ei ole lemmikžanri, igal žanril on oma funktsioon, kuidas ja millest ta mõtlema paneb.

Räägi palun veidi lähemalt, mis raamatud sul siin riiulitel on.

Töö tõttu loen niikuinii palju teaduskirjandust, veidi on seda siin paberkujul ka, lisaks psühholoogiale natuke ka muid valdkondi füüsikast kultuurilooni. Mõned asjad nendest ajavad muidugi epistemoloogiliselt närvi, aga tore on ju näha, kui erinevalt saab teaduslik olla.  

Ja siis on üks riiulitäis, mis on mulle jube armas – botaanika-alane kirjandus ja natuke laiemalt bioloogiat ja ökoloogiat ka. Ma küll ei tea, kas ja millal ma lõpuni jõuan, aga ma vähemalt alustasin bioloogia ja elustiku kaitse õpinguid. Mind vaimustab taim kui selline igas vormis. Taim on üks kõige imepärasem asi siin planeedil.  

Ülejäänu on ilukirjandus, natuke ka luulet. Siin on läbisegi erinevaid keeli, enamik on eestikeelne kirjandus. 

Ja autorid?

Miskipärast tõmbab mind enim saksa, austria, vene ja Ladina-Ameerika kirjandus. Kõigis nendes suundades on omajagu hullust. Näiteks Musili "Omadusteta mehes", mida Mati Sirkel on tõlkinud nii, et hakkad peas saksa keelt kuulma ja see tekitab lugedes lisakihi.

Kõige üleval on luule. On luule sinu žanr? 

Ikka. Luule on oluline. Vahel ma lappan mõnda luulekogu ja mõtlen, kas see on mulle veel tähenduslik, aga siis jään lugema ja saan aru, et ikka on. Minu jaoks parim on muidugi kitšee poeet Ak'abal, kellelt on pärit mu lemmikluuletus: "Ega kivid ole tummad. Nad on lihtsalt vait". On ju tore? 

On küll! Ja näed, ma leidsin siit veel ühe väga toreda raamatu, "Meduusid vananevad tagurpidi". Mida muidu teadlased populaarteaduslikest raamatutest arvavad?

See viib mind tagasi ühe väga ilusa Aveliina Helmi mõtte juurde, et kohustusliku kirjanduse hulgas võiks olla samavõrd palju head aimekirjandust, mis noori eri teadusvaldkondade juurde tooksid. Osad teadlased on oma teadushuvini just läbi populaarteadusliku kirjanduse jõudnud ja ma mõtlen, et koolis võiks see olla samaväärselt eksponeeritud. Miks mitte kasvõi üks valik aastas, pakkumaks lugemise maailma sees rohkem autonoomiatunnet. Äkki sel moel saaks suurem hulk noori lugemishuviga pihta?

Mõni soovitus?

(Läheb riiuli juurde ja tuleb tagasi sületäiega). Ma pole jõudnud neid kõiki lugeda, aga näiteks näiteks need: "Astrofüüsika inimestele, kel on kiire" või "Lühikesed vastused suurtele küsimustele", "Universum pähklikoores" ja muidugi "Kõiksuse lühiajalugu". Muidugi sa ei õpi neid nähtusi ära, kui vaid neid raamatuid loed, aga maailma ja teadmisi imetlema panevad need kindlasti.

Kõigis neis on püütud keerulisi asju lihtsamini seletada?

See on libe väide, sest on keerulisi asju, mida ei saa lihtsalt seletada. Ja miks peaks? Mis keerulisusel viga on? Lihtsustused võivad viia valearusaamadeni.

Kas seepärast, et nad on liialt pealiskaudsed?

Nad ei peegelda seda, mis mingi nähtuse tegelik olemus on või kuidas ta täpselt toimib. Teadlane jõuab lihtsustuse või mudelini ühelt poolt, teades kõike, mis seal taga on, ja püüab oma peas olevat selgitust mingi argiteadmisega võrrelda, aga tema peas on see keeruline sisu jätkuvalt ka alles. Lihtsalt leitud mudel, lihtsustus või metafoor aitab selgitada mingit üht spetsiifilist nähtuse aspekti, aga mitte kogu nähtust. Tavainimene, kellele selgitatakse, näeb seda lihtsustust ilma taustal olevate teadmisteta ja kannab kasutatud mudeli (näiteks kasvuhoone) kõik omadused üle nähtusele (atmosfäär ja atmosfäärifüüsika), mida kirjeldatakse. Ja siis juhtubki, et kasutades väliselt sama metafoori, mõistetakse seda väga erinevalt. 

