Mis sa hetkel loed?

Mitte midagi! Tegelikult see on pooltõde. Lõpetasin eile "Koolipõlgurid". Minu jaoks oli lõpp üllatus. Eeldasin, et seal on ikka mingi moraal.

Aga ei olnud. Meelega.

Ei olnud jah. Üldiselt püüan ma ikkagi ühekaupa lugeda. Muidu ei jõua midagi lõpuni. Praegu ongi see kahe raamatu vaheline magus hetk, kus kõik on võimalik. Tegelikult, kui päris aus olla, siis eile ikkagi hakkasin lugema, ainult selle meie intervjuu pärast. Otsisin, et mis oleks piisavalt…

Peen?

No mitte väga ootamatu valik, aga mis jätaks minust parema mulje, jah. Võtsin "Vilniuse pokkeri", mille on kirjutanud Ričardas Gavelis. Paras pähkel.

Kust sa selle leidsid?

Kuskil raamatu vahel oli reklaam, et tegemist on Leedu kultusteosega. Eks kirjastused ütlevad muidugi iga uue raamatu kohta midagi sellist, aga raamat tundus huvitav ka seetõttu, et paar aastat tagasi tehti raamatu baasil ülipopulaarne näitus. Mulle meeldis raamatunäituse idee väga ja kui kirjutasin arvustust Piret Raua "Keedetud hirvede ajal", siis näppasin selle näitusemõtte ka arvustusse, sest ka Raua raamatust saaks väga mitmekihilise näituse.

Aga mulje jätab hea.

(Naerab). Jah, hetkel võin öelda, et olen lugenud neli lehekülge "Vilniuse pokkerit".

Kui me intervjuud kokku leppisime, ütlesid, et sul on raamaturiiuli puudusel viimased kolm aastat olnud raamatud kastides ja vahel laenutad olemasolevaid raamatukogust, sest ei leia enda omi üles. Mis sul seal kastides on?

Noo. (Mõtleb pikalt). Ma arvan, et ma hakkasin raamatuid maniakaalselt kokku ostma vist aastal 2015.

Mis siis juhtus? 

Erinevatel põhjustel sidusin enda väärtuse loetud raamatute hulgaga. Kui mitte loetud, siis vähemalt ostetud. Loetud raamat andis kolm punkti ja ostetud raamat ühe punkti. Ja siiamaani on mul tunne, et iga kord kui raamatupoes kaardimakse piiksu kuulen, on see kindel panus enda vaimsesse arengusse. Nii et vist viis aastat järjest kulutasin kogu oma vaba raha raamatute peale. 

Seal kastides on ilmselt mõnituhat raamatut. Moodsa aja sarjad, sadade kaupa luulekogusid ja kõike mis kätte sattus. Nüüd mõtlengi, mida nendega teha, sest suuremat osa ilmselt üle ei loe.

Mis variandid on?

Ära anda.

Sa ei tahagi neid riiulisse?

Neid on ikka liiga palju, sest lisaks nendele kastidele olen ma vahepeal kõvasti juurde ostnud, nii et mul on neid kappides ja aknalaudadel ka juba. Ma olen ka rumala peaga ostnud kokku piisava hulga kriminulle, mis mulle ei meeldinud juba esimesel lugemisel.

Kuhu sa oma raamatud annad?

Plaan oli viia raamatupoodi REaD. Nad ütlesid, et on valmis raamatuid vastu võtma küll. See oleks raamatutele ilus kodu, see ankursaal on võrratu koht.

Ja lisaks ostmisele käid sa ka raamatukogus?

Raamatukogud on maagilised. Võib-olla vanas Rahvusraamatukogus oli sisse astudes selline ära-tule-energia, aga tänane Keskraamatukogu koos oma harudega on ikka väga mõnusa võbinaga. Jalutad sisse, sirvid, uurid. Mul on enamasti küll nimekiri kaasas, aga raamatukogu on vaimne spaa, kus ma lasen end ka üllatada. Nii, mis protseduuri võtame. Ohhoo, äkki täna midagi ajule? Peas käib muidugi võitlus. Ühelt poolt tahaks rohkem laenutada, kuid teiselt poolt on pidev hirm, et kui mina luulekogusid ei osta, siis ei osta neid mitte keegi. Ma tean, et see ei ole tõsi, aga äkki natuke on ka. Lisaks ma ei loe enamikke raamatuid üle, sest see tundub nagu raiskamine.

Ülelugemine?

