Arp Müller: tunnen puudust asjalikust kriitikast või lugemissoovitustest

Miks peaks 1970. aastate Arnold Rüütli põllumajandusuuendused Michel Houellebecq'ile huvi pakkuma? Mil viisil sai läbi loetud "Nipernaadi"? Miks on dokumentaalne hetk kirjanduses oluline ja mille põhjal otsustada, mida järgmisena lugeda? Intervjuusarjas "Kogu lugu" räägib oma lugemiskirest Vikerraadio saatejuht, parima raadioajakirjaniku tiitliga pärjatud Arp Müller.
Ma lihtsalt ei saa küsimata jätta, kas sa tõesti võtsid puhkuse, et Tammsaare "Tõde ja õigus" läbi lugeda?
Vastab tõele. Võtsin selleks oma suvepuhkuse esimese nädala. Sain aru, et kui ma ei keskendu (mul oli plaanis kõik viis osa läbi lugeda, olin kusagil poole peal) ja nüüd ei forsseeri, jääb see veel pooleks aastaks vinduma. Võtsin selle ekstra aja ja siis sõitsin perele hiljem Lõuna-Eestisse järgi. Aga sõitsin Vargamäe kaudu ja vaatasin ka Vargamäe hooned üle.
Miks sa just nüüd tundsid, et pead lugema?
Arvan, et gümnaasiumi ajal tuli mul ehk esimene osa läbi lugeda, aga ma ei mäletanud sellest enam midagi. Tahtsin täiskasvanuna aru saada, et mis teos see selline on, millest nii palju räägitakse. Ja see osutus tegelikult väga huvitavaks. Kõik need eri ajastud, paigad ja sündmused, mis sealt välja koorusid. Ja ma ei ole "Tõe ja õiguse" lugemiseks eraldi aja võtmisega sugugi originaalne. Tean päris mitut inimest, kes on sama asja ette võtnud. Nii et ma sain inspiratsiooni oma tuttavatelt – kui nemad jõudsid läbi, siis miks mina ei peaks saama.
Tegime mõned aastad tagasi Berit Kaschaniga "Kapsapea" kirjandus-podcast'is saate raamatuhäbist, kus päris mitu inimest tunnistas, et piinlik küll, aga Tammsaaret lugenud pole. Ja vist ei plaani ka. Oled sa vahel raamatuhäbi tundnud?
(Mõtleb kaua ja raputa pead). See tunne ei ole mulle väga tuttav, aga ilmselt ma tundsin ikkagi midagi sarnast Tammsaare mittelugemisega. Ehk siis häbi äkki isegi oli, aga läks lugemisega üle.
Kui sa Vargamäele kohale sõitsid, siis on sulle vist dokumentaalne hetk raamatute juures oluline?
Jaa! Dokumentaalne hetk on mulle väga oluline kirjanduse juures. See kuidagi loob sideme loetu ja reaalsuse vahel.
Kas sa pettud ka, kui asjad pole päris nii nagu raamatus?
Ei, ma ei ole kunagi pettunud. Näed, mul on siin Nobeli preemia laureaadi Orhan Pamuki "The Museum of Innocence", autor on selle raamatu tegelaste järgi Istanbuli muuseumi loonud. Kuulsin sellest uudistest, ostsin raamatu ja sõitsin sinna. Muide, kui lähed selle raamatuga muuseumisse, saad tasuta sisse ja tempel pannakse ka selle tõestuseks sisse. (Näitab templit).
"The Museum of Innocence" ja ka paljud teised sinu raamatud on täis allajoonimisi ja märkmeid. Nii sa teedki?
Jah. Ingliskeelsetel kirjutan näiteks vasteid sõnadele, mida ma ei tea. Kodumaistes raamatutes märgin ära minu jaoks olulised hetked või küsimused, mida tahan autori käest küsida. Üks neist raamatutest, mis on mul allajoonitud, on Lilli Luugi "Ööema". Käisingi just tema raamatu esitlusel Kirjanike Majas.
Mitu küsimust sa küsisid?
Ma julgesin ainult kolm küsida, sest teised ju tahtsid ka. Muidugi oleks mul olnud palju rohkem küsida, aga see ei olnud ainult minu aeg seal.

Mis sind huvitas? Midagi kohaspetsiifilist?
Jah, mind huvitas muu hulgas, kas see maja Vabriku tänaval Tartus on Vabriku tänav 3. Ja kui see on see maja, siis miks ta on selle oma mitmesse varasemasse teosesse sisse kirjeldanud. Ma olen seal majas päris mitmes korteris käinud. See on nii eriline tunne, kui ma loen ja saan aru, et olen ka seal olnud ja midagi kogenud, mis sest, et mõnel muul ajal.
