Tallinna linnaarhitekt Andro Mänd ütles, et suhtumine meie muinsusesse läheb aasta-aastalt üha paremaks. "Kui me mõtleme 90-ndate kaose peale, kui tulid metalluksed ja plastikaknad, siis see on hakanud taanduma, me näeme, kuidas täiesti tavalised inimesed, kes elavad mälestistes, on uhked selle üle ja tegelikult panustavad," selgitas ta ja lisas, et kõike ei peagi ühegi korraga korda tegema. "Inimesed panustavad nii palju, kui neil võimekust on."

"Me peame vaatama laiemalt, kas kõik mõisad peavad olema kaitse all, samal ajal on meil väga palju Teise maailmasõja aegset arhitektuuri, mis ei ole kaitse all," tõdes ta ja lisas, et peaksime kaitsma pigem mitmekesisust, mitte ei peaks lähtuma ehitise vanusest. "See ongi praegu riigi ja muinsuskaitseameti eesmärk, et vaadata hoonete väärtust, mitte vanuselist väärtust, vaid arhitektuurset väärtust, kas ta oli omas ajas teistest olulisem."

Seda samas Mänd öelda ei julge, et liiga palju vanu hooneid on kaitse alla võetud. "Aga me peaksime seda rohkem läbi mõtestama ja käima rohkem ajaga kaasas, sest Teise maailmasõja järgsest ajast on ka juba üle poole sajandi möödas ning peaks olema aimdus, mis sealt on väärtuslik ja mis ei ole."

"Ma olen pidanud seda väga oluliseks, et inimesed, kellel on elujärg parem ja on teenitud piisavalt ettevõtlustulu, et neil on missioonitunnet investeerida ka ajaloolistesse hoonetesse," ütles Eesti Omanike Keskliidu aseesimees Priidu Pärna ja tõi välja, et hinnanguliselt kolmandik ehitismälestistest on heas seisukorras, kolmandik on halvas või avariilises seisukorras ja kolmandik on rahuldavas seisukorras.

Samuti selgitas Pärna, et enamik 5200 ehitismälestisest umbes 5000 on pärit enne 1940. aastat. "Tegelikult uuem modernistlikum arhitektuur on paljuski kaitse alla võtmata või läbi mõtlemata, mida sellest Eesti kultuuripärandi väärtuslikust osast tuleks kaitsta," tõdes ta ja lisas, et võib küsida, mille poolest Leonhard Lapini või Emil Urbeli villad on vähem väärtuslikud ühiskonna seisukohast kui suur hulk mõisaarhitektuuri.

Priidu Pärna: peaksime kaitsma vähem, aga seda, mis on tõeliselt väärtuslik

Männi arvates on aja jooksul ka muinsuskaitseameti enda suhtumine muutunud. "Me töötame selle nimel, et muinsuskaitset nähtaks kui partnerit, et see kuvand muutuks," ütles ta ja lisas, et mitu aastat tagasi vastu võetud uus muinsuskaitseseadus oli ka juba liikumine uues suunas. "See, et meil ei ole muinsuskaitsealadel enam lauskaitsmist, vaid sul on erinevad klassid."

"Muinsuskaitseseadus ei nõu omanikelt, et kõik mälestised peavad olema korras nagu prillikivid, vaid hoone peab olema korras nii, et ta ei laguneks, katus peal ja aknad kinni, siin ongi muinsuskaitseameti kui järelvalveasutuse ülesanne, et omanike tähelepanu sellele juhtida, mis minimaalselt peab olema tehtud," rõhutas Pärna.

Priidu Pärna sõnul viib see sama arutelu meid küsimuseni, kas Eestis on kultuuri liiga palju ja kas riik suudab seda kõike üleval pidada. "See taandub lõpuks ka mälestiste arvule ja nende toetamisele, kahjuks on praegu nii, et me peame ostma pomme, selle asemel, et oma kultuuripärandit hoida ja säilitada," selgitas ta ja rõhutas, et Eestis on mälestisi liiga palju. "Inventuur peab olema sisuline, peaksime kaitsma vähem, aga seda, mis on tõeliselt väärtuslik."

"See, kuidas meie ministeeriumid lähtuvad Excelitest, vanad hooned lükatakse kõrvale ja kolitakse ise uutele pindadele, on piinlik ning 90-ndate vaib elab teatud mõttes edasi, selles ei nähta väärtust, vaid ainult kulu," ütles Andro Mänd ja lisas, et Tallinna linn on Linnahalli suhtes olnud kuritegelik omanik. "See, kuidas Tallinna linn on Linnahalliga ümber käinud, on häbiväärne."

Andro Mänd: enamik turiste käib vaatamas hooneid, see on massiline

"Tallinnas meil tühjasid hooneid väga palju ei ole, aga kui me lähme maapiirkondadesse, siis kui sul on suur keskaegne kirik ja tõesti kogudust ei ole, aga sul pole ka asulat seal enam piisavalt, siis sa ei täida seda hoonet ka raamatukoguga ära," nentis Mänd ja ütles, et lahendusi on selles olukorras keeruline leida. "Eestis on ülihea näide Tori vald, kus üks väike omavalitsus väärtustab oma mälestisi ja linn on ise teinud maju korda ning pannud sinna linna funktsioone."

"Väiksemate mälestiste puhul, kui sa vahetad ära katuse ja investeerid sinna 70 000 eurot, siis sul ei ole seda võib-olla isegi võimalik turuhinnaga maha müüa, sest see asub piirkonnas, kus kinnisvaral ei ole sellist väärtust," selgitas Priidu Pärna ja ütles, et kui me ei näe mälestise taga omanikku, siis olukord ei muutu selles osas ka paremaks. "Me peame arvestama ka omanikuga, kes ehitise taga on, mitte kaitsma ehitist omaniku eest."

Andro Männi rõhutas, et riik ei ole juba aastaid suurendanud oma panust muinsuskaitsesse. "Viis miljonit on piisk merest, mida riik võiks toetada, me näeme kulu selles, aga tegelikult see on meeletu tulu riigi, mis tuleb läbi hoonete, sest enamik turiste käib vaatamas hooneid, see on massiline, mõned käivad ka Kumus kunsti vaatamas, aga üldiselt tullakse ruumilist keskkonda vaatama," selgitas ta ja mainis, et miskipärast riigi tasandil seda nii ei nähta.

Tema arvates on siiski oluline ka ühiskonna teadlikkuse tõstmine. "Me näeme seda, et see läheb järjest paremaks, inimeste teadlikkus, oskus nõuda ja küsida, ma olen pigem optimistlik, et me liigume heas suunas," ütles ta ja lisas, et suur häda on see, et meie remondivõlg on väga suur. "Kogu nõukogude aeg ja 90-ndatel me pole investeerinud nendesse hoonetesse, me peaksime rohkem investeerima, sest kui hoone tehakse korda, siis ta kestab päris pikalt."