Tiit Hennoste: uued raamatukogud on muutunud elamuskeskusteks
Kirjandusteadlane Tiit Hennoste ütles kultuurisaates "Kultuuristuudio. Arutelu", et raamatukogudes on toimumas pöördeaeg: kui klassikaline raamatukogu oli raamatutempel, siis uued raamatukogud on muutunud suures osas elamuskeskusteks.
Tallinna Tehnikaülikooli raamatukogu direktor Tõnis Liibek ütles, et ilukirjanduse ja menukite kättesaadavusega Eestis suurt probleemi ei ole. "Teadusraamatukogude selge eesmärk on ikkagi see, et oleks võimalikult hea ligipääs teaduskirjandusele ja Tallinna Tehnikaülikooli näitel võib öelda, et rohkem 95 protsenti sellest rahast, mis on eraldatud teadusinformatsiooni hankimiseks, läheb andmebaasidele, paberraamatute jaoks jääb kuskil viis protsenti."
Liibeki sõnul pääseb eri andmebaaside kaudu ligi miljonitele artiklitele ja tuhandetele ajakirjadele. "Paljud inimesed võib-olla siiani ei tea seda, et piisab ainult sellest, kui minna mõne ülikooli raamatukokku ja kõik need andmebaasid on kättesaadavad kõigile."
Tiit Hennoste sõnul ei tähenda see aga, et raamatukogu muutuks ainult kohaks, kus on arvuti. "Rahvaraamatukogude puhul on lugu natukene teine, kui küsida, mis raamatud seal peaksid olema, siis ei ole ilusat ja ühtset vastust, kui me vaatame Tartu Oskar Lutsu nimelist raamatukogu, mis varustab ilukirjanduslike tekstidega nii tervet linna kui ka ülikooli, või kui ma võtan Pärnu raamatukogu, mis on suhteliselt suure linna raamatukogu, kus ma näen avariiulitel tohutult palju meelelahutust, siis samas mul pole sealt kunagi jäänud kätte saamata ka olulised ja keerukamad teosed."

"Samas ma kujutan ette, et mõne väiksema koha raamatukogu, mis peaks teenindama kogukonda, võib osta kokku endale peent värki, mida mitte keegi ei loe, aga mis mõte sellel raamatukogul siis on," küsis Hennoste.
Tallinna Tehnikaülikooli raamatukogu direktor tõi samuti välja, et enamasti raamatukogudes töötavad valdkonna spetsialistid, kes jälgivad väga seda, mida inimesed tahavad või ei taha lugeda. "Kui ikkagi raamatukogus on riiulil raamat, mida pole viis või seitse aastat kordagi tellitud, siis seda pole mõtet enam riiulil hoida, siis on variant, kas viia see kuhugi hoidlasse, hoiuraamatukokku või teha midagi muud," selgitas ta ja lisas, et rahvaraamatukogud ning otsapidi ka teadusraamatukogud lähtuvad lugejate harjumustest. "Kui lugejaid ei ole, siis vägivaldselt ei saa seda muuta."
"Mul on endal ka kodus paar teismelist last, kes loevad kordades vähem kui mina kunagi, aga ma ei näe ka, et see oleks liiga suur probleem, maailm muutub, muid võimalusi on nii palju rohkem, eks omal ajal sai loetud rohkem lihtsalt seetõttu, et muid võimalusi polnud nii palju," rõhutas Liibek.
Hennoste lisas samuti, et igal pool maailmas läheb lugemine alla. "Alla läheb nii raamatukogu külastatavus, lugemine üleüldse ning ka raamatupoodide mahud, kui minna Helsingisse ja vaadata Akateeminen Kirjakauppa, mis kunagi oli neli korrust, aga praegu on kaks korrust alles jäänud."
Raamatukogudes on toimumas pöördeaeg
"Kirjanduse prestiiž on vähenenud, kui me vaatame kultuuride hierarhias, aga seal ei ole minu arvates väga ilusat seletust," mainis Hennoste ja lisas, et samal ajal on näha, et kui noored viiakse koolis selle tasemeni, et nad õpivad lugema keerulist ilukirjandust, siis nad tõenäoliselt loevad ka edaspidi. "Kui neid selle tasemeni ei viida, siis nad vajuvad ära."
Liibeki sõnul on raamatukogude kinnipanemise kõige olulisem põhjus ikkagi demograafiline olukord. "Kui rahvastik väheneb ja väheneb ka nende inimeste arv, kes oskavad ja tahavad eesti keeles lugeda, siis on ilmselge, et raamatkogude arv ei saa samaks jääda," selgitas ta ja lisas, et Eestis on endiselt palju raamatukogusid. "Me oleme Euroopas esirinnas."