Tähendab see, et otsid vaistlikult selliseid kohti, mis on päriselt olemas või millega samastuda?
Ei usu. See on pigem niimoodi juhtunud. See linn Margaret Atwoodi romaanis "Teenijanna lugu" on ka äkki kusagil Ameerikas olemas, aga mind küll ei kisu sinna. Tõsi on muidugi see, et mind huvitab alati taustafaktoloogia, mida alati juurde otsin. See on minu kiiks kirjandusega küll.
Kui rääkida paikadest seoses lugemiselamustega, siis Tommi Kinnuneni "Ei öelnud, et kahetseb" tõmbas mind ka rändama. See on lugu soomlannadest, kes töötasid II maailmasõja lõpuperioodil natsidele. Ja kui Saksa armee taganes Soomest Norra ja lahkus lõpuks ka Norrast, tulid need soomlannad paljajalu ja jalgsi Narvikist koju Soome.
Vot selle raamatu looduskirjeldused Põhja-Soomest olid sellised, et mul tuli kohe tahtmine sõita teisele poole polaarjoont. Lõin Google Mapsi lahti ja sain aru, et see on autoga sõidetav tee. Otsustasime abikaasaga, et läheme. Sõitsime Lapimaale Käsivarre-alale, kust need naised Saana mäest mööda marssisid ja lõpetasime Narvikis, seal, kust naised oma jalgsimarssi alustasid. Oli väga elamuslik reis, mille jooksul avanes lisaks raamatule veel palju tahke Soome ja Norra ajaloo kohta.
Kuhu järgmisena?
Ilona Kivirähki soovitusel lugesin läbi Narine Abgarjani "Manunja", vaimustusin ja ostsin piletid Armeeniasse, aga see reis tühistati koroonapiirangute ajal ja siis alustas Aserbaidžaan Armeenia vastu sõjategevust, nii et see reis on nüüd ootel.
Kui aga keegi on käinud Wolfseggi lossis, milles Thomas Bernardi "Ärakustutamise" tegevus toimub, siis ta võiks küll minuga ühendust võtta. Tahaksin otsida üles selle mägedes kõrguva lossi ja õgida all külakõrtsis vogersalatit, kujutada ette seakujulist veinikorkide vabrikanti sealsamas külameestega õlut kummutamas ning vaadata, kas kohtan katoliiklastest natse. Kuigi Bernhard oma teose peategelase kaudu väidab, et kirjanikuga kohtumine või tegevuspaikadesse minek hävitab lugeja jaoks kirjanduse.
Jätame selle üleskutse siia üles.
Jah, et võtke ühendust, kes on käinud. Kogu see olustikukirjeldus, kõrtsid või hotellid või külatänavad kusagil mägede vahel, väidetavalt vaated kümnete kilomeetrite ulatuses. Mingi pilt on silme ees, aga võib-olla tuleb välja, et see Austria pole üldse nii ilus. Ma täitsa tahaks kuulda, kas sinna on mõtet minna.

Su sotsiaalmeediapostitused raamatute kohta on pikad ja sisukad. On sulle oluline, et saaksid loetu üle arutleda? Vabalt võib ju nii juhtuda, et sõpruskonnas on küll lugemishuvilisi, aga mitte ükski lugemiselamus ei kattu.
Jaa, see on probleem tänapäeval. Kuna nii palju raamatuid antakse välja, siis võib juhtuda, et kultuuriruum või lugemise väli üldse ei kattu. Ja võib-olla on sellest ka initsieeritud minu postitused minu sõprade ringile ühe või teise loetud teose kohta. Tavaliselt saab keegi sealt inspiratsiooni ja loeb ning siis ma saan endale vestluspartneri mõne nädala või mõne kuu pärast.
Sest sa ikkagi tahad vestelda konkreetsest raamatust?
Tahan!
Mida lugemine sinuga teeb?
Ma olen uudishimulik inimene ja nii saan ma oma uudishimu rahuldatud
Isegi kui lugu on väljamõeldud?