Jah, mul on tunne, et ma peaksin kindlasti midagi uut võtma. Väidetavalt on muidugi just ülelugemine see päris lugemine. Nõustun, aga ei praktiseeri. Viimati lugesin mitu korda üle "Keedetud hirvede aega".  Tasus ära küll. Sain tervikust palju selgema pildi. Üldiselt ma siiski mitu korda ei loe. 

Miks Sa üldse loed?

Mul on vist kooliajast jäänud selline tunne, et lugemine on treening, vajalik asi, mida ei taha teha, aga peab. Nii et minu jaoks on lugemine suuremalt jaolt pingutus. Alustamine on raske, aga kui läbi saab, tunnen rõõmu ja kunagi ei kahetse. Välja arvatud krimidega.

Sa viitasid kooliajale. Kuidas sinuga läks - said kohustuslikust kirjandusest trauma või võrratuid elamusi? 

Oli traumat ja elamusi. Näiteks "Kuristik rukkis" on üks elamustest. Olin veendunud, et mina olengi Holden. Läbinägelik ja irooniline. Kümme aastat hiljem lugesin uuesti ja mõtlesin, et tegu on ühe lapse unenäoga. Raske oli lõpuni jõuda. Siis läks jälle viis aastat mööda ja lugesin seda teatavalt distantsilt. Teadmisega, et raamatu nautimiseks ei pea peategelasega samastuma. Sa ei pea olema Holden. Sa võid teda lihtsalt jälgida. Ehk isegi mõista.

Midagi veel?

Karl Ristikivi "Hingede öö" jättis väga sügava mulje. Niimoodi võib ka kirjutada? Aga enne veel, 8.-11. klassini oli kirjandus täielik no go. Näiteks Vilde "Mäeküla piimamehe" lugesin ühe õhtuga läbi. Midagi ei saanud aru. Läksin õnnelikult kooli ja kui klassiõde küsis, et kuidas oli, siis ütlesin, et tore raamat. Tema küsis seepeale, et kas mind ei häirinudki, et Mäeküla piimamees oma naist mõisa kupeldas ja ma sain aru, et ma lugesin kõik sõnad ära, aga mitte millestki aru küll ei saanud. Järgmiseks tuli lugeda "Tõde ja õigust" ning kui Andres seal alguses mõtleb, et oi-oi kui palju tööd siin ees ootab, siis mina tundsin, et see lugemine on samasugune töö. Üle 500 lehekülje rasket tööd! Sellist tööd jõudsin ma teha ainult paar lehekülge. 27-aastaselt lugesin "Tõe ja õiguse" esimest osa esimest korda. See oli tohutu elamus, tööl ootasin, et saaks õhtul koju "Tõde ja õigust" lugema.

Praegu on koolis vist lastel natukene vabamad käed ja see tundub sümpaatne. Ma küll tundsin koolis, et olen arengust kuidagi maas ja raamatud olid liiga rasked. Jäid kaugeks. Tegelikult tunnen kohati tänaseni, et lugemine tähendab eelkõige pingutust, mitte rõõmu.

Kas vahel lähed midagi konkreetset kirjandusest otsima?

Lähen siis, kui on väga selge küsimus või teema, mis huvitab. 20ndates olid mul suhete ja armastuse küsimärgid peas. Et kuidas peaks käituma ja mis selle üksinduse teemaga teha. Siis käisin otsimas ja õnneks leidus ka vastuseid.

Mäletad kellelt ja mis vastuse?

Näiteks W. S. Maughami "Kuu ja kuuepenniline" andis selge juhtnööri. Õppisin sealt, et kui sa armastad kedagi ja tema sind mitte, siis see, et ronid põlvili paluma, ei pruugi aidata.

(Pikk vaikus. Ja siis naer.)

Tahtsingi küsida sinult parima eneseabiraamatu kohta. Paneme Maughami oma sinna?

Jaa. See oli väga oluline ja kõlab tagantjärele naljakalt, aga sel hetkel tekkis mul tugev taipamine, kuidas mitte käituda. Sarnasesse žanrisse lähevad ka Maughami "Inimorjusest" ning Jack Londoni "Martin Eden", kus on teemad pikast ihaldamisest, jumaldamisest ja illusioonist.

Vaatasin hiljuti intervjuud Tiit Ojasooga, kus ta rääkis, et tähtsaimad eneseabiõpikud on ilukirjandusteosed. Nõus. Aga eelnevalt toodud näited on kuidagi markantselt meelde jäänud. Läbi ilukirjanduse jõudis minuni mingi teadmine, mida oleks muidugi võinud ammu juba teada. Ma olen väga seda usku, et läbi ehedaks lihvitud lugude, on võimalik õppida midagi ka väljaspool oma kogemusi. Seevastu eneseabiõpikute skemaatilised formaadid, ei imendu mu vereringesse.