Igal juhul tekitavad need raamatud huvi, avavad ukse ja lugeja saab edasi minna. Meeles peab pidama seda, et osad asjad alluvad lihtsustamisele lihtsamini, osad eeldavad rohkem eelteadmisi. On ka okei aktsepteerida, et mul on mingites teadmistes valged laigud.

Oskad sa öelda, mida lugemine sinuga teeb?

Ma noorena mõtlesin umbes nii, et ma olen nii laisk inimene, et ma ei viitsiks kakelda vajadustega, mis teevad mulle halba. Parem tekitan kohe kasulikud sõltuvused, sest ajul ju pole vahet, mille lõksu ta langeb. Ehkki jah, lugemissõltuvus tekkis varem, lapsena, aga ma olen seda hoolega alal hoidnud ja turgutanud. Lugemine on ilmselt kõige käepärasem võimalus restardiks: ei pea kuhugi sõitma, riideid vahetama, enne juukseid kammima ega pärast duši all käima. Erivarustust pole praktiliselt vaja. Inimpsüühikale kõige kasulikum on muidugi looduses olemine, aga see ei pruugi alati kättesaadav olla. Minu jaoks on lugemine psühholoogilise taastumise viis.

Teine osa lugemisest on lummus ilusast keelest ja ilusast kujundist. Ja kolmas osa on ideede ning mõtete mäng, intellektuaalne lõbu, nagu Marju Lauristin hiljuti ühes intervjuus ütles, et meil on intellektuaalse lõbu elamus õppimisest välja kukkunud ja mina rõõmustasin, et ahhaa, see on ju midagi, millest ma hariduse kontektstis pole julgenudki rääkida, et tehkem asju intellektuaalse lõbu pärast (tänu Marju Lauristinile nüüd jälle julgen, aitäh!).

Ehk siis lugemise mõte on keele või kujundi ilu kogemine ja intellektuaalse lõbu saamine. Aga intellektuaalselt lõbus ei saa olla äärmiselt väsinud seisundis. Õnneks on erinevad žanrid, mis eeldavad erinevat psühholoogilist olemist.  Näiteks argikirjanduse puhul öeldakse sageli, et kuidas küll keegi viitsib seda lugeda ja miks peaks. Ma olen ise ka imestunud, et miks on mõnus lugeda sellist päevikulaadset kirjandust, kus midagi ei toimu. Mõtlesin siis oma selgituse välja, et me ei pruugi alati suhestuda ekspeditsiooniga Põhjanabale, aga me suhestume, kui keegi keetis kohvi, küttis ahju, rohis peenraid või vaatas aknast välja. 

See, paljude teiste hulgas, on ka üks põhjustest, miks mulle Murakami meeldib. Ta võib väga lihtsalt kirjeldada, kuidas peategelane koristab tube või aurutab rohelisi ube, ja juba ma olengi võlutud.

See argisus on lohutav. Võimalik, et see kirjandus annab võimaluse võrrelda –näe, see tegelane ei käinud ka täna Põhjanabal, aga ikka tohib olemas olla.

Mitu raamatut sul korraga pooleli on?

Tavaliselt kaks. Üks puhanud ja teine väsinud seisundi jaoks. Kui ma olen olukorras, kus ma tegelikult ei ole oma süvenemisvõime maksimumis, lihtsalt tahan ära, siis võib seal olla hästi lai valik ilukirjandust. Manni "Doktor Faustust" lugesin ma näiteks niimoodi, et puhastasin oma vana korteri põrandat infrapunalambiga värvist. Ühe käega lükkasin lampi ja raamat oli teises käes. See oli hästi aeglane töö ja see raamat sobis sinna.  

Ja siis on see kirjandus, mille jaoks ma pean päriselt olema väga kohal ja tegema pidevaid mõtlemispause. Nii et siis mul ongi mõlema "käigu" jaoks reeglina üks raamat pooleli, aga ma üritan hoida nii, et neid rohkem ei oleks. Kui neid tekib rohkem ja mõni raamat jääb pooleliolevana seisma, siis uuesti kohtudes alustan ikkagi algusest.

Aga kuidas raamatud sinu juurde tulevad?

Keegi annab vihje, räägib või kirjutab mõnest raamatust, kohtad mõnda raamatut kellegi riiulis või raamatupoes. Ja mida aeg edasi, seda rohkem ma hindan tuttavatelt saadud kirjandusvihjeid. Näiteks soovituste põhjal tahaks lugeda Piret Jaaksi "Taeva tütreid".

Ma siis soovitan sulle oma kaht suveelamust, Gabriel García Márqueze "Augustis kohtumine" ja Iida Turpeineni "Surelikud".