Loomulikult. Võtame kasvõi mõne düstoopia, kuigi ma tahaks väga loota, et Atwoodi "Teenijanna lugu" ei realiseeru kunagi. Aga näiteks 2017. aastal ilmus Kaspar Nielsen Collingu "Euroopa kevad", mida soovitas mul lugeda Andrus Ansip. Selles raamatus kirjeldatakse düstoopilist Taanit, kus otsustatakse, et pagulased saadetakse välja Aafrika konteinerlinnakusse. Ja praegu Euroopa Liidus arutataksegi seda! Itaalia saadab välja migrante Albaaniasse, Suurbritannia proovis Rwandasse saata. Aga siis, kui raamat ilmus, poleks keegi osanud arvata, et me selleni jõuame. Ja nüüd ongi Nielseni kirjeldatud düstoopia käes.
Kas sa Houellebecqi ka loed? Tema küll püsib oma lugudega lähitulevikus, aga ka üsna täpselt.
Jaa, muidugi loen.
Kui ta juhtuks olema su naabrimees, siis mis teemadel sa temaga räägiksid? Pakun huupi, kas näiteks Prantsusmaa põllumajandusest?
Jaa, kusjuures ma olen just põllumajanduse peale mõelnud temaga seoses. Erialalt on Houellebecq ju agronoom, kui ma õigesti mäletan. Ta on "Serotoniinis" kui mitte konkreetselt Eesti põllumajandust, siis Balti põllumehi maininud küll ühes lõigus. Et Eesti või Balti põllumeeste dumping-hindade pärast peavad Prantsusmaa põllumehed sooritama enesetappe.
(Muigelsui). Ma siis küsiks Houellebecq'ilt , kas ta on kunagi mõnes Eesti farmis käinud ja kas ta näiteks teab, et meie endine president Arnold Rüütel oli põllumajandusteadlane, kes juba 1970. aastatel võttis kasutusele toonased arvutusvõimsused, saamaks teada, millal on õige aeg lehma seemendada ja milline peaks olema iga konkreetse lehma toiduratsioon. Ja et nii hakkaski Rüütli juhtimisel Eesti põllumajanduse efektiivsuse tõstmine. Et kas näiteks see võiks talle huvi pakkuda. Äkki nende kogemuste rakendamine aitaks Prantsusmaal ka põllumeeste enesetappe ära hoida.

Praegu sind kuulates mõtlen, et sa oleks väga hea infokütt mõnele kirjanikule.
Mis mõttes?
No mulle tundub, et sa oskad ajakirjanikuna palju huvitavat infot hankida ja leida materjali vahel kihvte seoseid. Selle pealt ilukirjandusse minna tundub üsna ahvatlev. Sa pole ise mõelnud midagi kirjutada?
Teismelisena mõtlesin, et kirjutaks kriminaalromaani. Õige pea sain aru, et ikka ei jookse mul see jutt. Nii et tahtmine läks üle. Ma arvan, et ma ei oskaks jutustada lugusid nii hästi kui need, kes juba on raamatuid avaldanud. Pigem võiksid kirjutada need, kellel see juba hästi välja tuleb.
Aga kus raamatud su kodus üldse asuvad? On neil mingi keskne koht?
Mitmetes riiulites ja tubades. Elutoas ja abikaasa kabinetis, aga kõige tähtsam koht raamatute jaoks on ikkagi magamistoas öökapi peal. Ja kuna nad sinna enam ei mahu, siis nad on valgunud ka voodi kõrvale. Alguses ühte, nüüd juba mitmesse hunnikusse. Me nimetame neid hunnikuid kodus aunadeks. Minu proua on üritanud saavutada, et ma need likvideeriksin ja ma olen vahepeal jõudnud isegi selleni, et raamatuid enam põrandal pole, aga siis tulevad ju uued asemele.
Kust nad tulevad? Raamatupoest või raamatukogust?
Poest, ja seda põhjusel, et ma joonin alla ja kirjutan vahele ja kirjutan küsimusi ja murran nurkasid ära. Nii sa ju raamatukogu raamatuga teha ei saa.
Lapsena käisin küll väga palju raamatukogus. Täna käin ma seal peamiselt lastele kirjandustundides vajalikke raamatuid hankimas. Sõidan autoga kuhugi teise linna äärde, sest tundub, et kõik Tallinna koolid loevad üht ja sama raamatut korraga. Kui selles kohustuslikus nimekirjas on midagi, mis võiks olla säilitamisväärtuslik, siis ma lähen ja ostan selle koju.
Üritad sa oma lapsi teadlikult kirjanduse juurde tuua?
Kui nad väikesed olid, lugesime mõlemad abikaasaga hästi palju ette, aga miskipärast pole vabatahtlikku lugemisentusiasmi tekkinud. Nutimaailm võtab seda indu ikkagi ära. Aga eks mul oli endal ka noorena paus, kusagil 13-16 eluaasta vahel, aga näed, see huvi tuli tagasi.