Sa mainisid, et kunagi meeldis sulle lugeda trammis. On sul omad lemmikkohad?

Kui ma elasin üksi ja üksinda elamise vaikus muutus liiga valjuks, siis lugesin jah trammis. Ostsin luulekogu ja istusin trammi viimasesse pinki, sõitsin näiteks lennujaama, ostsin sealt kohvi, sõin Snickersi, käisin tasuta wc-s ja sõitsin tagasi.  

Praegu loen ikka pigem kodus. Olen alati tahtnud olla see inimene, kes kohvikus loeb, aga ma ei suuda. Ma söön ja loen pool lehekülge ja siis mõtlen juba, et kas olen kellelgi ees ja lähen koju. Kodus on kõige parem lugeda. Ja mida kaugemal telefon on, seda parem. See on oluline. Et isegi mitte, kus sa oled, vaid et telefon ei oleks lähedal.

Praegu on ka liiga lähedal? (Telefon on diivanil Joonase kõrval).

Nojah. Paljude jaoks on koer nagu laps. Aga telefon on ka nagu laps. Ja mul on oluline, et ma näen oma väiksekest. Ma ei peagi temaga suhtlema, aga …

Aga ta on silma all.

(Naerab). Jah, ma tahan olla kindel, et temaga ei ole midagi vahepeal juhtunud.

Mõistan. Sa töötad reklaamiagentuuris loovjuhina, kas lugemine annab sellesse maailma midagi kaasa?

Ma arvan, et on väga oluline, et kuuleksid teiste perspektiivide sisekõnet, kuidas maailma näha võib. Massikommunikatsioon on ju ühepoolne - sina ütled midagi kellelegi. Just selle hääletooni sõnastamises, selles, kas sõnad on ritta seatud nii, et mõjud sõbralikult või naljakalt või rangelt, on kirjandusest kasu. 

Vonneguti hääle tunneme kohe ära. See on sõbralik ja muhe. Arvan, et olen võtnud kirjandusest kaasa nõkse ja nippe, kuidas mingeid teemasid käsitleda, kuidas ehitada üles lugu. See kõik on oluline ja tuleb kasuks. Eks ta ole.

Kas kirjandus võiks arendada vaadet maailmale empaatilisemaks?

Usun, et tuleb kasuks ikka.

Norra filosoof ja ökoloog Arne Næss ütleb oma raamatus "Elufilosoofiast", et määravaks saab, kas vaatame seda maailma heleda või tumeda meelega. Kuidas sinuga on. Annab kirjandus heledat meelt?  

See on hea küsimus, sest on süngeid ja masendavaid  raamatuid, mis teevad samal ajal elamise kergemaks? Ma tean kirjanikke, kes usuvad, et raamatud peaksid lugejat kuidagi emotsionaalselt upitama, kuid mulle tundub, et see võib olla nii ja naa. Võib-olla kirjandus ei olegi midagi muud, kui toimiv õppevahend märkamaks, et maailmas on teisi inimesi ka olemas ning mõned neist on sinuga sarnased.

Aga kui sa ise luulet lood, siis mis maailmas sa viibid?

Ennast on raske kolmandas isikus näha. Loomine on ikka suures osas loomisrõõm ja puslede lahendamine. Kirjanduse häda või probleem on minu jaoks pikalt olnud see, et kui ma loen teiste inimeste rõõmudest, õnnetusest, kurbusest, leinast, siis see kõik on nii tähenduslik. Loed, kuidas keegi kõnnib vihmas ja pisarad langevad kinganinadele ja mõtled, issand, kuidas tahaks praegu tähendusrikkalt nutta. Aga kui ise kõnnid üksinduses, siis on see lihtsalt talumatu. Kirjanduses on isegi segadus kindla struktuuriga, aga omaenda päris elu on lihtsalt laiali. Ei saagi aru, mida ma üldse teen.

Tõenäoliselt tunnevad kõik üsna samamoodi, et midagi pole koos. 

Muidugi, aga ikkagi tundub, et teistel on oma arengukaar. Samal ajal saan aru, et see on illusioon ning teised tunnevad samamoodi, aga see, et see on illusioon, läheb meelest umbes viie sekundiga.