Hennoste arvates on praegu toimumas ka raamatukogudes omamoodi pöördeaeg. "Kui klassikaline raamatukogu oli raamatutempel, need olid sellised kohad, kus raamatukoguhoidja andis mulle teada, andis õpetust, seletas aitas, ma istusin maas ja lugesin raamatuid, aga nüüd need on muutunud elamuskeskusteks suures osas, kui võtta uued raamatukogud, ka Tartu raamatukokku tulid õmblusmasinad mingil hetkel," mainis ta ja lisas, et samamoodi võib välja tuua Helsingi raamatukogu Oodi. "Seal on kõikvõimalikud asjad kokku sätitud."
"Mõnes mõttes on see paratamatu, raamatupoed muutuvad ka selleks, et pool on nänn ja pool on raamatud, aga teisalt jällegi põrkuvad seal mitu kultuuri kokku, raamatukogu on olnud vaikuse koht, maailmas on palju kohti, mida me peame vaikuse kohtadeks ja raamatukogu on olnud üks selliseid, kus inimesed vaikselt loevad, aga nüüd on see silmanähtavalt muutunud, kui see on muutunud elamus- ja kogukonnakeskuseks, siis tuleb sinna luua vaiksed tsoonid, kus saab rahulikult olla," ütles Tiit Hennoste.
Ka Liibek on sellega nõus. "Raamatukogu peaks jääma kohaks, kus peaks saama keskenduda, rahulikult õppida ja oma mõtteid mõelda, aga ma eeldan, et kõik suuremad raamatukogud sellega ühel või teisel moel arvestavad, eks rahvaraamatukogude roll on natukene teine, nad peavadki pakkuma erinevaid tegevusi ja võimalikult laiale inimeste spektrile ligipääsu, aga teadusraamatukogu puhul on väga oluline, et oleks see vaikne keskkond."
Raamatukogudes tuleb väärtustada ka tõlkekirjandust
"Ma olen varem ka seda öelnud, aga minu arvates on meil raamatute tootmise inflatsioon, neid tõepoolest toodetakse natukene liiga palju ja võib-olla see ei sobi raamatuaastasse, aga Eesti on küllalt eripärane, meil on oma kirjastamine täiesti normaalne asi, aga mujal maailmas on nii, et kui sul ei ole agenti või kirjastust taga, siis keegi ei võta sind tõsiselt, sa oled mingi läbikukkunud luuser, raamatupood ei võta mingit ise kirjastatud teksti müügile," ütles Hennoste.
Tallinna Tehnikaülikooli direktori sõnul on muljet avaldav, kui palju ilmub igal aastal eestikeelset kirjandust. "Aga me peame silmas pidama, et müüginumbrid pigem vähenevad, raamatud on piisavalt kallid, neid ilmub palju ja raamatute kirjutamine muutub üha lihtsamaks ning ilmselt pole kaugel enam tulevik, kui paari hiireklikiga on võimalik mingi raamat kokku panna."
Ainult eesti kirjanduse tellimine on Liibeki arvates kõige kiirem moodus selleks, et raamatukogu kiiresti sulgeda. "Mulle isiklikult meeldib ulmekirjandus ja parim ulmekirjandus on tõlkekirjandus, kui me ikkagi keskenduksime Eesti autoritele, siis oleks veelgi vähem põhjust minna raamatukokku mõnd raamatut laenutama, eks ta peaks kohati lähtuma inimeste käitumisharjumustest," ütles ta ja rõhutas, et suured raamatukogud saavad samas sundeksemplari. "Kõik Eestis ilmuvad raamatud on kuskil lähedal kättesaadavad, seega iga külaraamatukogu ei pea tellima kõiki asju."

"Kui me lükkame eesti keelde tõlgitud kirjanduse tagaplaanile, siis mis juhtub. Ega inimesed seda ostma ei hakka, sest see on kallis, raamat inglise keeles maksab kolm korda vähem ja kui ma tahan teda kiiresti kätte saada, siis ma tellin e-raamatu ja saan selle kahe sekundiga endale arvutisse," ütles Hennoste ja rõhutas, et võõrkeelest eesti keelde tõlgitud raamatud on just nimelt üks eestikeelse kultuuri üleval hoidmine. "Kui neid ei oleks seal, siis neid ostetaks vähem ja inimesed loeksid neid palju enam inglise keeles."
"Aina enam tuleb peale ka audioraamatute mõju, mõni aasta tagasi ma neid ise ei kasutanud, aga aina rohkem ma seda kasutan, väga meeldib puid lõhkuda või muru niita ja mõnd raamatut kuulata, mida loeb ette professionaalne näitleja, see on väga suur muutus, mis mõjutab raamatukogude igapäevade tegevust," selgitas Tõnis Liibek.
Hennoste lisas, et tegelikult ei mõjuta see ainult raamatukogusid, vaid kirjandusmaastikku tervikuna. "Olin sügisel Helsingi raamatumessil, kus oli paneel audioraamatutest, Soomes on pool turgu audioraamatute käes, seega varsti on nii, et suur osa inimesi loe raamatuid, vaid kuulab, see on Põhjamaades valdav."
"Ega raamatukogud saa kuhugi kaduda, midagi võib väheneda ja midagi muutub, aga nad ei kao mitte kuhugi, nad on sajandeid olnud ja ma ei kujuta, miks nad peaksid ära kaduma, sest endiselt on inimesi, kes tahavad sinna minna, kes tahavad istuda ja tööd teha seal," selgitas Tiit Hennoste ja lisas, et tema jaoks on oluline, et need oleksid ilusad ja toredad hooned, mis võimaldaksid seda. "Mitte naelakastid."
Toimetaja: Kaspar Viilup
Allikas: "Kultuuristuudio. Arutelu", intervjueeris Maarja Vaino