Näed, mul on siin Hannu Mäkela "Härra Huu", millega mina lugema õppisin. See raamat liigutas ja kõnetas mind väga. Äkki ütleb see ka minu olemuse kohta midagi. Ema luges mulle seda õhtuti ette, aga kuna ta üle ühe peatüki korraga ei lugenud ja mulle pakkus see raamat väga suurt huvi, siis õppisingi ise lugema. Proovisin seda ka oma lastele ette lugeda. Ei sobinud. Igav. Ei kõnetanud. Tuleb välja, et lapsed on erinevad. Ehk peaks uuesti proovima.
Kui oli väiksematele lastele ettelugemise aeg, siis ma ikka lugesin neile igasugu asju ette. Aga ühel hetkel sai mul ka lasteraamatutest villand ja kuna ma polnud Gailiti "Nipernaadit" lugenud, siis võtsin selle ette ja hakkasin poistele unejutuks ette lugema. Mõjus väga hästi. Noorem poiss jäi kohe magama, vanem kuulas huviga ja mina sain "Nipernaadi" läbi.

On sul kodused raamatud mingi loogika järgi paigutatud?
Alustama peab ikka sellest ussina looklevast raamatuhunnikust magamistoas. Sinna maanduvad need raamatud, mis tulevad poest. Ja neid on ikkagi terve virn, sest kui ma saan ühe raamatu läbi ja hakkan valima uut raamatut, siis ka see võtab oma aja.
Mille üle siis kaalumine käib?
Kas ma peaksin võtma mõne ühiskondlik-poliitiliselt olulise teema, näiteks Ukrainast rääkiva raamatu. Või siis mõne ingliskeelse ilukirjandusteose, mille lugemine nõuab õhtul väsinud peaga eripingutust. Või siis näiteks eestikeelse novellikogu, mis on alati lihtsam valik. Õhtuga jõuad üks-kaks novelli läbi ja otse puändini välja. Või siis võtta mõni kirjandusklassika telliskivi nagu Bernard. See ongi selle öökapi kõrval oleva auna olemus, et oleks valik. Ja miks ma ei hakka kohe lugema seda raamatut, mis ma poest ostan? Lihtsalt alati ei ole selle raamatu aeg või tunne.
See tähendab, et loed alati vaid üht raamatut korraga?
Jah, alati üks korraga. Ja kui ma siis olen raamatu ära lugenud, läheb ta elutuppa riiulisse. Sarjad lähevad omaette, olgu see siis "Punane raamat" või "Moodne aeg". Eraldi on ka kodumaised raamatud ja tõlkekirjandus. Ja kõik Waltarid ja kõik Houellebecq'id lähevad kõrvuti. Aga mitmed jäävad ikkagi voodi kõrvale, sest mul on tunne, et äkki ma tahan neid peatselt veel korra kätte võtta või mingeid märkmeid vaadata.
Sinu põhilugemine toimub siis voodis?
Jah, kus siis veel. Elutoas käib elu ja seletamine ja lastel mängimine ja telekas. Magamistoas on vaikus. Enamasti ma tööpäeva õhtul ikkagi ei jõua ilukirjanduslikke tekste lugeda. Päeva jooksul olen pidanud ajakirjanikuna lugema väga palju ja seda pikemalt loen nädalavahetustel. Võtan mitu tundi ja loen voodis, selg vastu seina. Ja panen peale mõne hea plaadi. See on peamiselt ilma sõnadeta muusika või siis selline, mille sõnadest aru ei saa, näiteks kingapõrnitsemise indie.
Kas sa oma raamatuid välja ka laenad?
Ikka laenan, aga vähe. Mingit süsteemi nende laenutamiseks mul pole ja kindlasti olen nii mõnest raamatust ilma jäänud. Pigem on see ikkagi niipidi, et ma ise soovitan, et maruhea asi, kas tahaksid lugeda. Ja kui keegi annab mulle raamatu, siis on see alati olnud raamat, mis mul on puudu olnud. Mida ma olekski pidanud lugema. Ja ma ei saa aru, kuidas see minu radari alt on märkamatult varem läbi läinud. Ju siis need soovitajad tunnevad mind nii hästi.