Kas vahel tajud midagi rollikonflikti sarnast ka, kus pead erinevaid hääli (luuletaja versus loovjuht) jõuga lahutama?

No peamine aur läheb ikkagi reklaamitöö peale, aga jõuga neid lahutama ei pea. Tööl mul mingeid kirjanduslikke ambitsioone ei ole, see oleks lihtsalt ebaprofessionaalne. Näiteks sotsiaalkampaaniate puhul on ambivalentsuse puudumine ülioluline. Kõik peavad saama ühtemoodi aru.

Meil on hetkel käimas Eesti Raamat 500. Mis sa arvad, milline tuleb Eesti Raamat 1000? 

No eks seal oleks ikka natuke tolmu ja suurnimesid ka. Su küsimus on hea, aga ma ei tea vastust. Saan aru, et raamatute lugemine on noorte seas langustrendis, aga see ei kuku just raketina allapoole. Fantaasiakirjandust ju loetakse palju. Ja kui me võrdleme ennast näiteks kahesaja aasta taguse ajaga, siis oleme praegu ikka väga usinad lugejad. Kui 40 aasta taguse ajaga, siis loeme ehk tõesti vähem. Aga tuleviku osas tõesti ei tea. 

Tegelikult pole keegi sellele küsimusele vastata osanud.

Ma tegelikult tean küll vastust. Aga ma ei ütle, mul on rahad kinni selle vastuse all praegu. Tahaks, et teised panustaks selle valele asjale.

Las ta siis jääb. Kuidas sulle tundub, kus me oma kirjandusmaailmas oleme. Kas midagi trendib hetkel?  

Ma arvan, et see, mida Gregor Kulla oma raamatuga "Peenar" tegi, võib avada ukse, et väga kõnekeelne, täna pigem veebile omane kõnekasutus tuuakse ilukirjandusse ja tehakse seda midagi kartmata. 

Teiseks, mulle tundub, et proosa puhul on üldine tendents, et põhiajastu, mida kirjeldatakse, on 1970–1980-ndad. Mis on loogiline, sest inimesed, kes on täna kirjanduslikus tippvormis, on sel ajal kas sündinud või siis üles kasvanud. Urmas Vadi ja Piret Raud ja Lilli Luuk ja Kairi Look ja Sven Mikser. Kui nüüd Brigitta Davidjantsiga tuleb juurde 1990-ndate teema, siis tõenäoliselt trendib varsti see, sest sel ajal sündinud loojad jõuavad oma kirjanduslikku tippvormi.  

Kuna kirjandus vajab elukogemust ja settimist, ta ei võistle ajakirjandusega, siis ajastud, millest ta kirjutab, on kogu aeg natuke nihkes. Ilmselt on see loogiline. Nii et olenemata sellest, et minu jaoks on seda konkreetset ajastut veidi palju, on mulle nimetatud autorite raamatud väga meeldinud. 

Eestis ei ole väga palju ühiskondlikult tundlikku ettevaatamist või praeguses hetkes olemist. Võib olla Andra Teede värske "Kateriin ja kurjad onud" tõi teatud päevakajalisuse, aga mulle tundub, et meie kirjandustraditsiooni iseloomustab pigem ajatus. Pigem meeldib meile olla mitte väga poliitiline ja mitte väga tänapäevane. Aga on ka häid erandeid nagu näiteks Sveta Grigorjeva.

Kas sulle tundub, et meil tuleb piisavalt uusi autoreid juurde?

Aga miks sa seda küsid, kas sulle tundub, et ei tule?

Vahel vist tunnen, et uued ei paista nii palju välja, kui end juba kehtestanud autorid.

Mul on raske suurt pilti näha, sest ma ise tean lihtsalt väga palju noori autoreid. Ka neid, kes ei ole veel ühtegi raamatut avaldanud. Samas, kui vaadata praegu Viru Keskuse kampaaniat, kus on esile toodud Gregor Kulla, Sveta Grigorjeva ja Aliis Aalmann, siis tundub, et noori tegijaid nähakse küll. Eriti kuna tegemist on kaubanduskeskuse reklaami, mitte Värske Rõhu auhindadega. 

Aga ehk see väljapaistvus on seotud ka sellega, et meie kirjanikud ei võta ühiskondlikel teemadel liiga palju sõna. Või äkki ühiskonda ei huvita, mida kirjanikud arvavad, sest meile ei lähe kirjandus niivõrd korda? 

Mis meid siis huvitab?