Jaa, aitäh, ma panen need kirja. Mul on üks kolleeg, kes kohtudes teeb alati suurepärase ülevaate, mis ta lugenud on. Ja mõtle, kui oleks selline klubi, kus saaks käia üksteise raamaturiiulid vaatamas. Raamaturiiulid ongi kodude juures kõige huvitavamad!

Sellise klubi vastu poleks mul küll midagi! Palun ütle, kas sa laenad oma raamatuid välja ka? Pingevabalt?

Hea küsimus. Ma vist ikkagi väga pingevabalt seda ei tee, sest nüüd, kus ma raamatuid lahti pakkisin, avastasin, et üks ongi kadunud. Küsin siis kohe siinsamas intervjuus valju häälega, et kelle käes on minu Sten Nadolny "Aegluse avastamine"? 

(Jääb mõtlema). Tegelikult see oma riiulis hoidmine ei ole nii tähtis ja raamatute puhul ongi olulisem asjaolu, mitu korda teda keegi lugenud on. Aga mõnda raamatut lihtsalt tahad endale, see ei olegi ratsionaalne. Nii et Nadolny jäägu sinnapaika, kui ta kellelegi praegu rõõmu teeb.

Mis sa arvad, kas paberraamat jääb? 

Arvestades, mis seisus planeet Maa on, siis võiks ju spekuleerida, et paberraamat tuleb suurelt tagasi. Mitmekesised andmed osutavad, et kaasaegne tsivilisatsioon on oma üheksast või nüüd vist juba kümnest, kui veekogude hapnikukadu juurde lugeda, taluvuspiirist kuus ületanud. Ehk siis pikemalt seda mõtteahelat avamata, ma arvan, et kaugem tulevik võib olla lihttehnoloogiate päralt. Ja raamat, kui ta juba trükitud on, sobib lihttehnoloogia põhisesse maailma hästi. Aga mis üldse jääb ja kui kauaks – ma täpselt ei mõistagi, mida see küsimus tähendab.

Arvan, et inimtsivilisatsioon (mitte inimesed, aga just tsivilisatsioon) jääb ellu ainult juhul, kui ta taipab teadlikult oma eluviise aeglustada ja lihtsustada. Aga raamatud ongi suurepärane viis elu aeglustada, vajada vähem ressurssi, olla paigal ja samal ajal tunda ennast suurepäraselt. Lugemine võtab vähe ruumi ja samas pole see üldse tingimata üksildane tegevus. Väiksena saime ühe sõbrannaga selleks kokku, et koos mõlemad oma raamatut lugeda. Tean inimesi, kes käivad lugemispuhkustel – lihtsalt tuleb normaalsete lugemistingimustega sihtpunkt leida. Kui ma siin oma kodus istun ja loen, siis on see ruigamapanevalt mõnus. Olla vaikselt oma nurgas, oma lugemislambiga, oma tugitoolis. Inimene emiteerib lugedes suhteliselt vähe CO²-te.

Et lugemine kui säästlik tarbimine?

See on jah lugemise lisaväärtus. Aeglustamine ja lihtsustamine toimub lugemise ajal kindlasti. Selle asemel, et tuuseldada ringi ja tarbida asju, mille kohta me alati ei julge teistele tunnistada, et ega nad meie hinge ei toida küll, aga kuna makstud on palju, siis…

Ja kõik ei peagi ise looma, vaid võib rahuliku südamega teiste loodut tarbida?

Ja rääkida sellest teiste loodust. Raamatute üks suur väärtus on ka see, mida me neist teistele räägime. Meie peres on näiteks nii: mu õde jagab tihti meiega seda, mida ta just lugenud on ja see inspireerib neid raamatuid lugema. Tal on ka ligipääs keeltele, mida enamik meist ei valda, näiteks islandi keel. Ja vaata, kui vähe pead sa raha ja ressurssi kulutama, et saada nii palju, millest rääkida. Mul on nii hea meel, et sa tegid sellise intervjuusarja, see on nagu "Making Books Great Again".

Aitäh sulle ka! Kas sa palun jätad lõpetuseks mõned lugemissoovitused?

Esimene oleks Lucy Jones´i "Paradiisi kaotades", mis võtab eestikeelsena kokku kõik need andmed, mis selgitavad, miks me oleme looduse osa või miks loodus on meie osa.

Teiseks Nadežda Mandelštami "Esimene raamat". Seda tasub lugeda juba põhjusel, et minu arust oli just seal surematu tsitaat "Nii targa naise kohta olete te kohutavalt rumal!" Kolmas ja neljas on midagi Joseph Brodskylt, eriti "Koguja rõõm" või ka "Täiel määral mitte keegi". Mul on raske seletada, miks mulle Brodsky meeldib – ilmselt on ta kuidagi nende kahe modaalsuse ristumiskohas, haaravuse ja mõtlemapanevuse ristteel.