Näiteks Katrin Ruus soovitas mulle Mart Kivastiku novellikogu "Presidendi lapsed". Ja see sobis. Või siis näiteks Lauri Isotamme "Päev pole öö ei ole", see oli samuti ühe vana sõbra soovitus. Ja see oli minu raamat. Selliseid soovitusi ma hindan.

Aga mis sinu enda kolm soovitust on, mida iga inimene võiks lugeda?
No alustuseks Mika Waltari "Sinuhe". Nüüd on ta ilmunud Piret Saluri tõlkes, aga mina lugesin vana tõlget Johannes Aaviku poolt ja väga nautisin. "Sinuhe" on ikkagi midagi piiblilaadset. Siia on justkui kogu maailma tarkus kirja pandud. Tänapäeva inimene ei loe enam piiblit kaanest kaaneni läbi, mina sealhulgas. Olen vaid mõnda osa lugenud, kuigi olen ühe aasta oma elust teoloogiat õppinud.
(Elavneb). "Sinuhega" meenub mulle ka üks seik. Aastal 2005 tegin ma Kuku raadios Gaute Kivistiku ehk Rohke Debelakiga saateid ja meil oli telefoniintervjuu Maimu Bergiga. Ma ei mäleta, kas teemaks oligi Waltari, aga igal juhul küsisin Bergilt, et mida ta soovitaks nendele inimestele, kes elus ühtegi Mika Waltari raamatut pole lugenud.
Berg vastas, et ta soovitaks neile suitsiidi, mis muud. Selle peale julgesin ma telefonis arvata, et see on päris tõsine soovitus ja Berg vastas: "Jah. Aga milleks siis üldse eksisteerida, kui pole isegi Waltarit lugenud."
No siit on raske minna teise ja kolmanda soovituse juurde, aga lähme ikka.
Praegu käib suur sõda Ukrainas ja sõjast on palju raamatuid kirjutatud, aga Nobeli preemia laureaat Svjatlana Aleksijevitš on kokku kogunud Teises maailmasõjas vabatahtlikult rindel käinud naiste lood ja mälestused raamatusse "Sõda ei ole naise nägu". Ja see on ikka midagi pööraselt karmi.
Nii et sa ei karda karme teemasid?
Ma ei karda karme teemasid. Kui ma loen, nagu ka "Sõda ei ole naise nägu", siis ma tunnen, et meil tegelikult on ju kõik hästi, meil ei ole selliseid probleeme. Aga me peaksime tegema kõik selleks, et me jälle ei satuks sarnasesse olukorda. Kindlasti on ka praegu Ukrainas rindel palju naisi. Ma loodan, et nendel olukord ei ole selline nagu siin raamatus kirjeldatakse.
Karmidest teemadest rääkides on seni olnud vaid üks teos, mida ma ei ole suutnud lõpuni lugeda. See oli Kaur Kenderi "Untitled 12". Et kui tahta teada, kus on minu piir, siis seal ta on. Ajakirjanikuna soovisin ma selle teose üle käivas diskussioonis teadlikult osaleda, aga esimesest kolmandikust ma enam edasi lugeda ei suutnud.
Ja kolmas raamat, mida soovitan, on Katrin Ruusi novellikogu "Prügimaja Dionysus". Ta kirjeldab mind huvitavat, kõnetavat olmet, elu Tartus, veidi ka Tallinnas mind kõnetavate inimtüüpide ja tuttavate situatsioonide läbi. Ma ei tea, kas neid lugejaid, kes pole kunagi Tartus elanud või Tartuga seotud olnud, samavõrd kõnetab. Aga ma ikkagi soovitan proovida.
Selle raamatu kohta oled sa öelnud, et lugesid meelega aeglaselt, et jõuaksid manustatu omastada ja läbi töötada.
Jah, nii oli. Mul on oma lemmiklõik siit alla ka joonitud, eriline, kas pole? "Sest tegelikult olen ma pigem ikka mees. Või täpsemalt öeldes väike eskimo, nagu ka ühel peol oma vanale sõbrale purjus peaga elavalt olin kirjeldanud, peale mida ta järgmisel hommikul saatis mulle sõnumi, et armastab mind. Sõber oli naine, mina olen eskimo. Sisemist eskimot on väga raske varjata. Kui peegleid poleks, siis poleks kahtlustki, kui teisi poleks, oleks asi veel lihtsam. Olen eskimo, kes tatsab ringi ning otsib oma hüljest."
On küll eriline! Järgmine küsimus pole kuidagi hüljestega seotud, aga just astus ametisse Ameerika Ühendriikide presidendiks valitud Donald Trump. Mis sa arvad, kas riikide eesotsas olevatel juhtidel on mingisugune mõju elanike lugemisharjumusele?