See on hea küsimus. Loogiline vastus on teater, muusika ja meelelahutus. Meie teatrinäitlejad on kuulsused. Samas, mulle ei meenu, et ükski kunstivaldkond oleks põhjustanud viimasel ajal laiemat arutelu, mis ei oleks rahastuse teema. Ka viimase aasta fenomeni "Rahamaa" puhul räägitakse piletitest ja piletihinnast, mitte tõstatud teemast.

Ma tegelikult ei tea, kas see on halb, et kirjandus välja ei paista, et kas sellega peaks tegelema. See, et kulka laureaate ei kutsuta "Ringvaatesse" ei ole kirjanike ega saate süü. Võib-olla ei ole see üldse kellegi süü. Nii lihtsalt on.

Kas oled kirjanduses millestki väsinud?

Vist sellest nõukogude teemast, aga klausliga, et olen kõiki neid raamatuid nautinud. Igatsen tänapäeva kajastavat raamatut, mis poleks liiga viitepõhine, liiga kultuuriline (see saade, see staar ja nii edasi). Ma ei taha ajakirjanduslikku tunnet, aga tahan midagi, mis toimub praegu. Et otsid ja leiad vastuseid. Houellebecq proovis anda vastuseid, mis sest, et need olid valed. 

Meelis Oidsalu ütles ühes oma intervjuus, et Eero Epner suudab sõnastada ajastu vaimu, võib-olla ma ehk igatsen taga seda ajastu vaimu. Ehk seepärast meeldib ka Gregor Kulla nii paljudele. 

Oled öelnud, et hea meelega kopeerid, kui lahedat võtet näed. Kes viimati mõne laheda idee andis?

Viimati mäletan, et sain idee ühel luuleõhtu, kus autor kasutas kõlapõhiseid assotsiatsioone, mis aitasid hüpata ühelt teemalt teisele. Kuulasin teda publikus ja mõtlesin, et tahan ka sellist asja kasutada. Läksin koju, sokutasin tema võtte sisse oma luuletusse "Kõvaketas". Järgmisel korral oli tekst valmis ja tema oli publikus. Ütlesin, et näe, sain sult inspiratsiooni.

Palju õnne, see luuletus oli üks neist, mida tunnustati Loomingu aastapreemiaga 

Aitäh. Aga jah, alati on tore, kui saan näpata mingit nõksu, millega ise edasi katsetada. Ja ega mina ka ei tea, kus see päris originaalallikas üldse on. Linnar Priimäel on mõiste "valge auk". Et must auk on see, kuhu kõik kaob, aga valge auk on see, kust asjad tulevad. Et meil on teatud hulk müüte, mis on tulnud valgest august ja me ei suuda nende päritolu enam kindlaks teha. 

Kas on mõni autor, kellele tahaksid oma tekste saata?

Nagu testlugeja?

Jah. Keegi, kes sulle korda läheb, kelle peegeldus oleks oluline ja kihvt.

Avan, et Mart Kangur. Panin kunagi ühe oma teksti Facebooki, Kris Moor jagas ja Kangur kirjutas sinna alla kommentaari, kus ta kritiseeris luuletuse lõppu. Et tore tekst, aga lõpupuänt on üleliigne, sest luuletus töötab niisama ka. Tõepoolest olin selle puändi lisanud luuletusse eneseõigustusena. Oma failides olen nüüd selle luuletuse lõpu ringi teinud lähtuvalt tema kommentaarist. Seetõttu ma ütleks, et kui ma tunneks Mart Kangurit, siis teda võiks küll kuulata.

Loodame, et ta saab siit vihje kätte. Olemegi jõudnud lõppu. Palun jäta lugemissoovitusi raamatutest, mis on kas muutnud su elu või mis võiks kuuluda iga inimese lugemisvarasse. 

Andrus Kivirähk "Ivan Orava mälestused" – kunagi lugesin seda trollis ja naersin nii kõvasti, et trollil tulid sarved maha.

Mart Kangur "Armkude" – Kangur oskab puudutavatel teemadel kirjutada väga mänguliselt. 

Mudlum "Poola poisid" – Mudlum on kirjanik, kelle raamatuid alati loen ja poiste raamat puudutas ka seetõttu, et olin taustalooga õrnalt kursis.

Robert Kurvitz "Püha ja õudne lõhn" – usun, et praegu on õige aeg see üle lugeda ja siis Disco Elysiumi kõrvale mängida.

Mirjam Parve "Varjukeha" – ma arvan, et Eesti luulel läheb praegu päris kenasti ja Parve luuletused ja tõlked on üks hea osa sellest kenasti minemisest.