Praegust noortekultuuri on Meel Paliale sõnul keeruline defineerida. "Mulle tundub, et noored on alati sarnased, üldse me inimestena oleme sarnased, mingid detailid muutuvad, aga põhituum on alati sama," ütles ta ja tõi välja, et noortel on tihti irooniline metahuumor. "Nad ka ise ei saa tihti aru, mis on siiras ja irooniline, võib-olla ka mingi julgus kalduda ette kirjutatud mustritest välja ja leida oma teed."

Ta rõhutas, et praegust põlvkonda on raske ka mingi ühe muusikastiili kaudu iseloomustada. "Võib-olla iseloomustabki see, et kuulatakse kõike, mul on endal ka raske aru saada, mida inimesed kuulavad, sest kõik voogedastusplatvormid võimaldavad, et saad kuulata ühe loo siit ja teise loo sealt, võib-olla ongi kaduma läinud albumi kuulamise kunst," tõde Paliale ja rõhutas, et ta ise püüab seda teha. "Kui ma leian mingi loo, mis mulle meeldib, siis ma üritan aru saada, kuidas see paigutub konteksti."

"Mina üritan nii palju kui võimalik kinos käia, teatris meeldib ka käia, ja alati, kui ma tahan mõnd raamatut lugeda, siis ma üritan soetada selle, minu jaoks on oluline, et ma saan lehte keerata ja panna selle riiulisse endale, need on minu jaoks kõik väga olulised," ütles Paliale. Säm lisas, et tema eelistab tihti kino asemel just teatrit. "Kui sa näed oma ala spetsialiste, kes peavad iga paari päeva tagant näitlema laval, teatris ma üritan käia iga paari kuu tagant, raamatutega samamoodi, ainus minu selle aasta lubadus oli, et ma loeksin rohkem, ei ole praegu läinud lubaduste järgi, aga mul on veel aega."

Säm ja Meel Paliale on ühel meelel, et noored soovivad ka virtuaalmaailmast välja liikuda ja suhelda näost näkku. "Mul on tunne, et noored pigem väga igatsevad päris kontakti, pigem liigutakse ikkagi sinna suunas, et vähendada netis suhtlemist ja leida kokkupuutepunkte päriselus," sõnas Paliale ja lisas, et koroonaperioodist on inimestel endiselt veel trauma. "Keegi ei taha näha Skype'i või Zoomi."

Meel Paliale: tänapäeval pole ühtegi ettekäänet, et ei saaks teha filmi

Noore filmirežissööri jaoks ei ole Meel Paliale sõnul üht valemit, kuidas läbi lüüa. "Mul lihtsalt vedas," nentis ta ja rõhutas, et ta on filmindusega tegelenud lapsest saadik. "Alustasin põhikoolis, tegin ühe uurimistöö raames filmi ning gümnaasiumis tegin iga suvi suurema lühifilmi koos sõpradega ja siis me korraldasime ise neile esilinastusi, aga siis lihtsalt juhtus, et viimasele esilinastusele sattusid Tallifornia produtsendid Rain Rannu ja Tõnis Hiielaid, neile hästi meeldis see film ja nad utsitasid mind ja mu sõpra Urmetit, kellega koos me kirjutasime neid filme, et me hakkaksime kirjutama täispikka filmi ja nad aitavad välja mõelda, kuidas seda rahastada," selgitas ta.

Kui esimese "Kiik, Kirve ja Igavese Armastuse Puu" tegid nad suuresti õhinapõhiselt ning keegi palka ei saanud, siis teise filmi "Pikad paberid" puhul said nad rahastuse ka Eesti Filmi Instituudist ja Kultuurkapitalist. "Nüüd sai palka maksta, aga mulle tundub, et filmi on võimalik igal juhul teha, isegi siis, kui sul ei ole suurt eelarvet, on väga palju näiteid ka kinoajaloost, kus on tehtud suurepärane film väga väheste vahenditega, tänapäeval ei ole küll ühtegi ettekäänet, et ei saaks teha filmi, meil on kõigil iPhone taskus ja on tehtud ka suurepäraseid filme just iPhone'iga."

Säm meenutas samuti, et kui ta alustas, muusikat tegema hakkas, siis ta salvestas oma muusikat hoopis videotöötlustarkvaras Sony Vegas. "Mu mikrofoniks oli Blue Snowball, mis ei ole ka muusika salvestamiseks, see oli tavaline 40-eurone mikrofon, panin sellele soki peale, seega ma ei tea, kas need olid kuulatavad tooted, aga inimesed kuulasid neid," ütles ta ja mainis, et pärast seda ta läks salvestama sõbra keldrisse. "Nüüd ma saan juba salvestada oma muusikat Eesti tippstuudiotes, aga see kõik käib järkjärguliselt."

"See on nii oluline, et tuleb lihtsalt teha, esimesed asjad ei peagi olema suurepärased, aga need tuleb eest ära saada, mida rohkem sa teed, seda enam sa saad aru, mis sulle meeldib ja mis ei meeldi, sa teed selle käigus tõenäoliselt väga palju prahti, aga see käib asja juurde," sõnas Paliale ja lisas, et kui sa lood midagi, siis pead olema hästi ettevaatlik, kellele sa seda näitad ja näitama peab ainult inimestele, kelle arvamust sa usaldad. "On väga õudne panna album või film välja, sa oled väga haavatav."

Säm: ma tihtipeale katsetan oma lugusid esimese asjana Tiktokis

"Muusikat on praegusel ajal väga keeruline inimesteni viia, kui sul ei ole sotsiaalmeediat, sest kõik inimesed on telefonides, ma ei kujuta ette, kui paljud inimesed käivad kuskil vaatamas, mis plakatid üleval on," tõdes Säm ja mainis, et raadiod on samuti muusikute jaoks olulised kanalid. "Ma käin alati raadiotes rääkimas, kui mul uus singel välja tuleb, ma ei ole selle peale väga strateegiliselt mõelnud, mis sellest kasu on, aga võib-olla kui ma ei käiks seal rääkimas, siis raadiod ei võtaks minu lugusid oma playlist'idesse ega mängiks neid."

Selles julgeb Meel Paliale kahelda, et nende põlvkond sotsiaalmeedia lõksust välja murrab. "Mul on tunne, et väga paljud valikud on minu eest algoritmide poolt ära tehtud ja algoritmid tunnevad väga hästi mind, ma olen avastanud Youtube'is väga palju toredaid kanaleid, kus on samasugused tüübid nagu mina ja mõtlevad samasuguseid mõtteid nagu mina, ma olen väga rahul," nentis ta.

Säm kinnitas, et tema mõtleb oma muusikat luues väga palju just Tiktokile. "Ma tihtipeale katsetangi oma lugusid esimese asjana Tiktokis, panen loo jupikese sinna üles ja vaatan, kuidas seda vastu võetakse," selgitas ta ja mainis, et ta ei ole küll selle tagasiside põhjal ühtki lugu avaldamata jätnud. Meel Paliale ütles, et ka nemad on filmiturunduse jaoks Tiktokki kasutanud.

"See ei ole üldse oluline, kas miski saab tähelepanu, tähtis on see, et sa teeksid head asja, sest kui sa teed head asja, siis see lõpuks jõuab inimesteni," ütles Meel Paliale ja rõhutas, et see tundub vale koht, millele fokusseerida. "Kas sa teed seda selle pärast, et sa tahad seda teha või sa tahad tähelepanu saada, aga kui sa teed selleks, et tähelepanu saada, siis sa ei peaks seda võib-olla üldse tegema."