Kindlasti on poliitilistel liidritel üldine kultuuriline mõju. Sellel, et Vladimir Putin on Venemaa diktaator, on otsene mõju sellele, mida loetakse, mida ei loeta, mida üldse trükitakse, mida mitte. Trumpil ja trumpismil on samuti mõju ühiskondlikule mõttelaadile või polariseerumisele, mida keeratakse järjest tugevamaks. Konkreetne mõju minu lugemisvarale Donald Trumpi presidendikampaaniast ja presidendiks valimisest on see, et asepresident J.D. Vance on kirjutanud romaani "Hillbilly Elegie", mis kirjeldab valgenahalise vaesunud töölisklassi probleeme, mis iseloomustab ka Trumpi valijaskonda ja ma tahaks seda raamatut nüüd lugeda.
Seda teost on muide kunagi oma blogis soovitanud Kaja Kallas ja ka Andreas Kaju väitis, et see on kirjandusteosena nauditav. Ma arvan, et ma muidu poleks selle raamatuni jõudnud, kui Trump poleks pürginud ning saanud uuesti presidendiks ja J.D. Vance tema asepresidendiks. Tahaksin selle raamatu hankida. Nii et isegi mulle on mõju olemas.
Nii et sa ikkagi otsid ja ootad lugemissoovitusi?
Jah, päris tihti võtan raamatu kätte soovituse peale. Kas kuulen "OP-ist" või saatest "Kirjandusministri juures". Aga ma ei hakka muidugi iga raamatut lugema, millest räägitakse. Mingi tunne peab tekkima. Ja enamasti ma ei pettu.
Hiljuti alustasin Eduard Vilde romaani "Raudsed käed", mida soovitas Narva linnapea Katri Raik just Kreenholmist ja Narva ajaloost aru saamiseks. Oh, see kirjeldus Kreenholmi vabrikust! Nüüd ma saan aru, miks 1905. aastal revolutsioon toimus. Millistes närustes tingimustes inimesed seal kasarmutes elasid. Vilde kirjeldused panevad judinad üle kere jooksma. Ja millised sõnad! "Tänavad olid prügitatud." Kas tead, mis see tähendab?

Tänavad olid koristamata?
Ei. Tänavad olid sillutatud. Ma sain ka alles sõnaraamatust teada. Või siis kirjeldab ta manufaktuuri hoonet kui rait hoonet. See tähendab hiiglasuurt hoonet. Või et naisel oli rait rinnastik. Või et rääkis kunskoppi ehk riugast. Ma ei lähe kunagi lihtsalt üle, kui tuleb ette sõna, millest ma aru ei saa. Mis rait? Mis kunskopp? Pean järgi uurima.
Aga tervikuna tunnen ma puudust asjalikust kriitikast või soovitustest. See on nii ka teiste kunstižanrite puhul. Eesti on ju ka nii väike, et keegi ei julge öelda, kui miski on halvasti.
Kas üldse peaks ütlema? Kumba kriitika rohkem arendab, kirjanikku või lugejat?
Hea näide on Lilli Luugi "Ööema" arvustus Sirbis, milles leiti, et autori uus romaan on õnnestunud ka tänu sellele, et too on võtnud arvesse varasemat kriitikat ja teinud värske teose lugejale kättesaadavamaks. Seda ka autorilt esitlusel küsiti, et kas ta võtab sellise väite omaks ja Luuk ütles "Ei". Aga ma oletan, et äkki siiski mingi mõju võib olla. Kriitika ei pea olla hävitav. See saab olla ka konstruktiivne.
Lõpetuseks ma küsin, et mis sa arvad, kauaks meil veel paberraamatut on?
Tead, ma olen juba sellest nii nördinud, et paberlehti tõmmatakse koomale. Pärast Eesti Päevalehe kolimist veebi loen ma palju vähem nende artikleid. Kuidagi ei leia veebist üles seda, mis mind huvitab. Ma vist ei õpi oma elueal digiraamatuid lugema. Ma ikkagi tahan lehitseda päris raamatut, teksti alla joonida, lehti murda, märkmeid teha, edeneda omas tempos, minna mõned leheküljed tagasi, lugeda mõnda kirjeldust uuesti ja nii uue tähenduse loetule saada. Nii et raamatumaailmas tegutsejad, palun trükkige ikka raamatuid edasi!
Toimetaja: Kaspar Viilup
Allikas: "Kogu lugu"